Olen veendunud, et vajalik on iga vähest vaeva nõudev liigutus, mis aitab seda neetud koroonaviirust tõrjuda. Kindlasti on maski kandmine vajalik kohtades, kus viiruse levimise oht on suur, näiteks ühistranspordis või ruumides, kus on koos trobikond inimesi. Selleks ei pea tegelikult alati peaministri käsulaudu kuulama, vaid igaüks võiks ise kaitsta nii ennast kui ka teisi. See selleks.

Kevadel soovis valitsus maski kandmise teha Eesti kohustuslikuks, kuid loobus, sest juriidiliselt olid asjad segased. Õiguskantsler Ülle Madise ütles, et Eestis pole võimalik näo katmist nõuda. Vaidlused olid arusaadavad, sest olime ootamatult uues olukorras, kus soov otsustada liikus juriidilisest analüüsist pikalt ees. Ja õnneks koroonaviirus tänu ühiskonna lukkupanekule ja suve saabumisele sisuliselt kadus.

Kõik asjatundjad hoiatasid, et varem või hiljem tuleb viirus tagasi. Seega oli mitu kuud aega, et mõelda läbi võimalikud põhistsenaariumid ja sammud, mida on vaja uue laine tuleku ajal rakendada. Ja läbi vaadata ka asjade juriidiline pool.

Hiljemalt augustis pidanuks endalt küsima: juhul, kui on vaja kehtestada maskinõue teatud kohtades, näiteks ühistranspordis, siis milliseid seadusepügalaid on selleks vaja muuta? Kas nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus vajab remontimist? Kuidas peaks riik käituma, et anda inimestele selgeid signaale?

Ilmselt mingeid plaane tehtigi. Justiitsminister Raivo Aeg tellis näiteks juriidilise analüüsi ja teatas septembris, et maskikohustust saab rakendada küll. Konkreetseid vastuseid polnud aga kolmele küsimusele: kes, kus ja millal peab maski kohustuslikus korras kandma.

Teisipäev näitas, et segadus on suuremgi kui kevadel. Valitsusjuhi pressikonverents hilines ligi poolteist tundi, sest väidetavalt vaieldi just juriidiliste küsimuste üle. Lihtne oleks selgitada pressikonverentsi lihtsalt kommunikatsioonilise katastroofina.

Isegi endine õiguskantsler Allar Jõks tunnistas raadiouudistele, et ta ei saanud tavakodanikuna mittemillestki aru. Ajakirjanikud ka ei saanud. Peaminister Jüri Ratas ütles näiteks, et maske tuleb kanda. Siis räägiti suunisest maske kanda. Pärast pressikonverentsi helistati uudistetoimetusele valitsuse kommunikatsioonibüroost ja öeldi, et maski kandmise kohustust ikkagi ei ole.

Nüüd lõpuks teame, mida edasi anda taheti: praegu on hoiatusaeg. Kui olukord ei parane, siis esmaspäevast muutuvad maskid kohustuslikuks. Võib-olla.

Ma veelkord rõhutan, et minu nurisemine pole seotud vastuseisuga maskikohustusele, vaid murelikuks teeb see vähemalt näiline ettevalmistamatus. Maski kandmine on lõppude lõpuks ainult üks detail, mille üle olemegi vahest liigagi palju juurelnud.

Pigem pani teisipäev mõtlema Eesti riigiaparaadi ja valitsuse ettenägemisvõime peale. Meil on hädasti vaja paindlikku lähenemist, et majandus ja inimesed liigselt kannatada ei saaks. Ja see vajab keerukamaid protseduure piirangute kehtestamisel, rohkem detaile, mitte pelgalt lihtsakoelist üleriigilist keelamist või keelamata jätmist.

Näiteks, kui olukorra halvenedes on vaja Tallinnas teha piirkondlik suursulgemine, kas selleks ollakse valmis? Ka juriidilise poole pealt? Pärast sellenädalast segapudru ma kahtlen selles sügavalt, aga loodetavasti pole mul õigus.