Suursaadik Vseviov: tänane pilvitus võib olla homne lauspilvisus ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Priit Mürk/ERR

Välisministeeriumi tulevane kantsler Jonatan Vseviov on jätkuvalt Eesti suursaadik Washingtonis. Muidugi ei ütle ta, keda tema eelistaks USA järgmise presidendina, aga peab telefonitsi intervjuud andes nauditava loengu välispoliitika tegemisest üldiselt ja sellest, kui ohtlik on väikeriigile jääda loorberitele magama.

Kui teie oktoobri alguses koroonaviirusesse nakatusite, kas ka teil ütles üles haistmismeel?

Jah, vastab tõele, muude sümptomite seas läks ka haistmismeel. Kuigi esialgu ei saanud arugi, kas see läks või oli tegemist ekstreemse ninakinnisusega. Mingil hetkel andis ninakinnisus järgi, aga haistmismeel oli läinud.

Nüüd tunnete jälle lõhnu enda ümber?

Tunnen vist küll... Aga vaadake, lõhnaga on selline huvitav lugu, et kui nina kinni ei ole, siis vähemalt minul ei ole haistmismeel see, mida iga hetk tajud. Ausalt öeldes kasutan ma vist kõiki teisi meeli rohkem. Mulle tundub, et see on tagasi, aga kas sama tugevalt kui enne, ei oska ma öelda.

Kuidas lõhnab presidendivalimiste eelne Ameerika?

Siin on tegemist teistsuguse haistmismeelega, mis – loodan – on mul olemas ja samasugune, kui enne koroonasse haigestumist, seda vast viirus ei mõjutanud.

Kas USA president on maailma kõige mõjukam riigipea?

USA presidenti on Teise maailmasõja lõpust nimetatud ka vaba maailma liidriks.

Mõjukuse mõõtmine on täppisteadus, sõltub alati kontekstist ja ajast. Aga muidugi on USA maailma üks olulisemaid riike ja suhe USA-ga on paljudele riikidele nende kõige olulisem kahepoolne suhe üldse – olgu see siis liitlassuhe, nagu meie puhul või konkureeriv suhe, nagu mõnedele teistele.

USA on varsti vaat et juba 100 aastat sellises rollis, kus temast sõltub väga palju ja maailmas jälgitakse USA presidendivalimisi, sest neist sõltub väga palju. Ameerika on demokraatia – siin võim päriselt vahetubki, kui rahvas nii [valimistel] otsustab.

Sügisel 2012 arvasite USA poliitika eksperdina AK stuudiointervjuus, et Eestile oleks USA presidendivalimistel kasulik nii demokraat Barack Obama kui ka vabariiklase Mitt Romney võit. Nüüd vist ütlete, et Eestile on kasulik nii vabariiklase Donald Trumpi kui ka demokraadi Joe Bideni võit?

Jah... (Naerab) Kuidas teisiti ma saaksingi öelda.

Üks suursaadik ei võikski ju midagi muud arvata?

Arusaadavalt. Meil kõigil on isiklikud sümpaatiad ja antipaatiad inimeste suhtes, kelle käekäiku jälgime, aga Ameerika presidendivalimiste jälgimine on võimalik kolmel tasandil.

Ameerika kodanikud omavad hääleõigust, nende sümpaatiad ja antipaatiad võivad lõpuks päädida ka otsusega, milleks on hääle andmine mõne kandidaadi poolt.

Maailmas on veel inimesi, kes jälgivad Ameerika poliitikat ja kellele võib üks partei või üks kandidaat tunduda sümpaatsem kui teine. Nemad saavad kõik pöialt hoida, võivad sotsiaalmeedias või mujal avaldada oma igasuguseid mõtteid. Aga sellest ei sõltu mitte midagi, sest hääleõigust neil ei ole.

Ja kolmas kategooria on riigid, kes hea tava, aga ka terve mõistuse ja rahvusvahelise õiguse kohaselt teiste maade siseasjadesse ennast  ei sega. Valimised on demokraatlikus riigis kõige püham protsess üldse ja arusaadavalt ei sekku isegi liitlasriik teise maa valimistesse.

Ka eraisikuna oma arvamuse avaldamine, võõrriigi kodanikuna, on kaheldava väärtusega. Kui kujutame ette valimiskampaaniat Eestis ja välisriikide kodanikke andmas meie kodanikele soovitusi, keda valida ja keda mitte, siis parimal juhul mõjub see pentsikuna, aga võib olla ka kontraproduktiivne ja näida – isegi kui seda ei ole – katsena mõjutada meie suveräänset otsustamist.

Nii et loomulikult, suursaadikuna ei avalda ma mingisugust arvamust, kes oleks hea või kes oleks halvem [USA president]. Eesti riigil puuduvad siin igasugused sümpaatiad. Meie sümpaatia on seotud Ameerika Ühendriikidega ja meie töötame koos iga presidendiga. 

Mis tähendab, et teie ilmselt ei kanna pintsaku revääril ei ühe ega teise USA presidendikandidaadi kampaaniamärki?

Teate... (Lühike paus) Pintsaku revääril, just vaatasin, ei ole mul ühtegi märki. Probleem on selles, et mitmel korral, kui viisin pintsaku keemilisse puhastusse, unustasin sinna kas Eesti lipu või Eesti-USA lippude märgi ja sain koledal kombel pragada, sest see võivat puhastusmasinas kahjustada pintakut või masinat või veel midagi.

Nii ongi viimasel ajal kujunenud välja, et pintsaku revääril ei ole mul üldse märki.

USA president Donald Trump ja Eesti suursaadik Jonatan Vseviov Valge Maja Ovaalkabinetis. Autor/allikas: Välisministeerium

Ahah... Olete kohtunud nii Trumpi kui ka Bideniga, nendega rääkinud. Kuidas nad erinevad vahetul suhtlemisel meediapildist, mida näevad lihtsurelikud?

Meedia loob, eriti nii tähtsatest inimestest, natuke elukauge kuvandi. Aga kui nendega olla samas ruumis, kui nendega vahetada mõtteid, siis selgub üsna pea, et me kõik olema luust ja lihast inimesed. Sama kehtib ka USA presidendi ja presidendikandidaadi kohta – nad on inimesed, nendega on võimalik rääkida, nendega tulebki rääkida, sest nende otsustest sõltub üsna palju ja üsna palju ka meie, meie julgeoleku jaoks.

Siiski, kuidas nad on inimestena?

Seda on keeruline kokku võtta, te küsite korraga kahe erineva inimese kohta.

Nad on umbes sama vanad (Trump 74- ja Biden 77-aastane, toim), aga kui oled nendega samas ruumis, siis pean ütlema, et nad mõlemad jätavad väga vitaalse ja terve mulje.

Mõtlesin teid kuulates, et president Ilvesel on õigus. Kas te teate milles?

(Paus) Usun, et president Ilvesel on väga paljus õigus, aga mida te konkreetselt silmas peate, ei oska ma öelda.

Nimelt selles, kui ta ütles intervjuus Eesti Ekspressile: "Jonatan Vseviov on üks võimekamaid diplomaate, keda ma olen kolmekümne aasta jooksul näinud kõigi Eesti diplomaatide seas."

Sellega ei olnudki ma kursis. Kust ta seda ütles?

Viimases Eesti Ekspressis. See tuli mulle meelde teie vastuseid kuulates.

Seda ei olnud ma veel lugenud, peab vaatama, mis ta veel ütles ja millest üldse käis jutt.

Presidendi vahetus muudab Ameerika Ühendriike oluliselt, nii sisemaiselt kui ka välispoliitiliselt. Meid huvitab see teine pool. Millised on vabariiklaste ja demokraatide suuremad erinevused rahvusvahelistes asjades?

See on väga pikk jutt, sellepärast ma lühendan ja paratamatult lihtsustan.

Alustan sellest, et ega vabariiklased ja demokraadid parteide tähenduses meile palju selgust anna. Ameerikas on need nagu rahvaliikumised, mitte parteid eestilikus ja euroopalikus tähenduses.

Lõpuks [pärast valimisi] on primaarsed need inimesed, kes saavad mitte ainult presidendiks ja asepresidendiks, vaid kes saavad välisministriks, kaitseministriks, riikliku julgeoleku nõunikuks jne.

Arvan, et lõpuks kujundab USA välispoliitikat, nii nagu teisteski riikides, kombinatsioon teguritest, kus võtmeisikute enda maailmavaade ja prioriteedid on vaid üks mõjutajatest.

Milline on välispoliitika, seda määrab ka see, mis toimub maailmas, ka see, millised on sisepoliitilised ja välispoliitilised võimalused...

Tahan alati tuua näidet, et kui George W. Bush valiti 2000. aastal presidendiks ja jaanuaris 2001 ametisse astus, siis enne seda võis ju arutada, mis võiks olla tema välispoliitiline kreedo, milline on tema lähenemine, millised on tema administratsiooni inimeste prioriteedid. Ja keegi ei näinud ette, et napilt üheksa kuud hiljem tabab [11. septembril 2001] Ameerikat terrorirünnak, mis muudab kõike.

Tänane maailm... Võime ette vaadata paar kuud, aimata, millised on põhiteemad, näeme kontuure, ei saa välistada üllatusi.

Aga nähtavasti mõned teemad saavad USA-le olema olulised nii järgmisel kui ka ülejärgmisel aastal. Loomulikult see [koroona]viirus, globaalne probleem ja sellega toimetulek nii USA sees kui ka rahvusvaheliselt. Muutunud jõuvahekorrad maailmas, mis tekitavad alati pingeid.

Ei pea olema rahvusvaheliste suhete suur ekspert, et aru saada – see, mis praegu toimub USA ja Hiina vahel, määrab paljuski 21. sajandi rahvusvaheliste suhete olukorda. USA ja Venemaa suhe. Transatlantilised suhted – kas me suudame minna edasi mitte ainult liitlastena, vaid liitlassuhet sisustada uute teemadega. Kaubandus- ja majandussuhted, sest majanduskriis, mis tõotab koroonakriisile järgneda, on märkimisväärne. Ja nii edasi...

Kõik need küsimused on USA järgmise administratsioonile, olgu selleks Joe Bideni või Donald Trumpi administratsioon, tõenäoliselt tähtsal kohal, nad peavad nendega tegelema ühel või teisel moel. See siis kujundabki USA välispoliitikat, mitte ainult nende inimeste vaated.

Muidugi on erinev presidentide stiil, kuidas nad prioriteete seavad, aga välispoliitikat, eriti demokraatlikes riikides, ei saa täielikult lahutada sisepoliitikast. Seda, millised on presidendi prioriteedid sisepoliitiliselt või mil moel ta oma sisepoliitiliste probleemidega tegeleb, see kandub üle ka välispoliitikasse.

On üks teema, seesama viirus, mis ilmselgelt on nii riigi sisene kui ka rahvusvaheline küsimus. Isegi kui seda välispoliitikaks mitte nimetada, siis paratamatult on sel välipoliitiline mõju ja mõõde. Me näeme seda ka Eesti näitel – samad küsimused, et kuhu saab reisida ja kuhu ei saa, kas meil õnnestub teha kokkulepped naaberriikidega piiriületuse asjus... Need on Eestis viirusega võitlemiseks tehtavad otsused, aga neil on tugev välispoliitiline mõõde. Sama on USA puhul, lihtsalt suuremal skaalal.

Tugev välispoliitiline mõõde tuleb välja ka sellest, kuidas viirust nimetada – kas koroonaviiruseks või Hiina viiruseks, nagu oleme USA-s kuulnud.

Jah, sõnadel on tohutu jõud, mõnikord kiputakse seda alahindama. Mina seda ei teeks, sest paljuski kujundame sõnadega arusaamist maailmast ja ka enda tegevusest. Samas muidugi tuleb silmas pidada, et sõnade kõrval loevad ka teod.

Ma ei taha sõnu alatähtsustada, aga ei tahaks minna ka teise äärmusesse, kus me keskendume ainult sellele, kes mida ütles, ja unustame vaadata, kes mida tegi ja milline on selle tegevuse tulemus. Me peame suutma mõlemat teha.

Muidugi, see kuidas me nimetame toimuvat... Toon näite ühest teisest valdkonnast. Eriti viimastel aastakümnetel on Lääne ühiskonnas läinud käima üks protsess, kus kipume mõningaid sõnu üle kasutama, nii nende tähendust devalveerides. Üks selliseid sõnu on "sõda". 1990. aastatel hakkasime rääkima sõjast, aga tähenduses, kus tegemist ei olnud sõjaga. Sõda kuritegevusega, sõda narkootikumidega, sõda vaesusega jne, devalveerides selle sõna tähendust.

See võib lõpuks viia ohtlikku olukorda, kus meile tundub, et sõda ongi midagi sellist. Aga tegelikult ei ole. Tegelikult on olemas ka päris sõda. Ja et see ei puhkeks, nõuab pidevalt tohutuid jõupingutusi. Ja kui see puhkeb, siis selle hävitav ja purustav jõud on võrreldamatu kõige muuga.

Kui me selle unustame, võime hakata tegema olulisi poliitilisi vigu, hakata alahindama heidutust, alahindama rahvusvahelisi suhteid, välispoliitikat – kõike seda, mida me ühiskondadena peame üleval maksurahast, et vältida sõda, et säilitada oma iseseisvust, oma vabadust, et hoida ära midagi, mis on kohutav.

Nii et jah, sõnadega tuleb olla ettevaatlik, aga samas ei saa me välispoliitikas ega milleski muus jääda lihtsalt paljasõnaliseks ja arvata, et pelgalt millegi ütlemine tekitabki uue olukorra. Ei tekita. Ütlemise kõrval tuleb ka tegusid teha.

Kes on USA-le tähtsam – Hiina või Euroopa?

USA-le, minu arvates, on tähtsad nii Hiina kui Euroopa, aga hoopis erinevatel põhjustel. Hiinat nähakse aina enam, ja mitte ainult võimukoridorides, vaid ka mõttekodades, konverentsidel, ajakirjanduses USA väga olulise konkurendina, selle sõna üsna laias tähenduses. Konkureeriv majandusmudel, konkureeriv poliitiline mudel, konkurent  rahvusvahelistes organisatsioonides ja riikidevahelistes suhetes laiemalt.

Euroopa on USA liitlane. Kui mitte laskuda detailidesse ja üldistada, siis ka USA näeb Euroopat liitlasena ja seda mitte lihtsalt taktikalistel, vaid põhimõttelistel, strateegilistel kaalutlustel.

Maailmas ei ole palju piirkondi, mille puhul võib mööndusteta öelda, et tegemist on põhiväärtusi jagavate piirkondadega. Nii riigisisese poliitilise süsteemi, rahvusvahelise julgeolekukorralduse kui ka majandusmudeli mõttes on Euroopa ja USA vaatamata kõikvõimalikele taktikalistele erimeelsustele lõpuks siiski samal lehel, nagu ameeriklased ütleksid. Ühe poliitilise filosoofia kandjad, mille juured ulatuvad moodsal ajal Euroopa valgustusajastu filosoofide töödesse, ühise arusaamisega, mis on demokraatia, vabadus, õigusriik.

Aga eriti rahvusvahelise poliitikaga mitte tegelevad inimesed Läänes kipuvad unustama, et maailmas on ka hoopis teistsuguseid mudeleid, hoopis teistsuguseid arusaamu, milline võiks olla ühiskonna korraldus ja majandusmudel. Mõnikord jõuavad need teistsugused meie uudistesse, kui mõni türann või diktaator parajasti valimisi võltsib või vägivalda oma elanike vastu kasutab. Ja siis need lähevad jälle meelest ära.

Maailma ajalugu ei lõppenud siis, kui langes Berliini müür ega siis, kui Eesti iseseisvuse taastas või Nõukogude Liit laiali läks. Maailma ajalugu kestab edasi. Üks protsess, mis toimub, on inimkonna püüdlus õige valitsemise ja ühiskonnaelu korraldamise mudeli järele. See otsimine toimub pahatihti vägivaldselt, sõdadega, konfliktidega, konkurentsiga.

Kui vaatame 21. sajandi väljakutseid, mitmeid neist on olemuselt globaalsed, siis vähemalt minul väga raske näha, kuidas võiks mõni riik tulla nendega toime üksinda. Oleme sunnitud panema seljad vastakuti ja siin ei ole loomulikumaid liitlasi kui Euroopa ja USA.

Nii et ma usun, Euroopa on Ameerikale endiselt oluline, ka siis, kui maailma probleemide kese liigub Euroopast kuhugi mujale. Me oleme oluline just liitlasena. Hiina on oluline pelgalt sellepärast, kui suur ja tugev ta on, kui kiiresti kasvav on tema rahvusvaheline mõju ja me võime juba täna ennustada, kui suureks võib see mõju järgnevatel kümnenditel kasvada.

Kas ma eksin, kui mulle tundub, et USA on jäänud kimbatusse, kuidas Venemaaga suhelda?

Venemaa on ikka... nagu klassikud on öelnud – müstiline. (Turtsatab)

Ja Venemaaga suhtlemine peabki küsimärke tekitama, see on keeruline ja samas oluline. Mida lähemal Venemaa piiridele, seda olulisem.

Ma ei tea, kas "kimbatus" on õige sõna. Kimbatus ei ole ilmselt kõige täpsem, sest viitab otsekui peataolekule, mida minu arvates ei ole. Aga kindlasti on palju küsimusi, kuidas me peame käituma, et Venemaa ei teeks rahvusvaheliselt selliseid samme, ka otseselt meie suunas, mis on meile ohtlikud ja kohati isegi – ausalt öeldes – väga ohtlikud. Olgu selleks valimistesse sekkumine, keemiarelva kasutamine, rääkimata naaberriikide sõjalisest ründamisest.

Need on sammud, mida on Venemaa viimastel aastatel astunud ja need on absoluutselt ohtlikud kogu Lääne jaoks. Me ei soovi, et neid samme astutakse, oleme proovinud Läänena kommunikeerida nii avalikult kui privaatselt, mitte ainult sõnadega, on kehtestatud ka rida sanktsioone, et heidutada neid edasisest väärkäitumisest. Ometi on see jätkunud.

Asja teeb keeruliseks, et Lääne üks tugevusi Venemaa ees on see, et me oleme Lääs. Mitte üks või teine riik, vaid me käitume ühiselt, koos oma liitlastega Euroopas ja Põhja-Ameerikas, mõnikord veel laiemalt. See tähendab, et peame ka omade seltsis sotid selgeks saama ja koordinatsiooni tagama, mida on alati lihtsam öelda kui teha. Meil kõigil on ju erinev suhe Venemaasse, näiteks mõned riigid sõltuvad rohkem kaubavahetusest Venemaaga, mõned vähem.

Aga meile on hea, et Venemaaga tegeletakse, et Venemaa on meie oluliste liitlaste mõtlemises olulisel kohal, et neid küsimärke üles paisatakse ja neile vastuseid otsitakse. Kõige hullem oleks olukord, kui meile olulised liitlased Läänes otsustaksid, et muude rahvusvaheliste probleemide tõttu ei jõuagi nad enam Venemaaga tegeleda. See ei tähenda, et Venemaa ära kaob või Venemaa tegevus ja käitumine lakkab, vaid võib juhtuda, et need, kes on Venemaa kõrval, jäävad Venemaa küsimusega üksi.

Seda me peame igati vältima, see on põhjus, miks oleme alati toetanud NATO ja Euroopa Liidu tugevust.

Milline on Trumpi ja Bideni Vene-poliitika erinevus?

Mulle tundub, ja ma ei räägi [presidendi]kandidaatide vaadetest, et USA laiem välis- ja julgeolekupoliitiline hoiak on tänaseks tuvastanud Venemaa kui olulise konkurendi ja potentsiaalse ohuallika, millega tuleb kindlameelselt tegeleda.

Mulle tundub, et see seisukoht on põhimõtteliselt konsensuslik, kuigi taktika osas on loomulikult palju erinevusi.

President Trump on arendanud tuumaheidutust, kas see suund jätkub igal juhul?

See suund jätkub igal juhul. Tuumaheidutus on olnud mitte ainult USA-le, vaid ka NATO-le oluline osa julgeolekust. Kuni tuumarelvad on olemas, see peabki nii olema – tuumariikide puhul ei ole võimalik luua heidutust või kaitset, keskendudes ainult konventsionaalsetele võimalustele.

Muidugi on siin oluline relvastuskontroll – küsimus sellest, kuidas suured tuumarelvastatud riigid suudavad tagada tuumarelvade küsimuses mingisuguse stabiilsuse ja ennustatavuse. Teadupärast on tähtis uue [strateegilise relvastuse vähendamise] START-lepingu pikendamine või mittepikendamine, sama tähtis on, kas õnnestub või ei õnnestu liita ka Hiina nende relvastuskontrolli põhimõtetega.

Kui need küsimused võivad tunduda meid mitte puudutavad, kauged ja kõrged, siis on see väga ekslik. Ei tohi unustada, et ka NATO on tuumallianss ja see tuumagarantii, mis rakendub läbi NATO-liikmelisuse meiegi suhtes, on meie heidutuses väga olulisel kohal. Meie miinimumkohustus on nendest asjadest aru saada, mis ei ole võimalik pelgalt akadeemilise lugemusega, kuigi ka see on kriitiliselt tähtis, vaid suheldes liitlastega, kes neid protsesse kujundavad.

Kuivõrd on USA – rikkam Afganistani ja Iraagi sõdade kogemuste võrra – nüüd ettevaatlikum välismaal sõjaliselt sekkuma?

Muidugi mõjutavad senised kogemused tulevasi soove ja tulevasi poliitikaid. Arvan, et kindlasti on [USA] ettevaatlikum, jah. Teisalt on tuntud tõdemus, mida on lihtne endale korrata, aga palju keerulisem võtta reaalse õppetunnina: me kõik oleme kinni eelmistes sõdades ja arvame, et järgmised tulevad sellised nagu olid eelmised.

Nii et ühest küljest see kogemus rikastab, annab meile juurde teadmist, mis on tehtav ja mis mitte, aga just kontekstis, mis puudutas neid konflikte. Peame olema ettevaatlikud, et mitte kanda toonaseid õppetunde automaatselt üle võimalikele tulevastele konfliktidele.

Mitte kunagi ei kordu ajalugu täpselt sõna-sõnalt, mis tähendab, et õppetunni kasulikkus ei ole totaalne.

Millest üldse sõltub Ameerika valijate valik presidenti valides või kuidas seletada, millest nad valides lähtuvad?

See on kuldne küsimus. Kui sellele oskaks kindla vastuse anda, saaks valimised kerge vaevaga võita.

Peamiselt huvitab inimesi nende endi käekäik ja mitte ainult majanduslikus mõttes, vaid samuti selles osas, kuidas nad näevad ühiskonna sidusust, julgeolekut, turvalisust, ka sotsiaalses tähenduses...

Ja muidugi tahavad inimesed valida kandidaati, keda nad usuvad esindavat samu väärtusi, mis on inimesele – valijale – endale olulised.

Raske öelda, mis saab valija eelistuses lõpuks otsustavaks. Küll aga on levinud käibefraas, et kes määrab valimiste põhiküsimuse, osutub ka valimiste võitjaks.

Mis on praeguste USA presidendivalimiste põhiküsimus?

Erinevad küsimused on õhus. Koroonakriis, majandus... Mis oli põhiküsimus, seda saame vaadata pärast valimisi.

Vseviovi intervjuu Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

On teil enda jaoks selge, kas USA presidendivalimised võib võita Donald Trump või Joe Biden?

Ütlen täitsa ausalt – ei ole.

Väga lühike vastus, hämmastavalt lühike teie kohta.

(Paus)

Aga Eesti-USA suhete tulevik teie jaoks pilvitu, või?

Ma ei tea, kas on õige sellisel üldistusastmel püsida, aga kui seda teha, siis – muidugi on see pilvitu. Eestile on USA väga oluline liitlane, ma ei näe, et seda liitlassuhet võiks midagi dramaatiliselt kahjustada. Usun, et ka USA-le on Eesti oluline liitlane, paljude teiste liitlaste kõrval, ega arva ja karda, et see võiks üleöö muutuda.

Aga seda öelnuna ei taha ma anda mõista, otsekui oleks välispoliitika, ka meie liitlassuhe midagi sellist, mis on olemas, mis on tehtud ja mis võimaldab nüüd rahus jääda loorberitele puhkama. Lugesin ERR-i portaalis huvitavat intervjuud [IT-ettevõtja] Priit Alamäega, kellelt uuriti Eesti e-tiigri käekäigu kohta ja ta ütles väga õigesti, et seda tiigrit tuleb kogu aeg toita.

Sama kehtib ka välispoliitika kohta üldiselt. Enda kuvandit tuleb kogu aeg ehitada, üle korrata, alla kriipsutada, sest vastasel juhul see lihtsalt kaob unustusse ning riikide vahelisi suhteid tuleb pidevalt toita, selle nimel tuleb pidevalt jõupingutusi teha.

Nii et jah, Eesti-USA suhe on pilvitu, aga see ei tähenda, et võime rahus päikest võtta. Et see jääks ka edaspidi pilvituks, nõuab mitte ainult õigesti seatud sõnu meie diplomaatidelt ja poliitikutelt, vaid nõuab ka reaalset tööd, et koostöö sisuga täita.

Riikidevaheline suhe ei ole ju ainult see, kui kenasti me aegajalt pressiteadete vahendusel tippkohtumistel teineteise kohta ütleme või milliseid kauneid bankette me korraldame. Riikidevaheline suhe seisneb reaalses koostöös nende riikide vahel. Kas meil on ühiseid projekte, mida me ajame, kas meil on ühiseid teemasid, mida me koordineerime?

Muidugi, USA-l on prioriteete tohutult palju ja Eesti peab kogu aeg pingutama, et koostöö teemasid välja pakkuda, et koostööd ka sisuliselt teha. Arvata, et see kõik on lihtne ja tuleb iseenesest, on väga naiivne. Midagi ei ole lihtne. Kui oleks lihtne, oleks kõik olemas iseenesest.

Loorberitele puhkama jäämine on väikeriigile üldse üks ohtlikumaid asju, sest tänane pilvitus võib olla homne lauspilvisus, ma ei mõtle siin suhteid USA-ga, vaid üldist julgeolekuolukorda. Et seda vältida, peame ehitama suhted liitlastega selliseks, et neist oleks võimalikult palju praktilist kasu.

Ma tean, et teile ei meeldi sõna "väikeriik". Aga siiski, kui kergelt võib omavahelise koostöö läige tuhmuda, kui tegemist on väga erineva suuruse ja kaaluga riikidega?

Jah, erinev suurus tekitab omaette väljakutseid, loomulikult. Kuigi meie oleme harjunud olema kahepoolsetes suhetes väiksem osapool ja harjunud nägema väiksema osapoole väljakutseid, siis omad väljakutsed on ka suuremal partneril. Sageli on väikeriigi eelis, et ta suudab otsuseid teha kiiremini, sest tema bürokraatlik kooskõlastusprotsess on lühem ja kiirem, suurriigil võib võtta kõik palju rohkem aega ja olla sisemiselt palju keerukam.

Seetõttu võiks olla väikeriigi üks loomulik eelis, et rahvusvahelisel areenil suudab ta kergema vaevaga rääkida ühel häälel, mis on üks tugevuse eelduseid.

Eesti ja USA suhe on muidugi suure ja väikese suhe, aga igapäevaselt koostööteemasid otsides ja koostööd arendades ei tohi me ennast sellest ka krampi mõelda.

Meil on, mida pakkuda, mis on väärtuslik ja oluline ja mis ei sõltu elanike arvust või territooriumi suurusest. Võtame digitaalse eduloo, küberjulgeoleku, mida Eesti on rahvusvahelisel areenil vedanud. Siin on kuvand meist kui superriigist endiselt olemas ja me peame seda ära kasutama nii digitaalsetel teemadel koostöö edendamiseks kui ka laiemalt enda välispoliitilise kuvandi ehitamiseks.

Me oleme seda teinud edukalt, aga taaskord – loorberitele puhkama jääda ei saa. Tuleb edasi mõelda, sest maailm on dünaamiline. Kes oleks võinud 2007. aastal, kui hakkasime küberjulgeolekust aktiivsemalt ja rahvusvahelisemalt rääkima, ette näha, millise prominentsusega kerkib 2020. aastal areenile näiteks 5G ja 5G turvalisuse küsimus. Aga see haakub täiesti küberjulgeoleku ja digitaalse ühiskonna turvalisusega, meie aetud teemadega.

Muidugi peame kohanduma, mitte istudes ootama, kuni õnn õuele tuleb. Aga ei tohi ennast ka krampi mõelda, et mis nüüd meie, oleme ju liiga väikesed. Selline mõtteviis on ohtlik ja kahjulik, võtab juba eos võimaluse eduks.

Lõpetuseks, kas teie olete nüüd COVID-19 suhtes immuunne?

Nii ju teadlased ja arstid praegu väidavad. Et vähemalt lühiajaliselt vist – ja "vist" on alla kriipsutatud, sest tegemist on uue viirusega, mida me ikka veel nii hästi ei tunne, kui tahaks tunda – mõnda aega olen [immuunne]. Kindel ma selles ei ole ja järgin endiselt kõiki ettevaatusabinõusid, mis teisedki ja mida ka ausalt öeldes varem järgisin.

Aga räägitakse, jah, et vähemalt mõneks ajaks peaks immuunsus olema tekkinud.

Toimetaja: Anvar Samost

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: