Ramon Loik: EL-i uus rändelepe otsib väljapääsu usalduskriisist ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Ramon Loik
Ramon Loik Autor/allikas: Diplomaatia

Usutavasti leiavad kõik Euroopa Liidu liikmesriigid lõpuks, et on oluline tagada reaalsuses töötav migratsioonikontrolli süsteem ja Schengeni ala turvalisus ning taastada omavaheline usaldus, kirjutab Ramon Loik algselt Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse veebilehel ilmunud kommentaaris.

8. oktoobril arutavad Euroopa Liidu (EL) liikmesriikide siseministrid Euroopa Komisjoni poolt 23. septembril avalikustatud uut migratsiooni ja asüüli kokkuleppe paketti.

Ehkki valitsuste esmased reaktsioonid on olnud pigem mõõdukad ja äraootavad, tõotavad läbirääkimised kujuneda siiski keerulisteks. Seda, et uus "pakt" ei pruugi olla kõikidele liikmesriikidele ühtmoodi vastuvõetav, tunnistasid pea 500-leheküljelist töödokumenti tutvustades ka Euroopa Komisjoni asepresident Margaritis Schinas ja volinik Ylva Johansson.

Kuid tõsi on ka see, et praegune EL-i migratsioonisüsteem ning selle iga-aastased "remontimised" alates 2015-2016. aasta rändekriisist ei ole andnud soovitud tulemusi. Kreeka saarel Lesbosel asunud Moria põgenikelaagri 8. septembri süütamisele järgnenud tragöödia ja ligikaudu 12 000 põgeniku peavarjuta jäämine oli ilmselt viimaseks piisaks karikas, et pikemat aega ettevalmistatud rändepaketiga välja tulla.

Ajastus on ilmselt sobiv ka seetõttu, et COVID-19 olukord on rändesurvet Euroopa piiridele kordades vähendanud ning Saksamaa EL-i eesistumine võib anda olulise poliitilise lisakaalu kokkuleppe saavutamiseks.

Uue kokkuleppe eelnõu tuuma moodustab senise, 2013. aasta suvest kehtiva, Dublin III regulatsiooni reform ja n-ö kahesambalise solidaarsusmehhanismi sisseseadmine, mille järgi peavad kõik liikmesriigid EL-i rändekoorma kandamisse panustama, valides, kas põgenike vastuvõtmise või nende päritoluriiki tagasisaatmise toetamise vahel (inglise k return sponsorship). Viimane tähendab peamiselt rahalise või tehnilise abi osutamist ning spetsialistide lähetamist. Võimalik on ka kombineeritud panustamine.

Seega, ühest küljest oleks tegemist nagu vabatahtliku panustamisega teatud a la carte põhimõttel, teisalt, mehhanism tervikuna ei ole liikmesriikidele vabatahtlik. Seda enam, et dokumenti süvenedes leiab sealt erakorralise kriisimeetmena võimaluse liikmesriigilt nõuda ümberpaigutamises osalemist mingi kokkulepitava osaku alusel, mis arvutub suhtena SKT-sse ja rahvaarvu.

Sellised implitseeritud meetmed on varasemalt liikmesriikide vastuseisule põrkunud ning võetakse ilmselt seegi kord teravdatult luubi alla. Ilmselt diskuteerivad siseministrid ka selle üle, et mis "juhtub" nendega, kes mingil põhjusel otsustavad siiski mitte kuidagi panustada. Teadaolevalt on V4 riigid ennast EL-i rändepoliitikas senini Brüsselile vastuvoolu positsioneerinud.

Ilmselt nõustutakse, et seadusliku aluseta EL-is viibivate isikute tagasisaatmise menetlust on vaja kiirendada ning tagasisaatmiste efektiivsust tõsta. Viimase osas on EL-i keskmine näitaja vaid 32 protsenti (Eesti puhul 88%), mis tähendab, et kaks kolmandikku tagasisaatmise otsustest jääb reaalsuses täitmata.

Selleks on vaja muuhulgas täiendada tagasivõtulepinguid kolmandate riikidega, kellest 24 on need sõlmitud, kuid töötavad praktikas lünklikult. EL peaks ennast kehtestama käesoleva aasta veebruarist saadud mandaadist tõukuvalt, panna ette viisa-tõkkepuu kolmandatele riikidele, kes ei taha teha vajalikku migratsioonikoostööd.

Tõsiselt kaalumist tasuks asüülitaotlejate vastuvõtukeskuste (inglise k hot-spots) loomine kolmandatesse riikidesse, Euroopa välismõõtmesse, vähendamaks survet EL-i välispiiridele. Uus migratsioonisüsteem peaks töötama proaktiivselt kogu rändekanalite ulatuses (inglise k Whole-of-Route approach), milles teevad tihedat koostööd EL-i siseturvalisusagentuurid nagu Frontex, Europol, EASO jt ning EL-i välisteenistus EEAS.

Vastasel korral võib küll viia ellu ambitsioonika plaani suurendada aastaks 2027 Frontexi piiriüksusi 10 000 spetsialistini, kuid soovitud tulemust ikkagi ei saavutata. Unustada ei tohiks ka seda, et migratsioon on kujunenud inimkaubitsejatele kasumlikuks äriks, kus "pääse Euroopa Liitu" maksab Europoli andmetel ca 5000 – 10 000 eurot.

Usun, et kõik EL-i liikmesriigid leiavad lõpuks olulise tagada reaalsuses töötav migratsioonikontrolli süsteem ja Schengeni ala turvalisus ning taastada omavaheline usaldus.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: