Mairo Rääsk: milline on uussisserändajate koht Eesti hariduses?

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Mairo Rääsk Autor/allikas: Erakogu

Eesti õppekeelega koolid on võtnud äraootava, et mitte öelda tõrjuva hoiaku endise Nõukogude Liidu aladelt pärit uussisserändajatest õpilaste vastuvõtmisesse. Kui suundumus sellisel kujul jätkub, siis kahe kogukonna eraldatus Eesti haridussüsteemis püsib, kirjutab Mairo Rääsk.

Alates 2015. aastast on sisseränne Eestisse olnud suurem kui väljaränne. Selle põhjuseks on võõrsile siirdunud eestlaste kodumaale naasmine ning Eesti kujunemine sisserände sihtriigiks kolmandate riikide kodanikele, kellest märkimisväärse osa moodustavad sisserändajad endise Nõukogude Liidu aladelt.

Kõige rohkem saabub uussisserändajaid Venemaalt ja Ukrainast. Perioodil 2015–2019 on Eestisse asunud elama 21 227 inimest rohkem kui siit välja rändas.

Märkamata uussisserändajad

Eesti kujunemisega sisserände riigiks on selge mõju ka haridussüsteemile. Koos koolidega on ühiskond tervikuna püüdnud uue olukorraga kohaneda, mis on kaasa toonud diskussioonid kaasavama, hoolivama, sallivama kooli ja ühiskonna teemadel. Aga kas ja kuivõrd on meil seda õnnestunud saavutada?

Rände-teemalistes hariduselu kajastustes ja aruteludes on avalikkuses suurt tähelepanu omistatud araabia ning teiste Eesti jaoks eksootiliste keele- ja kultuuriruumist pärit uussisserändajate* käekäigule, hoopis vähem kui üldse on kajastatud endise Nõukogude Liidu aladelt pärit uussisserändajate lapsi ning nende hakkamasaamist Eesti ühiskonnas.

Arvestades proportsioone ning Ukrainast ja Venemaalt lähtuvat suurt ussisisserändajate arvu, vajab teema märksa laiemat arutelu ning kriitilist analüüsi, sest sellest sõltub Eesti ühiskonna jaoks palju rohkem kui esmapilgul näib.

Uussisserändajate jagunemine õppekeelte alusel

RITA-ränne projekti raames vaatlesime uussisserändajate jagunemist eesti ja vene õppekeelega koolide vahel perioodil 2017–2019. Kokku saabus kolme aasta jooksul Eesti üldhariduskoolidesse 1387 uussisserändajat, mis on samas suurusjärgus Eesti suurima üldhariduskooli õpilaste arvuga.

Neist ligi kolmandiku moodustasid koju tagasi pöördunud eestlaste lapsed. Kuid isegi seda asjaolu arvesse võtmata ning kõrvutades numbrit eesti ja vene õppekeelega koolide õpilaste koguarvuga ilmnes, et uussisserändajad suundusid proportsionaalselt oluliselt enam vene õppekeelega koolidesse.

Eestis õpib 80 protsenti õpilastest eesti õppekeelega koolides, kuid uussisserändajatest jõuab neisse vaid 52 protsenti, sh sisalduvad siin ka koju tagasi pöördunud eestlased. Ülejäänud 48 protsenti jagunevad vene õppekeelega koolide (42%) ja inglise õppekeelega koolide (6%) vahel.

Lühike ekskurss statistikasse räägib selget keelt. Kui arvestada juurde keelekümblusklassidesse siirdujad, läks endiste Nõukogude Liidu riikide uussisserändajate lastest vene õppekeelega kooli üle kahe kolmandiku, kes elavad peamiselt Eesti suurimates linnades.

Arvestades Tallinna ja Ida-Virumaa linnade venekeelse elanikkonna suurt osakaalu ning lõimimise senist käiku võib pidada tõenäoliseks, et uussissrändajatel, kes jätkavad õpinguid vene õppekeelega koolis, on keerulisem Eesti ühiskonda lõimuda.

Vene õppekeelega kooli ajalooline ja tänane roll

Mõistmaks paremini vene õppekeelega koolide positsioone ning seal kasutatavaid lähenemisi kultuuri- ja identiteediloome protsessides, on vaja süüvida kahe eraldiseisva koolisüsteemi loomise põhjustesse.

Kahe eraldiseisva koolisüsteemi vajadus oli tingitud Nõukogude Liidu erinevate rahvusgruppide massiimmigratsioonist Eesti NSV-sse.

Arvestades Eesti NSV tööstuspiirkondadesse saabunud sisserändajate võrdlemisi kirjut rahvuslikku koosseisu ning asjaolu, et Nõukogude Liidu rahvastikupoliitika püüdeks oli erilise nõukogude identiteediga inimeste kujundamine, mille keskmes oli vene keel ning vene rahva ja kultuuriga seotud sündmuste ja saavutuste rõhutamine kooliprogrammides, toimisid vene õppekeelega koolid kui nn sulatusahjud impeeriumi erinevatest piirkondadest pärit sisserändajate kujundamiseks ühtluskooli põhimõtteid rakendades nn uuteks nõukogude inimesteks.

Mõistes vene õppekeelega koolide ajalooliselt kujunenud olulist eesmärki vene kultuuri- ja identiteediloomes, eesmärgiga  tagada suurima Eestis elava rahvusvähemuse kultuuriline ja keeleline enesemääratlus, väärib see positsioon paljudes koolides kriitilist analüüsi ja valmisolekut vaadelda etnose ja keele küsimusi laiemalt.

Arvestades uussisserändajate rohkearvulist suundumist vene õppekeelega koolidesse, saab küsimus veelgi olulisema kaalu. Koolides peaks oluliseks teemana tõstatuma vene identiteedi ja kultuuri assimileerimistaotluse vähendamine teistest kultuuridest ja etnostest pärit õppijatele.

Liikuda tuleks õppijate kultuurilise ja keelelise eripära teadliku märkamise, väärtustamise ning toetamise suunas.

Isegi juhul, kui koolis on esiplaanil õpilaste lõimimine Eesti ühiskonnaga keeleõppe ja teiste lõimingut soodustavate meetodite kaudu, ei pruugi rakendatav lähenemine arvestada koolides ja kogukondades peituvat kultuuride mitmekesisust, vaid vastuoksa, võib kaudselt täita ühe unustusse vajunud riikliku süsteemi tellimust, mis eraldatust süvendab.

Samas on eesti õppekeelega koolid võtnud äraootava, et mitte öelda tõrjuva hoiaku endise Nõukogude Liidu aladelt pärit uussisserändajatest õpilaste vastuvõtmisesse. Kui suundumus sellisel kujul jätkub, siis kahe kogukonna eraldatus Eesti haridussüsteemis püsib.

Uussisserändajate lõimumine Eesti väärtusruumi

Lähtudes eeldusest, et positiivse sisserändesaldo tendents jätkub, mis arvestades rahvusvahelist olukorda on ülimalt tõenäoline (ebastabiilsus Ukrainas ja selle majanduslik mahajäämus, olukord Vene Föderatsioonis ning sügisel 2020 lahvatanud pinged Valgevenes), on väga oluline tegeleda endise Nõukogude Liidu piirkondadest pärit uussisserändajate lõimimisega kohe eesti õppekeelega kooli, kus peavad olema tagatud ka kvaliteetne kodukeele õpe, lõimingut toetavad metoodikad ning õppijate tugisüsteemid.

Eesmärgi saavutamiseks on vaja läbi viia terve rida ettevalmistavaid tegevusi nii riigi, kohaliku omavalitsuse kui ka koolide tasandil. Alustades andmete analüüsist konkreetsete piirkondade ja omavalitsuste lõikes, mille põhjal pannakse kokku tegevuskavad, kus määratakse ära ka vajalike tugimeetmete, lisarahastuse ja ümber- või täiendusõppe vajadus.

Olukorras, kus tamili või bengali laste õpetamisega tullakse Eesti õppekeelega koolides toime, saadakse kindlasti hakkama ka õpilaste õpetamisega endise Nõukogude Liidu aladelt. Ühtse Eesti kooli sihtide suunas liikumiseks on väga tähtis muuta Eesti õppekeelega koole avatumaks, tagada seal erinevate kultuuride ja kodukeeltega õppijatele vajalikud tugisüsteemid ning vabaneda assimileerimistaotlusest.

See kõik ei toimu üleöö, kuid kavakindel sihtide suunas liikumine teeb võimalikuks astuda oluline ja märgiline samm ning lõpetada paralleelse haridussüsteemi kaudne jõustamine. 2025/26 õppeaastast peaks Eesti haridussüsteem olema valmis võtma kõik uussisserändajad vastu eesti õppekeelega koolidesse. Võrdsete võimaluste ja sidusama ühiskonna tagamiseks on see hädavajalik. 

* Uussisserändajast õpilane on laps, kes alustab õpinguid Eesti koolis ning kes on Eestis elanud vähem kui kolm aastat.


Mairo Rääsk on RITA-RÄNNE projekti koolimudelite töörühma liige. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: