Möödunud kolmapäeval avalikustas Euroopa Komisjon uue migratsioonipakti, mille kajastus ajakirjanduses on olnud leebelt öeldes pealiskaudne ja keskendunud pigem komisjoni peamiste loosungite võimendamisele.

Palju on räägitud, kuidas kohustuslike migrandikvoote ei tule ning jäetud mulje tavainimesele, kuidas nüüd hakatakse hoopis piire tugevdama ja illegaalseid migrante välja saatma. Kui seda varem ei ole suudetud teha, siis miks peaksid praegu asjalood teistmoodi olema?

Euroopa institutsioonid on siiski vasakpoolsete käpa all ning käesoleva pakti üks põhiautoritest, siseasjade volinik Ylva Johansson, usub tõsimeeli, et "immigratsioon paneb meie mandri õitsema". Tema enda sõnul on migratsioon kolmandatest riikidest hea ja vajalik.

Talupojamõistus ütleb, et Johansson ei võitle enda uskumustele vastu ja seda näitab ka käesolev pakt, millesse on targalt peidetud palju "agasid."

Kurat peitub pisidetailides ja praegusel juhul peidab elevant ennast kohustuslikus solidaarsuse mehhanismis. Sellega antakse riikidel valida, kas nad võtavad immigrandid enda riiki või sponsivad illegaalsete migrantide tagasisaatmist. Ning kui niinimetatud solidaarsusfoorum leiab, et liikmesriigi meede pole sobilik või pole piisav, saavad nad teoorias ikka kvoote peale suruda.

Palju leidub riike, mis otsustaksid migrandid enda riiki võtta? Kui kõik riigid otsustaksid kohustusliku solidaarsust näidata vaid nii, et üritatakse illegaalseid tagasi saata, siis ääreriikide koormus suuresti ei väheneks.

Keegi peab ka reaalselt migrante enda riiki lubama ning riigid, mis oleksid nõus neid võtma, näiteks Saksamaa ja Rootsi, on ka tänapäeval ettevaatlikud, sest kardavad parempoolsetele jõududele hääli kaotada. Lõpuks võib olukord olla selline, et isegi "solidaarsed" riigid ei soovi piisavalt migrante võtta ning siis on Euroopa jällegi ummikseisus.

Kui Eesti valiks tagasisaatmise mehhanismi, siis lõppude lõpuks võivad needsamad illegaalsed väljasaadetavad ikka lõpetada oma teekonna Eestimaa pinnal. Rändepakt näeb ette, et kui väljasaatmine pole õnnestunud kaheksa kuuga (kriisi ajal nelja kuuga), siis riik, mis vastutab käesoleva migrandi väljasaatmise eest, võtab ta enda territooriumile. Ja hopsti – ongi kvoodimigrant vastu võetud enda riiki.

Väljasaatmine luhtub väga tihti, sest migranti ei saa saata tagasi riiki, kus on oht tema heaolule või kui lähteriik keeldub koostöö tegemisest. Võite arvate, et neid Aafrika riike on palju.

Koostöö tegemist lähteriikidega proovitakse Migratsiooni Pakti alusel mõjutada viisadega. Kui riik ei tee koostööd, siis viisasid Euroopa välja ei anna ja kui on koostööaldis, siis võimaldame viisasid. Omakorda tähendab see rände legaliseerimist ja suurendamist kolmanda maailma riikidest läbi töö-, õpi- ja elamisviisadega.

Käesolev migratsioonipakt läbib veel mitmed tulised vaidlused ja kompromissid enne kui tervik valmis saab ning aja jooksul võib see muutuda. Isegi vasakpoolsed jõud kritiseerivad pakti, sest see ei saavuta piisavalt ja soovivad lisada karmimaid tingimusi. Mis saab, seda näitab aeg. Seniks aga soovime eurooplastele tervist ja kainet mõistust.