Egert Rünne: kergekäeline loobumine inimõiguste konventsioonist on libe tee ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Egert Rünne
Egert Rünne Autor/allikas: Eesti Inimõiguste Keskus

Eesti inimeste abivalmidus ja hoolimine kriisi ajal, mida näitavad paljud kodanikualgatused, on märk, et inimõigused kui väärtused on inimeste jaoks tähtsad, kirjutab Egert Rünne.

20. märtsil saatis Eesti Vabariik Euroopa Nõukogule teavituse, et ei pruugi kriisi tõttu järgida Euroopa inimõiguste konventsiooni.

Artiklid, mille järgimist riik ei pruugi tagada, on kirja kohaselt õigus isikuvabadusele ja turvalisusele (art 5), õigus õiglasele kohtulikule arutamisele (art 6), õigus austusele era- ja perekonnaelu vastu (art 8), kogunemiste ja ühingute moodustamise vabadus (art 11), õigus omandile (protokoll 1, art 1), õigus haridusele (protokoll 1, art 2) ning liikumisvabadus riigi sees ja õigus riigist lahkuda (protokoll 3, art 1).

Vaikselt ja põhjalike selgitusteta Strasbourgi saadetud teatis tekitab omajagu küsimusi ja on üsna libe ning ohtudega valik.

Absoluutsed ja piiratud õigused

Inimõigused jagunevad absoluutseteks ja piiratud õigusteks, nii säilib inimesele õigus elule igas olukorras ning piinata ei või kedagi ka eriolukorras. Piiratud inimõiguste alla kuuluvad aga näiteks kogunemis- ja sõnavabadus, õigus privaatsusele ja eraelu puutumatusele. Siiski ei tähenda see, et riik võib nimetatud õigusi piirata kergekäeliselt või lähtuvalt poliitilistest huvidest.

Piirangut kaaludes on avalikul võimul kohustus piirangute sisu, mõju ja alternatiivid põhjalikult läbi kaaluda. Inimõigusi austavas ühiskonnas peab riik konventsiooni artiklite potentsiaalsest mittejärgmisest vaikselt teatamise asemel põhjalikult selgitama oma seisukohta.

Riik ei pea teavitama ainult Euroopa Nõukogu, vaid peab ka rahvale selgitama, miks seda teha oli vaja ja miks ei saa ka kriisiajal jääda inimõiguste konventsiooni piiridesse. Pressikonverentsid, mis igapäevaselt toimuvad, oleksid olnud riigi nägemuse selgitamiseks hea võimalus. 30 aastat tagasi väljavõideldud õiguste ja vabaduste piiramine väärib selgeid ning põhjalikke vastuseid.

Välisministri Urmas Reinsalu selgitus, et tegu on tavalise praktikaga, mis toimub ametnike rutiinse töö tasandil, on kummastav ja tekitab pigem lisaküsimusi. Inimõiguste järgimine ja kaitse on ühe demokraatliku riigi esmane roll, ühiskonna ning selle inimeste rahuliku kooseksisteerimise tuum.

Inimõigused ja põhivabadused ei kao ka kriisi ajal ning nende piiramine peab alati jääma viimaseks sammuks, mida astuda vaid siis, kui ühtegi teist võimalust pole. Praeguses olukorras tuleb riigil esmalt kaitsta inimelusid ja seetõttu on tõepoolest juba tekkinud vajadus piirata näiteks inimeste kogunemisvabadus. Kuid kõik sellised fundamentaalsed otsused peaksid sündima riigijuhtide, mitte ametnike tasandil.

Lisaks Eestile on teate teinud Armeenia, Gruusia, Läti, Moldova ja Rumeenia. Selles nimekirjas on riike, mille puhul on inimõiguste olukord problemaatiline.

Riik peaks selgitama, miks on vajalik inimõiguste konventsiooniga oma inimeste ees võetud kohustustest loobumine, sest rahvatervise kaitseks saab vajadusel selletagi inimõigusi piirata, kaaludes esmalt piirangute proportsionaalsust ja vajalikkust. Nüüd aga soovib Eesti konventsiooni mitte rakendada.

On õigustatud küsida, miks pole sarnast teatist Euroopa Nõukogule saatnud näiteks põhjamaad või mitmed teised läänepoolsed Euroopa riigid.

COVID-19 pandeemia on oht inimõigustele?

Väljaandes European Journal of International Law analüüsiti Itaalia poolt rakendatud meetmete vastavust Euroopa inimõiguste konventsioonile ning leiti, et rakendatud meetmed ei ole konventsiooniga vastuolus.

Sotsiaalsete suhete piiramine on hetkel ainus ja tõhus viis selle ülemaailmse kriisi lahendamiseks, seega on tegu proportsionaalsete meetmetega, mida riigid rahva tervise nimel rakendama peavad. Itaalia peaks olema näide, et karmid isolatsiooni reeglid on vajalikud, aga see ei takista riikidel järgida inimõigusi.

Euroopa Liidu riigid käituvadki siiski erinevalt. Näiteks Ungari peaminister Viktor Orban kasutab kriisi ära oma mõjuvõimu suurendamiseks. Orban soovib saada ulatuslikke volitusi ise seadusi vastu võtta ilma selge meetmete lõpptähtajata. See küüniline samm pole mitte ainult kahjulik inimõiguste ja demokraatia jaoks Ungaris, vaid juhib tähelepanu ning ressursse kõrvale viirusega võitlemiselt.

Inimõiguste keskus analüüsib jooksvalt ka Eesti valitsuse poolt vastuvõetud meetmeid ja seni on need olnud proportsionaalsed ning inimelude kaitse ja rahvatervise huvides. Samal ajal ei saa ignoreerida põhiõigustevastast retoorikat mõne koalitsioonipoliitiku suust, mis on praeguses olukorras ebavajalik, inimesi rahvuse järgi stigmatiseeriv ja seeläbi isegi hirmutav.

Inimõigused on ka kriisis igale demokraatlikule riigile kompassiks. Näiteks kaitsevad inimõigused eakate õigusi tervise kaitsele, sh vaimsele tervisele, aga ka üldisele toimetulekule. Ohus on ka paljude, eriti haavatavate gruppide, toimetulek. Eesti inimeste abivalmidus ja hoolimine kriisi ajal, mida näitavad paljud kodanikualgatused, on märk, et inimõigused kui väärtused on inimeste jaoks tähtsad.

Sama sõnumi võiks saata ka riik – iga inimese inimväärikus on oluline ka keerulisel ajal! Seega laialdaste võimalike inimõiguste piirangute asemel peaks riik suunama kogu energia meie oma inimeste hoidmisele, mitte mõtlema, milliseid inimõigusi ja kuidas piirata. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: