Ülevaade. Hommik Ameerikas? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Donald Trumpi toetajad 8. novembril Las Vegases.
Donald Trumpi toetajad 8. novembril Las Vegases. Autor/allikas: SCANPIX / AP Photo/John Loche

Mõtisklusi USA presidendivalimistest ehk Vikerkaare Ameerika sõbrad Aro Velmet, Ringa Raudla, Allan-Hermann Pool ja Piret Loone kirjutavad Ameerika Ühendriikide valimistulemustest.

Aro Velmet

Laupäeval toimus USA poliitikas kaks sündmust. Donald Trump kaotas presidendivalimised ja Joe Biden võitis need. On oluline vaadelda neid eraldi sündmustena.

Täpselt me muidugi ei tea, aga võib arvata, et need tuhanded inimesed, kes laupäeval New Yorgis, Los Angeleses ja teistes suurlinnades juubeldasid ja tantsisid tähistasid rohkem Trumpi kaotust kui Bideni võitu. Selle kaotuse tähtsust ei maksa alahinnata. Paremäärmuslased ei kipu võimu juurest ise lahkuma. Viktor Orban on Ungaris võimul olnud kümme aastat. Õigus ja Õiglus on valitsenud Poolat 2015. aastast saadik.

Mõlemas riigis on "kohtunike pead lennanud", sõltumatut meediat on piiratud ja üritatud valimisreformidega endale sobivat resultaati kinnitada. Trump järgis oma valitsemisajal sedasama õpikut. Ta nimetas ametisse rekordilised 217 kohtunikku, rääkimata kolmest ülemkohtunikust, kes kõik järgivad konservatiivset joont. Tema sõda fake newsi vastu ei vaja tutvustamist.

Ning hoolimata oma süüdistustest demokraatide suunal, on just vabariiklased need, kes on süstemaatiliselt joonistanud ümber valimisringkondasid, teinud demokraate valivate vähemuste rajoonides valimas käimist keerulisemaks ning seadnud valimistulemusi juba enne nende selgumist kahtluse alla.

Paljud neist praktikatest ei alanud Trumpiga – vabariiklased on juba aastaid teadnud, et rahvuslikult mitmekesisemaks ja sotsiaalselt liberaalsemaks muutuvas riigis on neil keeruline valimisi ausalt võita –, aga Trump keeras nende strateegiatele uue vindi peale. Ja ebaõnnestus. Ainuüksi see on kõva sõna.

Joe Bideni ja Kamala Harrise võitu on keerulisem tõlgendada. Biden on poliitikuna midagi Arnold Rüütli ja Taavi Aasa vahepealset: mittemidagiütlev professionaalne poliitik, kes mõjub sümpaatselt põhiliselt seetõttu, et tema külge on väga keeruline mingit konkreetset põhimõtet naelutada ning kelle edu saladuseks on ideoloogiline paindlikkus.

See paindlikkus (mida võiks nimetada ka selgrootuseks) on jätnud Bideni karjääri vägagi tumedaid laike: ta on sõbrustanud vana kooli demokraatidest rassistidega, toetanud massivangistamise üheks alustalaks peetud 1994. aasta kuritegevuse vastase võitluse eelnõud, Iraagi sõjast rääkimata.

Senaatorina esindab ta tillukest Delaware'i osariiki, kus on registreeritud rohkem ettevõtteid kui seal elab inimesi – nimelt on tegemist sisuliselt Luksemburgi-sarnase maksuparadiisiga. Kui Bideni vanaisalik olek välja arvata, pole ta just ülemäära inspireeriv tegelane.

Optimistlikum vaade Bideni presidentuurile ütleks, et just Bideni ideoloogiline paindlikkus võib teha temast transformatiivse presidendi. Demokraatlik partei ei ole nüüd see, mis ta oli Bill Clintoni kolmanda tee ajal 1990. aastatel või vabariiklaste militarismi kõrgpunktis 2004. aastal.

Kohapealsed organisatsioonid, mis teevad tööd vähemustega ning millele demokraadid võlgnevad suure osa oma võidust, on oma vaadetel lähemal noorele vasakpoolsele Alexandria Ocascio-Cortezile kui matriarh Nancy Pelosile. Nemad nõuavad tegusid kliimamuutuste, rassisuhete ja tehnoloogiafirmade ülemvõimu küsimuses.

Ka tsentristlikumad demokraadid tunnistavad, et Trump võib olla küll kaotanud, aga Trumpism on alles. Ameerikas möllav ajalooline pandeemia ja paisuv majanduskriis nõuavad demokraatidelt suuri, FDR-i-mõõtu tegusid, et vältida uut valimiskaotust nelja aasta pärast. Kui tuul puhub muutuste suunal, võib ka tuulelipust saada ainukordne juht.

See kõik aga eeldab, et demokraadid suudavad võita üksinda valitsemiseks vajalikud kaks senatikohta Georgia valimiste teises voorus ning viia järgmistel aastatel ellu demokraatiat laiendavaid valimisreforme. See pole kaugeltki garanteeritud. Huvitavad ajad jätkuvad.

Ringa Raudla

Pole vist kunagi olnud valimisi, mille puhul väljend "shakespeare'ilik draama" oleks olnud täpsem viis neid kirjeldada. Kui William Shakespeare'i enda draamad kestavad paar tundi, siis 2020. aasta valimised USA-s on pakkunud etendust päevadeks. Me ei tea, kui palju neid vaatusi veel tuleb, aga esialgsed muljed võiks kokku võtta lausega: palju üllatusi, mis tegelikult ei olnud üllatused.

Esimene üllatus, mis tegelikult ei oleks pidanud üllatus olema, oli, kui palju valimiseelsed küsitlused taas mööda panid. Bideni toetajatel oli valimiseelsetel nädalatel küll näol naeratus – küsitlused lubasid ju talle selget võitu – aga hinges ikkagi kripeldas: mis siis, kui küsitlused jälle mööda panevad, nagu juhtus aastal 2016?

Tundub, et vähemalt USA kontekstis tuleb küsitlusfirmadel oma metodoloogiad fundamentaalselt üle vaadata, sest muutunud reaalsuses ei suuda need enam peegeldada, mis tegelikult ühiskonnas arvatakse.

Teiseks, kuigi oli ju ette teada, et häälte lugemine võib kesta päevi pärast 3. novembrit ja mentaalselt olime selleks valmis, siis oli ikkagi üllatav, kui emotsionaalselt kurnav see oli. Tegelikult oleks ju võinud ennast paariks päevaks meediast välja lülitada ja naasta, kui tulemused selged, aga psühholoogiliselt osutus see võimatuks.

Ikka ja jälle oli silme ees USA osariikide kaart ning sai klikitud kaalukeeleosariikide häältelugemisinfol. Ikka ja jälle tuli ahastus: kuidas nad saavad Nevadas nii aeglaselt neid hääli lugeda? Miks nad küll Pennsylvanias kiiremini ei loe? Kindlasti oleks sellist emotsioonide maratoni saanud vältida, kui kõigi osariikide seadused oleks võimaldanud posti teel laekunud hääli hakata lugema varem kui valimispäeval.

Kolmandaks, üllatusena ei tulnud see, et president Trump ebariigimehelikult reageerib ja demokraatlikku protsessi õõnestada püüab, kui arengud talle soodsad ei tulnud. Küll aga oli mõneti üllatav, kui kiiresti ta seda tegi ja kui räigelt.

Juba 3. novembri hilisõhtul nõudis ta "hääletamise lõppu", kui kaalukeeleosariigid valimistepäeva õhtul talle meeldivaid tulemusi näitasid. 5. novembril läksid tema väited juba nii räigeks, et need ületasid mitme telekanali valuläve ja nad katkestasid Trumpi kõne ülekande.

Mis edasi saab? Võib ennustada, et poliitikasse tuleb tagasi mõnetine "normaalsus" ja Ameerika koomikutele jääb igapäevaselt otse televisioonist või Twitterist tulevat materjali vähemaks.

Siiski, valimiste tulemused ja ühiskondlikud reaktsioonid näitavad, et Ameerika on sügavalt lõhestunud ja lõhestunud nii palju, et teist poolt lausa demoniseeritakse ja omavahelist ratsionaalset vestlust poliitika üle peetakse peaaegu võimatuks.

Ühiskondlikud pinged kindlasti jätkuvad ja näeme, kas Joe Bidenil jätkub suutlikkust neid vähemalt mingilgi määral pehmendada. Võiks ju arvata, et 50 aastat poliitikas on selleks piisav kogemustepagas. Loodame, et ta suudab meid positiivselt üllatada.

Allan-Hermann Pool

Välisteadlased Ühendriikides on käesolevaid valimisi jälginud ilmselt pinevamalt kui viimaste aastakümnete jooksul. Riiklikud investeeringud teadusesse ja tehnoloogiasse on USA-s ajalooliselt olnud kõrged ning erakondadeüleselt prioriteetsed, mis ka viimase nelja aastaga jätkus. Küll aga on hakanud muutuma traditsiooniliselt avatud ning välisteadlasi kergelt kaasav atmosfäär.

Tänu pingetele välispoliitikas on meist mitmed grupid ühel või teisel hetkel sattunud löögi alla. Näiteks Iraanist pärit kolleegidel kadus mõne aasta eest sisuliselt mõne päeva jooksul õigus tagasi Ühendriikidesse pöörduda.

Teine arvukas grupp, kelle elukorraldus on oluliselt muutunud, on Hiinast pärit doktorandid, kes peavad nüüdsest iga-aastaselt oma viisat pikendama, mis tõttu kardetakse koju naasta. Siinkohal tuleb toonitada, et ameeriklastest kolleegide selge toetus, kuid ka ülikoolide jõuline tegevus kongressi tasemel meie huvide esindamisel on olnud südantsoojendav. Ühendriikide teaduse- ja tehnoloogiamaailma avatus maailmale on üks aspekt, mis käesolevatel valimistel oli selgelt otsustamisel.

Teiseks kaalukeeleks sellel valimistel oli teaduse roll üldisemalt ühiskonnas ning riigijuhtimises. Kuigi teatud prestiižiprojektid, nagu Kuule naasmine aastaks 2024, said lõpetavalt administratsioonilt tähelepanu, siis konflikt teaduse ja poliitiliste seisukohtade vahel tõusis väga teravalt esile. Sealjuures jäi enamalt jaolt kaotajaks esimene.

Nii näiteks kuulsin paari aasta eest kohtumisel National Science Foundationi (üks baasteaduse olulisemaid rahastajaid ühendriikides) juhtivtöötajaga juhtumitest, kus agentuurile avaldati korduvalt survet kaotada rahastus kliimamuutuste inimtekkelisust uurivatelt teadusprojektidelt.

Ehk veelgi muret tekitavam oli poliitiline surve pandeemia ajal rahvatervise eest vastutavale CDC-le (Centers for Disease Control, mis täidab Eesti terviseametile analoogset rolli Ühendriikides). Selle tagajärjel muutusid Ühendriikides nii koolide avatust kui ka haigete testimist puudutavad ettekirjutused. Kõikide eelduste kohaselt peaks see praktika Bideni administratsiooni ajal muutuma.

Piret Loone

Joe Biden võitis valimised napilt. Niisugune oli mu tunne sel nädalal ja nii tundsid ennast ka paljud mu kolleegid ja tuttavad. See oli muidugi vale. Biden võitis võtmeosariikides Pennsylvanias, Wisconsinis ja Michiganis mõnevõrra napi eduga aga kogu riigis võitis ta praegustel andmetel rohkem kui viie miljoni häälega. Tal on hetkel umbes kolmeprotsendiline edumaa.

See pole väike võit, aga USA valimissüsteem võimendab teatud osariikide olulisust – osariikide, kus elab rohkem valgeid ja konservatiivseid inimesi, Trumpi ja vabariiklaste valijaid.

Juba enne valimisi oli selge, et Biden peab juhtima rohkem kui kolme protsendiga üle maa, et valimised enam-vähem kindlalt ära võita. Kuigi valimistulemus loomulikult rõõmustas mind väga, on see strukturaalne ebavõrdsus murettekitav ja hoolimata Trumpi lahkumisest pinged jäävad.

40 miljoni inimesega Californial on sama palju senaatoreid – kaks – kui Montanal, kus elab napilt üle miljoni. Senaatorid kinnitavad nii kohtunikke kui ka presidendi administratsiooni ja praegu pole selge, kellele senat läheb. Vabariiklikud senaatorid, kes on seal seni enamuses olnud, esindavad 15 miljonit inimest vähem, kui vähemuses olevad demokraadid.

Suures pildis tuleb muidugi Ameerika Ühendriikide üle uhke olla. Pole palju demokraatlikke riike, mis on astunud pehme autoritaarsuse teele, fašismi päris lähedalt vaadanud ja siis läbi vabade valimiste öelnud, ei. Ei, see pole meie tee. Me tegime selle seekord ära ja võib-olla osalt seetõttu, et Trump oli piisavalt ebakompetente, aga ma loodan, et järgmised neli aastat ei ole lihtsalt Ameerika fašismi peiteaeg. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Allikas: Vikerkaar

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: