Eesti Vabariigi otsus teavitada Euroopa Nõukogu omapoolsest soovist kasutada Euroopa Inimõiguste Konventsioonis sätestatud võimalust piirata lepingu osapoole kohustusi konventsioonis sätestatud õiguste tagamise suhtes on mitte ainult riigi õigus, vaid tulenevalt lepingu sätetest ka kohustus.

Riigi otsus eriolukorra tingimustes piirata Euroopa Inimõiguste Konventsiooni poolt tagatud õiguslikke garantiisid oma territooriumil on tagatud konventsiooni artikliga 15. Sama säte paneb aga riigile otsese kohustuse piirangute rakendamisel hinnata olukorra tõsidust ning lähtuda piirangute seadmise vajaduse hindamisel nende mõjust eriolukorra eesmärgi saavutamisele.

Teisisõnu ei tähenda 20. märtsil 2020 Euroopa Nõukogule saadetud teavituskiri seda, et Eesti Vabariik oleks otsustanud omapoolse inimõiguste tagamise täies mahus lõpetada. Teavituse põhiliseks eesmärgiks on tagada riigipoolne lepingulise kohustuse täitmine seoses väljendatud sooviga vajadusel rakendada piiranguid, mis ilma Euroopa Nõukogule teavituse edastamiseta kujutaksid endast Eesti Vabariigi poolset lepingurikkumist.

Piirangute sisseviimist lubav säte rõhutab lisaks piirangute vajalikkuse hindamisele ka seda, et piirangud, isegi kui need on riigi hinnangul eriolukorra tingimustes vajalikud, ei tohi minna vastuollu teiste riigi poolt võetud rahvusvaheliste kohustustega.

Praktikas tähendab see eelkõige seda, et piirangute rakendamine ei saa toimuda vaakumis. Kõik otsused seoses Euroopa Inimõiguste Konventsiooni rakendamisega peavad olema vastu võetud lähtuvalt Eesti Vabariigi kõigi siduvate rahvusvaheliste õiguste ja kohustuste mõju hindamisest.

Lisaks konventsiooni seatud nõudest hinnata eriolukorra mõju riigi poolt võetud kohustuste täitmisele koos kõigi riigi poolt võetud rahvusvaheliste kohustustega, ei tohiks unustada ka meie siseriikliku õiguskorra alustala – Eesti Vabariigi Põhiseadust.

Vaatamata riigi soovile taganeda teatud lepingulistest kohustustest eesmärgil tagada efektiivsem võitlus nakkushaigusega, ei ole eriolukorra juhil ega kriisikomisjonil paraku pääsu põhiseaduses sätestatud kohustustest. Eeskätt põhiseaduse teises peatükis "kivisse raiutud" põhiõiguste loetelust.

Sellest tulenevalt tuleks riigipoolseid samme - piirata konventsiooni poolt sätestatud kohustuste ulatust - näha esmajärjekorras riigi välissuhteid mõjutava sammuna ja alles seejärel siseriiklikku õiguskorra riivajana.

Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artikkel 15 ei luba ka kogu konventsiooni kaitsealas olevate õiguste piiramist. Otsus rakendada piiranguid oma lepinguliste kohustuste suhtes ei taga riigile siiski võimekust piirata kogu konventsioonist tulenevat õiguste loetelu.

Samuti on riik kohustatud jätkama Euroopa Nõukogu täies mahus teavitamist piirangute rakendamisega kaasnevatest tegevustest ning eriolukorra lõppemisest. Euroopa Nõukogu infosulgu jätmine tähendaks riigipoolset kohustuse mittetäitmist ning annaks aluse riigi vastutusele võtmiseks lepingulise kohustuse mittetäitmise eest.

Kuigi esmapilgul võib tunduda, et riigi poolt astutud sammud on seadnud meid inimõiguste hülgamise teele, ei ole olukord siiski nii drastiline. Eriolukorra tingimustes piirangute seadmist kaaludes peab riik arvestama asjaoluga, et iga otsus, mis on seotud konventsioonist tulenevate kohustuste eiramisega, annab kriisi lõppedes piirangute mõjusfääri sattunuile aluse pöörduda Euroopa Inimõiguste Kohtu poole ning taotleda meetmete rakendamise vajalikkuse hindamist.

Kriisikomisjonile tähendab sellise õiguskaitsevahendi olemasolu aga kõrgendatud tähelepanu pööramist igale potentsiaalsele piirangule, mis võib kaasa tuua konventsiooni poolt tagatud õiguste riive ning kohustuse lähtuda omapoolsete hinnangute andmisel mitte ainult õigusest kohustuse mõjuala piirata vaid kohustusest järgida põhiseadust ning selle alusel võetud rahvusvahelisi kohustusi.