Indrek Treufeldt: seaduses näpuga järge ajades unustame sisu ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Meil jätkub tihti jonni nõuda oma õigust, kuigi see maailma sugugi paremaks ei tee. Nõnda on ka maskidega. Niipea kui keegi asub soovitama nende kandmist, tõusevad innukad seadusenüansside tundjad vabaduste kaitsele, leiab Indrek Treufeldt Vikerraadio päevakommentaaris.

Pealinna puitasumis ukerdab prügiauto. On tüüne ennelõuna, kui inimesi eriti ei liigu. Prügivedajad peavad üles näitama erilist loomingulisust. Selles piirkonnas standardid ei kehti. Iga hoov on eri kujuga ning väravate repertuaar rikkalik.

Auto liigub aegamisi nagu mõni lonkiv vanahärra. Teekond on piiratud, sest iga vaba sõiduteelapp on parkijate päralt. Nii pole prügiautol suurt kusagile minna. Ainuke võimalus on vaikselt liikuda keset tänavat, blokeerides mõneks ajaks liiklust.

Aga siis liigub üks punane auto liigub prügilaadungile vastu. Väike ja väle. Selle juhi kannatus on väga üürike. Kõigepealt laseb ta signaali. Siis tormab auto ette, seades käed otsustavalt rinnale. Ei sentimeetritki tagasi! Ei seaduserikkumisele! Miks blokeerib prügiauto vaba mehe seaduslikku õigust kulgeda?

Mees teeb kõva häält, aga prügivedajatel pole diskussiooniks tuju või jäävad nad oma verbaalselt andekuselt liiklusaktivistile alla. Too hõiskab hoogu sattudes midagi seadustest ja vabadusest, kuni lõpuks väsib ja istub siis demonstratiivselt tagasi rooli taha, arvates, et paneb maakera karistuseks seisma.

Punnseis kestab ja väikesele tänavale koguneb arvestatav rivi sõidukeid. Tüseda prügiauto taandumine võtab terve igaviku, sest minna pole kuhugi. Väikesest vastasseisust saab suure grupi inimeste tõsine tusk. Kõik vaid vangutavad päid.

Meil jätkub tihti jonni nõuda oma õigust, kuigi see maailma sugugi paremaks ei tee. Seaduses näpuga järge ajades unustame sisu. Niisuguseid vastasseise nimetatakse moodsas filosoofias nurjatuteks probleemideks. Neid aitab lahendada üksnes terve mõistus ja enamasti tuleb osapooltel leppida kerge taandumisega, sest muidu edasi ei pääse.

Nõnda on ka maskidega. Niipea kui keegi asub soovitama nende kandmist, tõusevad innukad seadusenüansside tundjad vabaduste kaitsele. Kes ikkagi kontrollib maskikandmise korrektsust? Kas ja kuidas tulevad trahvid? Kuni seadusega pole selge, unustage maskid!

Arutades uusi meetmeid viiruspuhangu ohjamiseks tegutsevad võimulolijad nagu siilid udus. Avalikkuse ette astudes muutuvad lausungid võimalikest kohustustest ja soovitustest mingiks arusaamatuks pudruks. Ajakirjandus võtab ja keedab seda putru omal kombel edasi. Söönuks sellest ei saa. Võimendades võimulolijate ebaselgust, kaos süveneb.

Meid on Eestis kaitsnud seni meie hillitsetud loomus. Me ei kipu niisama embama ja musitama. Pigem hoiame omaette ja elame eraldi. Selline eluviis pole võimalik näiteks Londonis või Pariisis, kus lootusetuse hetkel minnakse komandanditunni teed. Kui oleme mõistlikud, suudame toimimas hoida majanduse ja kultuuri. Totaalne maskikohustus päästis näiteks Rally Estonia. Palju pole vaja. Isegi oma igapäevast liikumist sättides vähendame oluliselt viiruse levikut. Teeme kingituse teistele.

Aga vahel tekib tunne, et rahva tervet mõistust saab kujundada üksnes partei ja valitsus. Kuni pole korraldusi, ei saa midagi võtta ette. Edasi liigume vaid trahvide tuules. Sest ega ilma trahvita ontlik kodanik hakka maski ette vedama. Täiesti tõsimeelselt arutletakse selle üle, et mida siis ikkagi teha, kui bussis on vaid kaks inimest, justkui oleks see kõige olulisem küsimus viirusevastases võitluses.

Nõnda ei lööda lahingut epideemiaga vaid hoopis võimalike abinõudega. Normatiivne ja praktiline tasand lähevad avalikus diskussioonis tihti lootusetult sassi. Kuni ei ole ei üht ega teist.

Ühiskonnas tõstab pead normatiivsus. See tähendab, et asja sisu üle arutamise asemel keskendutakse ennekõike normidele. Normatiivsust on asunud arendama ka mitmed meelelahutusasutused, kus alkoholikeelu eiramiseks rakendatakse mitmesuguseid nupukaid skeeme, nagu korgitasu või märjukeserenti. Normilt on kõik õige, aga sisu mitte.

Normatiivsuse klassika on mõistagi euronõuete täitmine. Neid seati paar kümnendit tagasi ülimaks, kuigi need vahel pitsitasid liialt inimesi ja ettevõtjaid. Vanas Euroopas on neisse suhtutud loominguliselt. Vanas Euroopas maksavad rohkem kujunenud tavad ning suusõnalised kokkulepped. Pealegi ei pea paljusid põhimõtteid isegi avalikult sõnastama, sest neid järgitakse niigi.

Liikluses tõdeme tihti, et kangutamisega kaugele ei jõua. Saab elada nõnda, et kõik jõuavad kohale.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: