Valitsusest tuli teisipäeval pressikonverentsidelt ja intervjuudest kolm erinevat soovitust: maske tuleb kanda (peaminister Jüri Ratas), maskikandmine on soovituslik (terviseameti juht Üllar Lanno) ja lõpuks ütles sotsiaalminister Tanel Kiik, et me lihtsalt anname suuniseid. Kuidas te hindate neid sõnumeid?

Õiguslikust seisukohast on see kõige halvem asi, mis juhtuda saab. Sest kui valitsuse kommunikatsioon maskide kasutamise osas on vastuoluline ja mitmeti mõistetav, siis see kindlasti ei toeta seda, et inimesed saaksid üheselt aru, mida nad peavad tegema ja mis on vajalik teha ning mida nad ei tohi teha.

Mul oli endal ka eile raske aru saada, mida mingi sõna tähendab. Kui on kohustuslik, on asi selge. See peab olema õigusnormis kirjas, et maski kandmine on kohustuslik. Kui ta on soovituslik või rangelt soovituslik, siis see on ka aru saadav. Ma ise arvan, et see oleks kõige õigem lahenduskäik. Aga kolmandaks kuulsime eile, et maski kandmine on hoopis suunis.

Mida rohkem selliseid uusi väljendeid tuuakse arutellu, seda halvem. Sest mis asi on suunis? Sünonüümisõnastik ütleb, et suunis on ettekirjutus või juhend või direktiiv. Nii ei ole inimesele täpselt arusaadav, mida siis tal teha tuleb.

Mida siis inimene tegema peab? Trahvi saamise hirmus igaks juhuks maski kandma?

Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus, mis saab selle kohustuse iseenesest ju ette näha, ei sisalda sellist normi, mis võimaldaks terviseametil või valitsusel isikukaitsevahendi kandmist avalikus ruumis kohustuslikuks teha. Aga eeldame, kui selline kohustus oleks seal seaduses olemas, siis enne selle kohustuse panemist tuleks lahendada mitmed olulised küsimused.

Esiteks see, mis puudutab maskide kättesaadavust. Pean silmas neid inimesi, kes on vähekindlustatud. Mitmed uuringud näitavad, et Eestis on maskide hinnad Euroopa tipus, aga sissetulekud on meil teadagi kus. Teine küsimus on, mida pidada maskiks. Eilsest kommunikatsioonist võis aru saada, et kui sa mingi riideeseme tõmbad näo peale, olgu selleks silmini tõmmatud sall või suuni venitatud suusamüts, siis kas see võrdub maski kandmise kohustuse täitmisega. Kolmandaks tuleks väga selgelt rääkida sellest, et nendes riikides, kus maski on kohustuslik, siis miks see ei ole andnud oodatud tulemust.

Seni, kuni nendele küsimustele pole vastatud, ei pruugi inimesed võtta maski kandmise kohustust vabatahtlikult. Aga kõige õigem ju oleks, kui inimesed võtaksid seda vabatahtlikult. Sest siis nad teevad seda siiralt ja eesmärgiga iseennast ja teisi kaitsta, mitte et kardetakse karistada saada.

Näiteks mina kasutan maski, kui mulle tundub, et see on asjakohane. Näiteks sõidan Tallinnast Tartusse bussiga. Kaks ja pool tundi olen kinnises väikeses ruumis ja mul ei ole selleks vaja valitsuse või terviseameti korraldust või suunist, et maski kanda. Ja tundub, et väga paljud inimesed käituvad samamoodi.

See, et sügisel tuleb uus koroonaviiruse laine, ei saanud olla kellelegi üllatuseks. Kas meil oli piisavalt aega seada konkreetsed raamid maskinduse teemale, et ei oleks pidanud välja tulema vastuoluliste sõnumitega?

Kindlasti oli. Kui vaadata neid arutelusid praegu, siis ühed ütlevad, et mis te nende juriidiliste nüansside üle vaidlete. Et kui on vaja, siis võib valitsus sellise kohustuse inimestele panna. Aga teised ütlevad vastu, et Eestis saab isikuvabadusi piirata seaduslikul alusel. Ja kui seda seadust pole, siis seda kohustust panna ei saa.

Ma ise olen seisukohal, et olukorras, kus valitsusel või ka riigikogul on olnud üle poole aasta, et nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadust viiruskindlamaks muuta, siis olukorras, kus isikukaitsevahendi kandmise kohustuslikkuse kehtestamist ei ole ette nähtud, siis see on lubamatu auk Eesti õiguskorralduses.

Me teame, kui kiiresti on riigikogu turbomenetlusel teatud eelnõusid menetlenud. Et praegu ei ole seda seadust selliseks tehtud, siis see on väga kahetsusväärne.

Mida te soovitate edasi teha, et segadusest välja tulla?

Ma ei ole meditsiiniekspert ega oska öelda, kui palju maskid võivad aidata. Aga seda ma võin küll julgelt öelda, et kui mingisuguse kohustuse panemine tugineb väga vaieldaval õiguslikul alusel, siis see lõppastmes toob rohkem kahju kui kasu. Mitte kellelgi ei ole praegusel ajal vaja neid vaidlusi.

Ja nagu ma varem ütlesin, kommunikatsioon on kõige olulisem. See peab olema aus ja selge ehk kas maskid on kohustuslikud või soovituslikud. Kui on kohustuslikud, siis tuleb hästi kiiresti õiguslikud normid luua. Ja põhjendada, miks maskikandmine võib erinevalt teistest riikidest meile positiivset mõju avaldada.