Tallinna lauluväljak on maikuust alates olnud sunnitud vägikaigast vedama Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusega (EAS), kus leitakse, et lauluväljak ei kvalifitseeru turismisektori ettevõtjaks ning seetõttu ei saa ka vastavat koroonakahjude toetust.

Vaatamata sellele, et majandus- ja kommunikatsiooniministeerium (MKM) nõustus esitatud vaidega ning leidis, et EAS on eksinud, lükkas viimane taotluse taaskord tagasi. Kinnitades jälle, et tegemist pole määruse mõistes turismiobjektiga. Mida sellest arvata?

Suhtumise küsimus

Käesoleval hetkel polegi küsimus niivõrd enam selles, kas EAS toetust maksab või mitte, vaid organisatsiooni üldises suhtumises. On väga kahetsusväärne, et ollakse valmis hoogsalt töötama selle nimel, kuidas lehekülgede kaupa juriidiliselt põhjendada, miks pole võimalik midagi teha, selmet ulatada abikäsi ning pakkuda alternatiivseid lahendusi.

Kogu vaidlus ongi keskendunud tõsiasjale, et EAS püüab kõigi vahendite abil tõestada, et lauluväljak pole toetuse vääriline turismiobjekt, vaid on sarnaselt Tallinna vanalinnale tasuta läbikäidav park, kõigi oma ja kaugeltki vaadeldav. Kahjuks on see võrdlus ebaloogiline.

Tõepoolest, Tallinna lauluväljakut võib pidada pisut enda omaks iga Eesti inimene. Tänu laulupidude traditsioonile ning laulvale revolutsioonile on see kujunenud meie rahvusliku identiteedi osaks, sümbolobjektiks.

Laulupeo roll meie kultuuriruumis ei vaja täpsemat kirjeldamist, see on niigi selge. Kuid ei tohi unustada, et sellele lisaks on terve hulk selle maailma parimaid artiste astunud üles just lauluväljakul, igale muusikamaitsele midagi, Rammsteinist Bocellini.

Eesti võrratu logistiline asukoht on tihti aidanud artistid maailmaturneede raames siia meelitada ja seeläbi kohale tuua ka lähiriikide muusikahuvilised. Umbes 200 000 inimest on see hulk, kes enne pandeemiat aasta jooksul lauluväljakul toimunud üritusi ja kontserte külastasid. Kui see tundub suur number, siis poole rohkem ehk 400 000 külastust aastas tegid Tallinna lauluväljakule tavapärastes oludes kruiisituristid.

See väikese laulurahva püha paik on väga paljude kaugete maade külaliste jaoks tõeliselt suur elamus. Ning tuletorni tipust avanev vaade – tõenäoliselt üks parimaid pealinnas – ei jätnud ühtki paljudest külastajatest külmaks.

Seega, aastas 600 000 külastust, mille sekka pole arvestatud igapäevased jalutajaid ja tervisesportlasi, kuid siiski pole EAS-i meelest tegemist "õige" turismiobjektiga, mis vääriks kriisi tõttu toetust.

Majanduslik toimetulek

2020. aasta kevadsuvine hooaeg tõotas Tallinna lauluväljakule – nii nagu veel paljude teiste ettevõtete jaoks – tulla majanduslikult väga edukas. Esimese kvartali majandustulemus liikus rõõmustavas joones ning ületas positiivselt prognoose. Kuid siis saabus koroonakriis, eriolukord ning kogu töö sisuliselt seiskus.

Eriolukorrast tulenevate piirangute kehtestamisega tühistati alates märtsi keskpaigast lauluväljakul praktiliselt kõik 2020. aastaks planeeritud üritused. Nende hulgas näiteks Rammsteini, Judas Priesti ja Michael Boltoni kontsert, Toidufestival, Automess, Käsitöömess ja veel palju muud, mis tõi kaasa tulude drastilise languse. Muide, kõik need üritused oleksid toonud Tallinna lauluväljakule ja Eestisse tuhandeid turiste.

Hetkest, mil piirangud leevenesid, asusime pakkuma alternatiivseid võimalusi, et inimestel oleks põhjust lauluväljakut külastada. Parimateks näideteks võib tuua Eestis esmakordne autokontserdi korraldamine ning sellele järgnevalt autokino seansid. Needki üritused tõid kohale turiste, siseturiste. Ei peetud paljuks teisest Eesti otsast kohale sõita, et kogeda lauluväljakul kontserti, kus aplausi asemel tuleb laulukaare ees signaali lasta.

Lauluväljaku kui ettevõtte majandusliku stabiilsuse tagamiseks tuli kasutusele võtta varasemalt kogutud reservid ja viia igapäevased kulud miinimumini. Palju abi oli ka töötukassa palgatoetuse kriisimeetmest. Töö käib ka praegustes keerulistes tingimustes motiveeritult ning pingutatakse selle nimel, et pakkuda igapäevaselt lauluväljakut uudistavatele pealinlastele ning pealinna külalistele meeldivaid elamusi.

Suureks abiks oleks olnud ka EAS-i toetus, kuid nagu mainitud, et väidetavalt pole tegemist tõelise turismiobjektiga, siis seda lauluväljak ei väärinud.

Kokkuvõtteks

Tallinna lauluväljakul on võimalus EAS-i lõplik keeldumine kohtus vaidlustada, kuid kas seda võimalust kasutada, on hetkel otsustamata. Tõenäoliselt pühenduks EAS sajaprotsendiliselt oma seisukoha kaitsmisele ning juristid saaksid vorpida veel kümneid, kui mitte sadu lehekülgi arutelu teemal, kas lauluväljak on siis turismiobjekt või mitte.

Tõenäoliselt aga võiksime sellele vaidlusele kuluva aja jooksul välja mõelda piisavalt uusi ideid, mis aitaksid teenida sama palju tulu kui oleksime saanud toetusena EAS-ilt

Minu jaoks jääb suurimaks küsimuseks, kuidas EAS-is, mis on ellu kutsutud ettevõtluse ja turismi edendamiseks, nähakse palju enam vaeva sellega, et oma jäikasid seisukohti kaitsta, kui sellega, et pakkuda alternatiive, ideid ja tuge. Sama küsimuse võiks esitada ka MKM-i juhtkonnale, millel peaks olema suutlikkus tagada järelevalve oma haldusala asutuste tegevuse üle.

Igapäevane töö lauluväljakul läheb aga edasi ja turistid jätkavad meie rahva sümbolobjekti imetlemist ka edaspidi. Vaatamata sellele, et EAS seda turismiobjektiks ei pea.