Kas teie olete reetnud?

Ei ole... Oleneb, mida te selle all mõtlete. Kui näiteks seda, et olen natuke reetnud oma elu põhimõtteid ja mõnelt positsioonilt varem ära läinud, kui oleksin tahtnud, siis seda küll. Aga kindlasti ei ole ma reetnud oma kodumaad ja oma naist.

Kas teid on reedetud?

Jah, kindlasti. Juba üksi sellepärast, et olen pidanud oma elus mõnelt kohalt lahkuma, sest inimesed, kes olid lubanud mulle igavest toetust, tegid selja taga midagi teistsugust. Aga ma ei heida neile seda enam ette, inimese loomuses on andeks anda.

Kui palju on "Reeturi" peaosalise, näitleja Tambet Tuisu mängitud Alfred Vindis tegelikku Herman Simmi?

Tambet Tuisk on nii meeldiv inimene ja näitleja, et sellist paralleeli ma kindlasti ei tooks. Sellist paralleeli ka ei otsitud, pigem otsiti väga head näitlejat, kes suudab välja tuua need võimalikud üleelamised, mida üks reetur võis tunda ja mida on dramaturgiliselt veelgi võimendatud.

Küsin siis täpsemalt – kui palju on Alfred Vindis tegelikku Herman Simmi?

Süžee on [Simmiga seotud]? On. Üksikud kokkusattumused nii tema töökohas kui ka tutvusringis...

Ei ole juhuslikud.

... ei ole juhuslikud, kuigi on utreeritud, sinna on juurde pandud fantaasiat, dramaturgiat. Kindlasti ei sooritanud reaalses maailmas seda rolli täitnud inimene [Herman Simm] nii mõrvasid kui ka teisi kuritegusid.

Kas te mäletate 21. septembrit 2008?

Niimoodi ei mäleta. Sel ajal... ma töötasin kaitsejõudude peastaabis.

Siis vahistas Harju maakohus kaitseministeeriumi julgeolekuosakonna endise juhataja Herman Simmi, NATO saladuste ülemvalvuri Eestis, keda kaitsepolitsei kahtlustas Eesti ja liitlaste saladuste müümises Venemaale.

Olen lähtunud põhimõttest – pea ei ole prügikast, et kõiki kuupäevi talletada. Aga see [Herman Simmi kinnipidamine] juhtus Keila Rõõmu kaubamaja ees.

Just. See oli esimene niisugune lugu, mis iseseisvuse taastanud Eestis avalikuks sai. Varem või hiljem pidi midagi taolist juhtuma?

Jah, kindlasti. Totrus on uskuda, et kui keegi vahele ei jää, siis polegi spioone. Tulge nüüd taevast maa peale... Pärast Külma sõja lõppu ja Eesti kiiret liikumist EL-i, NATO poole liikus [Venemaa] spionaaži huvi Soomelt Eesti poole peale.

Töötasite siis kaitseväe juhataja, kindral Ants Laaneotsa nõunikuna, tegelesite sõjaväeluure valdkonnaga ja teile ei saanud olla midagi jahmatavat selles, et Venemaa tahab saada siin juurdepääsu Eesti ja NATO saladustele.

Muidugi ei olnud. Sõjaväeluure ülesehitamise või taaselustamise üheks mõtteks oli, et kaitsevägi suudaks ise neid riske ära hoida. Esialgu tehti seda julgeolekukontrolli käigus, aga mõtted olid palju suuremad ja neid näeme siiani, praegu presidendi ja riigikohtu vaidluses.

Kuivõrd teid aga Simmi juhtum üllatas, et just tema osutus reeturiks?

Kui see juhtus, oli muidugi üllatav, et just tema. Aga... Simm oli selline huvitav inimene, et ta erilist ah-tunnet ei tekitanud, et kuidas siis ometi tema.

Julgen öelda, et tol ajal, teiste ohvitseridega – mina olin küll tsivilist – omavahel rääkides, arutasime, et kindlasti on Eesti kaitsejõudude, kaitseministeeriumi süsteemist leke [Venemaale] olemas...

Miks?

Seda võiks küsida rohkem professionaalidelt, mina olin seal pigem õigusloome peal... Aga luurajad tunnetasid seda, mäletasid sündmusi, kus just kaitseväe luure ülesehitamisele tehti väga tõsiseid vastusamme, lausa vihati seda mõtet, üritati jätta muljet militaristide hullust soovist luurata...

See tekitaski arusaamist, et midagi on mäda.

Kui kuulsite, et Herman Simm on riigireetmise kahtlusega kinni võetud, siis te ju saite aru, mida see tähendab, sest teadsite hästi, millise info otsas ta istus?

Jah... Enne, kui see väga suure kella külge läks, asuti ka peastaabis analüüsima kogu seda andmemahtu, mis oli loomulik esimene reaktsioon. Kui sul kodus käisid vargad, lähed ka kohe ja vaatad pesukapid üle, et mis läinud on. Sama algas ka peastaabis, kus hakati kohe tegutsema, et teha selgeks – oot-oot, palju me tegelikult oleme oma liitlastele häbi võlgu.

Kui suur see häbi oli?

Seda on erinevalt hinnatud, ei hakka mina siin raamatupidamislikku tõde välja tooma. Kõige hullem pool oli aga moraalne süütunne. Meid võeti niigi NATO-sse ette rutates, sooviga meid integreerida ja siis tuleb välja, et meie administratiivne persoon nr 1 on idanaabri teenistuses.

Paljudes NATO riikides on olnud samasuguseid juhtumeid, kus liitlaste kõrged ohvitserid on töötanud Venemaa heaks.

Ikka... Ka Venemaa leiab aegajalt enda juurest NATO riikide luuretele töötavaid ohvitsere.

Kui hästi te tundsite Herman Simmi?

Elavate kohta ei öelda tundsite. Kui ta tänaval tuleb vastu, arvatavasti ütlen tere.

Puutusin temaga kokku politsei alguses, kui ta oli Harju prefekt. Töötasin keskkriminaalpolitseis, meil arestimaja ei olnud ning enda pätte jagasime Tallinna ja Harju prefektuuri kambrite vahel. Hiljem puutusin Simmiga kokku, kui ta tuli politseiameti peadirektoriks. Siis olid paar korda huvitavad ülesanded – teha tema palvel talle saba, jälgimaks, et tal ei ole saba. Sellised hirmud tal olid...

Oli tal siis saba taga?

Meie seda ei tuvastanud. Miks tal need hirmud olid, ei oska ma öelda.

Milline ta oli inimesena, kolleegina?

Kas ta nüüd kolleeg oli, ei ole temaga ju ühel tasemel töötanud, pigem rohkesti kokku puutunud. Niipalju kui mäletan – ta püüdis olla osavõtlik, aga ta oli kogu aeg mures... kodumaa pärast. Eks ta veidi kentsakas oli.

Simm müüs 13 aastat Venemaa välisluurele – SVR-ile – Eesti ja üldse NATO saladusi. Kas ta oli nii osav, et enne vahele ei jäänud või nii lihtsalt läks?

See võib olla väga spekulatiivne, et mida see Anvelt nüüd arvab tagantjärele, aga kui võtame tema mineviku, kuidas ta miilitsa ajal karjääri tegi, kuidas ta oli asejuht ametkonnavälises valveteenistuses, mis kaitses ka [kommunistliku] partei- ja valitsusorganeid, Eesti-Soome ühises turvaettevõttes oli ta vist juhatuses – kõik need asjad osutasid sellele, et Simmi karjäär ei saanud Nõukogude ajal tulla lihtsalt tema aktiivsusest, toredusest, ilust. Selle taga pidi olema midagi muud.

Enda jaoks sain sellele teooriale kinnitust siis, kui käisin temaga paar korda vanglas kohtumas, puhtalt kirjanduslikel eesmärkidel.

Tahtsite kirjutada raamatut?

Tahtsin läbi mõelda, kas on võimalik kirjutada ja teha endale selgeks rohkem tema minevikku, seda teed, mida mööda ta jõudis sinna, kuhu jõudis. Huvitav materjal, võibolla kunagi saabki see raamatuks, aga praegu ei ole mul aega ja tahtmist.

Kui avameelne ta oli teiega nendel vangla-vestlustel?

Väga avameelne. Mina ei puudutanud tema luureskandaali, tahtsin rohkem aru saada ühest endisest kolleegist, sisejulgeoleku inimesest, tema noorusest, tema käekäigust, kuidas ta kasvas...

Kas te saite nendel vangla-vestlustel aru, miks Herman Simm nõustus reeturiks hakkama?

Me ei jõudnud sellesse perioodi, mille kohta ametlikult arvatakse, et ta andis nõusoleku [Vene luure heaks töötada]. Minu isiklik arvamus on, et protsess algas palju varem.

See kõik on väga keeruline... Pean tulema ühe varasema küsimuse juurde, millele ma ei saanud vastust – kas ta oli nii osav, et enne vahele ei jäänud või nii lihtsalt läks?

Lihtsalt ei lähe mitte midagi. Arvan, et – võibolla minus mängib jälle liiga palju kirjanik – selles asjas on pigem rohkem mingeid muid võnkeid või isikuid, kes on kaasa aidanud sellisele muretule protsessile. Et inimene, kes teeb politseis karjääri, hoolimata oma väga huvitavast minevikust ja kui politseikarjäär katkestatakse, siis liigub ta palju vastutustundlikumale töökohale. Sinna ei kutsuta ju konkursi korras, peab olema jõud, mis aitab seda saavutada.

Tahate öelda, et see [Simmi karjäär] oli kellegi teadlik tegevus?

Ma arvan, et see oli kellegi teadlik tegevus, kuigi mind võib süüdistada, et olen vaimuhaige ja kujutan asju ette. (Naerab)

Tasub sügavamalt vaadata, aga ilma faktideta on mul seda väga raske tõestada. Ei tahagi oma elu sellele pühendada, palju parem on tekitada huvitavaid süžeesid, mida on võimalik valada fantaasiarikkasse draamasse.

Te räägitegi praegu väga fantaasiarikkalt. Kaitsepolitsei aga teatas Simmi juhtumi uurimise ajal, et kõik viited tema võimalikele kaasosalistele nii kaitseministeeriumis kui teistes riigiasutustes on põhjendamatud ja alusetud.

Täpselt nii peabki üks riigiasutus viitama, kui ta kas teatud põhjustel ei saa muud tõendada  või teistel põhjustel ei taha sellest rääkida. Ma ei heida neile mitte midagi ette.

Tahate öelda, et kaitsepolitsei eksitas avalikkust?

Ei. Ma ei arva, et eksitas. Arvan, et tuli välja informatsiooniga, mida siis oli võimalik avalikustada.

Jätate kirve õhku?

(Naerab) Et see mulle endale pähe kukuks? (Naerab)

Olete öelnud, et reeta oma riiki, tähendab oma riiki vihata. On see ikka nii lihtne? Viha riigi vastu – see kõlab liiga must-valgelt.

Minule meeldib asju lihtsustada. Sa saad kedagi reeta, kui ta on sulle väga vastumeelt. Vihkamine ongi vastumeelsuse kõige utreeritum olukord. Teistmoodi ma ei kujutaks ette – kuidas saab reeta ilma vihkamiseta?

Santaaž ja hirm, seiklus ja raha, kättemaks kolleegidele ja eneseteostusjanu... Võimalusi, miks keegi reedab, on palju.

Aga peale šantaaži, kättemaksu ja muu taolise peab ta tekitama endas vastikustunde selle suhtes, keda ta reedab.

Kui ongi šantaaž? Näidatakse minevikust pärit dokumente ja öeldakse, et nüüd on nii, kas hakkad meie heaks tööle või teeme need dokumendid avalikuks?

Siis on kõigil võimalus teha oma valik ja selle šantaaži ohvrina minna sinna, kus sulle öeldakse: väga hea, et tulid, ja kõik saab korda.

Kriminaalpolitseinikuna värbasite kindlasti kuritegelikust maailmast mitmeid ja mitmeid inimesi politseiga salajast koostööd tegema. Millistele inimhingede pedaalidele teie vajutasite, et inimene nõusse saada?

Igal inimesel oli oma pedaal. (Naerab)

Politseinik ütleb: ma tean, et sinu taga on need ja need [kuri]teod, hakka koostööle, siis unustame need ära... See on väga filmilik, seda juhtub harva. Tegelikult võid seda inimesega suhtlemisel lisaväärtusena kasutada, kuid pead leidma tema nõrga koha, et kes on talle varbale astunud või teda vanglas mõnitanud, peksnud või vabaduses talt kuritegeliku äri ära hammustanud ja siis sellele mängima.

Aga sealgi [kurjategijate seas] on see reetmine ja reedetakse kedagi konkreetset. Näiteks endist kuriteokaasalast, kuritegelikku jõuku, keda sa tegelikult vihkad, kes on sul teel ees, kellest tahad lahti saada.

Kui palju nad riskisid, kui andsid politseile salaja infot oma kaaslaste kohta?

Kindlasti nad riskivad. Kui lubad, et tema kaastööst ei saa keegi teada, korraldad info andmist kõigi konspiratsioonireeglite järgi ja ta tunnebki end turvaliselt, siis ohutase väheneb. Aga see ei tähenda, et sina kriminaalpolitseinikuna võiksid ennast lõdvaks lasta.

Kui mõni politsei infoallikatest allilmas vahele jäi, seda kindlasti juhtus, mis siis temast sai?

Tõsises kuritegelikus maailmas lõpeb see harilikult surmaga. 1990-ndatel ja hiljemgi on olnud mõrvade uurimisi, kus jõudsime kahtluseni, et ta mõrvati, kuna teda kahtlustati koputamises.

Kui hästi te tundsite Kaitsepolitseis direktori ametikohale kerkinud Aleksei Dressenit, kelle ta kolleegid pidasid kinni veebruaris 2012 ja kes mõisteti riigireeturina süüdi – ta oli kümmekonna aasta jooksul müünud saladusi Venemaa julgeolekuteenistusele FSB?

Tänaval tuli vastu, ütlesin tere. Olime kokku puutunud koolitustel, mida tegid meie rahvusvahelised partnerid ja kus koos olid kriminaal- ja kaitsepolitsei töötajad. Eks me siis nägupidi tutvusime.

Huvitav, miks Vene pool tahtis just Dressenit vabaks saada ja ta vahetati septembris 2015 Eesti piirilt röövitud kaitsepolitseiniku Eston Kohveri vastu, aga Herman Simmi jäigi Tartu vanglasse oma karistust kandma?

Mina saan siin ainult spekuleerida. Dressen oli kaitsepolitsei ohvitser, ta oskas kirjeldada kõige värskemat informatsiooni, kuidas see [kaitsepolitsei] maja toimib, millised on inimestevahelised suhted, struktuurid jne. Kaitsepolitsei nägi kindlasti tõsist vaeva, et olukorda muuta nii, et Dresseni info vananeks võimalikult kiiresti. Aga ikkagi toodi ta vastase punkrist välja [Venemaale] ja oli [FSB-le] kõige värskem allikas.

Herman Simm oli juba erus (kaitseministeeriumist lahkunud, toim)  ja me ei saa kunagi teada, kui tõsiselt vastaspool teda võttis.

Materjalid, mida ta vastaspoolele – SVR-ile – andis, olid ju ehtsad?

Need olid muidugi ehtsad. Küsimus on, kuidas suhtuti temasse kui isikusse ja temalt saadava täiendava info võimalikkusesse.

Vaadake, luurajate väljavahetamise puhul ei ole oluline mitte ainult lisainfot saada, nagu Dresseni puhul, vaid ka näitamine, et me toome teid tagasi, te olete meie kangelane.

Vene välisluure SVR jättis Simmi "külma kätte" ja ei toonud teda tagasi.

Mingil põhjusel nad ei teinud seda. Võib vaid oletada, et nad pidanud temast nii väga lugu või ei pidanud teda enam nii vajalikuks.

Ei ole paljulubav neile, keda SVR edaspidi värvata püüab, või nii ei saa mõelda?

Nii ei saa mõelda, sest me ei tea, mis seal taga on. Võibolla mängis rolli see, et ehk püüdis Herman Simm ennast pakkuda veel ühele ja teisele riigile spiooniks, infoallikaks. Kui sul on peremehi liiga palju, siis keegi lõpuks sinu pärast ei muretse.

Tegelikult luuravad ju kõik riigid vastaste ja mõnikord isegi liitlaste järele, teevad seda igapäevaselt.

Jah, see on osa igapäevasest vereringlusest, kuidas teistmoodi olekski võimalik. Tuletan meelde lihtsat asja – lapsena kuulasid ka aknal, kas naabrimehed õues mängivad, enne kui ise õue läksid.

Kui näiteks kevadel 2018, olite siis siseminister, öelnuks Kaitsepolitsei peadirektor, et neil on võimalik värvata Venemaa riigisaladuste hoidmise tippametnik, mida oleksite vastanud?

Kaitsepolitsei peadirektor ei tule siseministri juurde sellise värbamisplaaniga.

Kui see olnuks tundlik operatsioon ja kaitsepolitsei vajanuks poliitilist tuge?

Hea vestluskaaslane, jälle rõhutan, et isegi kui on vaja poliitilist tuge, siis värbamisi ei kooskõlastata.

Aga kui väga teoreetiliselt rääkida, siis kindlasti läheksid mul silmad põlema ja ütleksin: andke tuld! Aga see on suhteliselt väga väljamõeldud situatsioon.

Kuidas te suhteliselt väga väljamõeldud situatsioonis oleksite sellesse Venemaa kodanikku suhtunud – kui reeturisse?

Ei. Kui väga hinnatud infoallikasse. Kui tema reedab oma kodumaad, siis ei ole ta mulle reetur .

Kuigi, ütlen ausalt, kui tulla tagasi minu politseimineviku juurde... Kahjuks on see niimoodi, et paadunud pätti, kes on nõus sulle koputajaks hakkama, sa kangelaseks ei pea. Kasutad teda ära, kaitsed teda, mis on sinu moraalne ja ametialane ülesanne, aga kangelaseks ei pea.

Väga pragmaatiliselt tuleb vaadata ka teise riigi inimest, kes on valmis reetma oma kodumaad, kui sulle vajalikku objekti, panemata talle mingeid ah- või oh-tundeid, et küll on kangelane, annaks talle medali.

Kes on ühele luuraja, on teisele spioon, kes on ühele väärtuslik allikas, on teisele reetur ja vastupidi. Päris julm maailm?

Kindlasti on julm maailm. Selline on ta olnud aastatuhandeid. Tänapäeval neid lihtsalt ei hukata nii tihti, vaid vahetatakse välja. 40-50 aastat tagasi läksid kõik [reeturid] seina äärde.

Kas pole kummaline, et isegi digiajastul, kus tehnilised võimalused luurata ja arvutivõrkudesse sisse tungida on järjest avaramad ja sügavamad, tuleb luuretel ja vastuluuretel ikka värvata reetureid?

See on materjal politseikooli jälitustegevuse esimeselt kursuselt, kui noor kadetihakatis ütleb, et mis värbamine, ma siin guugeldan inimese kohta kõik välja ja häkin veel kusagile sisse... Ei. Inimallikas on kõige väärtuslikum allikas, kellega saad kinnitada kõikidest teistest allikatest saadud informatsiooni.

Kui palju on Eesti politseis reetmist olnud?

Kahjuks päris palju, eriti 1990-ndatel. Oli miilitsa-aegseid kolleege, kes ei võtnud meie riiki endale uue väärtusena. Nad töötasid politseis edasi ega pidanud pahaks käitumiseks, kui läksid teisele poole üle või andsid nõu kuritegelikule maailmale.

Loete ajakirjandusest uudisnuppu, et kriminaalpolitseinik tegi kurjategijatega koostööd... Mida te mõtlete – et on ikka pätt või hoopis nii, et ilmselt kombineeris politseinik ülemäära ja liiga uljalt, vormistas oma jälitustegevust halvasti ja nüüd on kruustangide vahel?

Saan aru, kuhu te tüürite, täpselt selliseid juhtumeid on ju olnud, näiteks Jääratsi lugu, kes töötas keskkriminaalpolitseis ka minu alluvana.

Tihtipeale inimestel, kes ei ole väga ettevaatlikud, võib mingi asi ära ähmastuda. Ma ei ütle seda Jääratsi kohta, aga kriminaalpolitseis on probleem selles, et piir õige ja vale vahel, kaastöötaja ja sõbra vahel võib olla nii õhkõrn, et ühel hetkel unustad end sinna piirile, astud sammu vales suunas ja satud ise kuritegelikku maailma.

Kui palju simme ja dresseneid on veel tabamata?

Nii palju kui neid tabatakse, nii palju tekitatakse ka uusi juurde. Ükski riik ei saa lubada, et tal puudub oma naabri suhtes informatsioon. Kas ta kasutab selleks rohkem partnereid või mingeid tehnilisi vahendeid või seda, et mõnes riigis on tal inimallikaid lihtsam leida, kultuurilise ja keelelise läheduse tõttu.

Ei taha vastu rinda taguda, et põlvkondade vahetus muudab siin palju. Nagu näeme viimastest [kaitsepolitsei] paljastusest, seal [Vene eriteenistuste värvatute seas] on ka noori inimesi, kes on Eesti riigi vastu enda uudishimu kuritarvitanud. Küsimus ei ole põlvkondades...

Milles või kelles on küsimus?

Et igas ühiskonnas on lojaalseid ja ebalojaalseid inimesi, on inimesi, kellele väärtused on paigas ja inimesi, kelle väärtused muutuvad vastavalt stimuleerimisele, näiteks rahaliselt või tekitatakse talle tunne, et riik ei ole tema jaoks midagi teinud, pettumus, millest võib tulla vihkamine.

Kui loota, et mõnes riigis on neid [reetureid] vähem, siis see riik valetab iseendale. Mida totalitaarsem riik, seda vähem tundub seal olevat spioone, kuigi mina arvan vastupidi, seal on neid pigem rohkem, sest vihkamist oma riigi vastu on rohkem.

Põhja-Koreas on rohkem spioone kui Eestis? 100 000 elaniku kohta.

Huvi Põhja-Korea vastu on paljudel riikidel palju suurem kui Eesti vastu. Nad ei jäta kasutamata võimalust, et Põhja-Korea on üks suuremaid vägivaldseid diktatuure, mis maailma veel jäänud, seal on kindlasti inimesi, kes seda riiki vihkavad. Täpselt samuti, nagu on suur hulk inimesi, kes pimesi armastavad.

Kas kõik reetmised tulevad välja ja kõik reeturid jäävad vahele?

Ei tule, see on võimatu. Isegi seitsmeteistkümnes kevadises hetkes pettis Stirlitz kõik ära ja leidis võimaluse selgitada, kuidas tema näpujäljed jäid radistka Katja kohvrile. (NSV Liidu omaaegne kultusfilm "Seitseteist kevadist hetke", kus näitleja Vjatšeslav Tihhonov mängis Teises maailmasõjas Saksa Riigi Julgeoleku Peaametis tegutsenud Moskva luurajat, kes kasutas nime Max Otto von Stirlitz, toim)

Kahjuks või õnneks – kuidas kellelegi – ei ole reeturite arv määratav testiga, nagu koroona puhul.

Spioonipõneviku "Reetur" 6. seeria lõpeb nii, et Alfred Vint ehk Herman Simm vahele veel ei jää. Tähendab see, et tuleb ka teine hooaeg?

Oleme seriaali tiimiga sellest rääkinud, soov on teha ja mõtteid on palju.

Kas võiksime tulevikus näha ka seda, miks just Leedu julgeolekuteenistuse kõrge ametnik Dainis Dabašinskas sai Eesti presidendilt Maarjamaa Risti teenetemärgi? Seni on vaid ajakirjanik Edward Lucas öelnud, et see suurepärane Leedu luuraja aitas tabada eestlasest reeturit Herman Simmi.

Ärme nüüd rutta sündmustest ette. Seda saab stsenaristi Martin Algusega arutada. Kõik sõltub ka sellest, kui kalliks või odavaks üks või teine süžeekäik läheb. Aga muidugi – mida põnevam, seda kallim on vaatajale ja sinnapoole tuleb pürgida.

Kas riigireetmist saab andestada?

Andestada saab kõike. Kuigi inimese puhul, kes vaatab sulle silma ja ütleb, et andestab, ei tea me, mis tal tegelikult kripeldama jääb.

Riigilt me seda küsida ei saa, tema ei saa enda hinge avada. Riik otsustab oma karistuspoliitikaga – oled karistuse ära kandnud ja andeks saanud.

Kas riigireeturit saab mõista?

(Paus) See on muidugi väga hea küsimus... Teda mõista on pea võimatu selle riigi kodanike poolt, keda ta on reetnud. Aga teise riigi poolt, kes on ta reetma pannud, saab väga hästi mõista – ta on ideaalne infoallikas.

Professionaalid [vastuluures] peavad mõistma, miks ta reetis, aru saama tagamaadest, et seda kasutada oma tegevuses [järgmiste spioonide püüdmisel].

Aga, emotsionaalselt selliseid kuritegusid mõista ei saa. Neid saab pragmaatiliselt mõista, mitte emotsionaalselt.

 ***

Andres Anvelt on töötanud sisejulgeoleku valdkonnas kuni keskkriminaalpolitsei direktori ametini, olnud sotsiaaldemokraadina riigikogu liige,  justiits- ja siseminister. Praegu nõustab ta ÜRO projekti Ukrainas, mis aitab sealset justiits- ja politseisüsteemi kaasaegsemaks muuta. Anvelt on olnud ka mitme tõsielusündmustel põhineva ilukirjandusliku raamatu autor ja osalenud mitme filmi valmimises.