Euroopa inimõiguste konventsiooni artikkel 15 lubab konventsiooniosalisel riigil, milleks ka Eesti on, peatada konventsiooniga võetud kohustuste täitmine sõja ajal või muus hädaolukorras, mis ohustab rahva eluvõimet.

Kohustuste täitmise peatamine on lubatud vaid ulatuses, mis on olukorra tõsiduse tõttu vältimatult vajalik. Peatada ei või artiklist 2 (õigus elule), välja arvatud inimeste hukkumine õiguspärase sõjategevuse tagajärjel, ega artiklitest 3 (piinamise keelamine), 4 lõikest 1 (orjuses pidamise keeld) ja 7 (karistamine seaduse alusel) tulenevaid kohustusi.

Samamoodi lubab ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikkel 4 taganeda paktist tulenevatest kohustustest, kui riigis valitseb erakorraline seisukord, mis ähvardab rahva elukäiku.

ÜRO pakt näeb ette konventsiooniga sarnased piirangud, kuid lisab, et vabadust ei tohi võtta sel põhjusel, et inimene ei ole suuteline täitma mingit lepingulist kohustust, samuti ei tohi piirata mõtte-, südametunnistuse ja usuvabadust.

Rahva eluvõimet ohustav hädaolukord

Kuna Eesti valitsus pole taganenud ÜRO paktist tulenevatest kohustustest, siis tuleme tagasi inimõiguste konventsiooni juurde. Sõjaolukord ei tekita erilisi probleeme, kuid mida mõista "muu hädaolukorra all, mis ohustab rahva eluvõimet"?

Riigid ei teavita väga sageli inimõigustealaste kohustuste täitmise peatamisest. Mõned aastad tagasi tegi seda Türgi, kui riigi valitsus kuulutas sõjalise riigipöörde katse tõttu välja erakorralise olukorra.

2001. aasta novembris, pärast 11. septembri terrorirünnakuid, leidis Briti valitsus, et välismaalased, keda kahtlustatakse rahvusvahelises terrorismis, on oht riigi julgeolekule. Muudeti seadusi ja lihtsustati nende isikute kinnipidamist ja vahistamist.

Briti valitsus arvas, et isiku kinnipidamise tähtaeg võib minna vastuollu Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga konventsiooni artikli 5 osas, mistõttu teavitas Euroopa Nõukogu peasekretäri kohustuste täitmisest taganemisest. Epideemia või pandeemia tõttu kohustuste täitmise peatamisest pole siinkirjutajal andmeid.

Inimõiguste kohus kinnitab, et konventsiooniosaline on pädev otsustama, kas hädaolukord ohustab rahva eluvõimet, kuid kohus on pädev konkreetse kaebuse puhul kontrollima otsuse põhjendatust. Viiskümmend aastat tagasi andis tollane inimõiguste komisjon juhised, mis iseloomustab rahva eluvõimet ohustavat hädaolukorda:

• Hädaolukord peab olema tegelik või ligiolev;
• Mõjutab kogu rahvast;
• Ohustatud on ühiskonna organiseeritud elu jätkamine. 

Kriis või hädaoht peab olema sedavõrd erandlik, et tavapärased vahendid ja piirangud, mis on lubatud konventsiooni järgi avaliku turvalisuse, tervise ja korra tagamiseks, on selgelt ebapiisavad.

Viimati nimetatud tunnus väärib erilist tähelepanu. Nimelt lubab inimõiguste konventsioon piirata enamusi inimõigusi, et tagada ka muude õigustega konfliktis olevate väärtuste kaitse.

Nii lubab artikkel 8 piirata eraelu-, perekonnaelu ja kodu puutumatust ning sõnumite saladust ühiskondliku turvalisuse ning tervise kaitseks. Samad väärtused lubavad piirata artiklis 11 sätestatud kogunemiste ja ühingute moodustamise vabadust ning protokoll nr 4 artiklis 2 sätestatud liikumisvabadust.

Seetõttu on põhjust küsida, miks valitsus (kohustuste täitmise peatamise otsust ei saanud teha Eesti Alaline Esindus Euroopa Nõukogu juures) jõudis arvamusele, et konventsiooni järgi lubatud piirangud on selgelt ebapiisavad ning rõhutada osa põhiõiguse erilist piirangu vajadust.

Kindlasti vajanuks selgitusi, miks taganeti kohustusest tagada isikuvabadus (art 5) ning õigus õiglasele kohtumenetlusele (art 6). Viimase puhul võib vaid oletada, et probleeme võib tekkida kohtuasjade lahendamisega mõistliku aja jooksul.

Põhiseadus

Paraku võib küsida sedagi, miks valitsus hüppas rahvusvahelise konventsiooni juurde üle põhiseaduse. Kõik need õigused, mille täitmise peatamist Euroopa Nõukogule esitatud deklaratsioonis mainitakse, sisalduvad ka põhiseaduses.

Kas põhiseadus lubab nende õiguste täitmist peatada? Põhiseadus mainib isikute õiguste ja vabaduste piiramist riigikaitse peatükis erakorralise või sõjaseisukorra ajal riigi julgeoleku ja avaliku korra huvides (§ 130).

Tõsi, selle sätte sõnastus pole õnnestunud, sest enamikku põhiõigustest võib piirata ka tavaolukorras. See säte on oma iseloomult inimõiguste konventsiooni artikli 15 analoog, kuigi rangem. Erakorralise seisukorra võib põhiseaduslikku korda ähvardava ohu korral põhiseaduse § 129 alusel välja kuulutada riigikogu, mitte valitsus.

Põhiseaduse mõttes kuulutas valitsus välja eriolukorra (§ 87 p 8) hädaolukorra seaduse alusel. Selles seaduses on sätestatud ka võimalikud olukorrast tingitud meetmed: töökohustus, vallasasja sundvõõrandamine ja sundkasutus, viibimiskeeld ja muud liikumisvabaduse piirangud, avalike koosolekute ja avalike ürituste pidamise piirangud.

Olukord nõuab siiski ka muid piiranguid, mida seadus ette ei näe, näiteks kaubanduskeskuste sulgemine. Kõigi nendest abinõudest tingitud õiguste piiramise põhjendatuse üle saame eelkõige otsustada meie põhiseaduse alusel tavapärase kaalumise põhjal, mitte aga erilise volituse alusel.

Kindlasti annab pandeemia mõtteainet tulevikuks. Mõtteainet, kas meie õiguskord alates põhiseadusest on valmis taolisteks olukordadeks. Hetkel pole aeg nende probleemidega tegeleda.