Minu lähem tutvus dementsusega algas viis aastat tagasi ja lõppes viis kuud tagasi. Aega dementsusega sõbraks saamiseks oli piisavalt palju, aga seda suhet ma sõpruseks ei nimetaks, pigem ikka üllatusi – enamasti mitte meeldivaid – täis tutvus.

Haigus ise kulges ootuspäraselt, kui nii tohib öelda. Üllatusi pakkus dementsusega inimese lähedasele süsteemitus, mis valitses ravi- ja hoolekandeteekonnal diagnoosi saamisest kuni siit ilmast lahkumiseni.

Võrreldes viie aasta tagusega, kui esimest korda dementsusega kokku puutusin, on palju muutunud: aktiivselt toimetab MTÜ Elu Dementsusega, vastu on võetud Alzheimeri ravijuhend, milles juurde kuulub ka info Alzheimeri tõvega inimestele ja nende lähedastele, loodud on dementsuse kompetentsikeskus.

Kõik selleks, et teadvustada alzheimeri ja teiste dementsuste olemust, esinemiste sagedust, nende haiguste kasvutrende ja koormust nii lähedastele kui ühiskonnale. WHO nimetab sedagi epideemiaks, sest elanikkonna vananedes on peagi iga teine üle 80-aastane kas dementsusega inimene või hooldaja.

Viimane üllatus - ja mitte just meeldivate seast - oli hoolekandeasutuste võimetus ning suutmatus reageerida kriisiolukorrast tingutud eriolukorrale, mis piiras elanike külastamist. Külastuskeeld tõi välja tõsise puudujäägi valdkonnas, milleks on lähedastega suhtlemise korraldamatus ja organiseerimatus.

See on üks teema, millest peaaegu üldse ei räägita. Eriti valus on kontaktipuudumine inimestele, kelle lähedane elab hooldusasutuses, sh ka õendushooldushaiglas dementsusest tingitud pikaaegse hooldusvajaduste tõttu.

Nimetan hoolekandeasutuste elavaid hoolealuseid elanikeks ja mitte kliendiks, sest need asutused on tihti inimeste viimaseks koduks. Kliendiks võib nimetada dementsusega inimese ehk elaniku lähedast, sest leping sõlmitakse lähedasega ja teenuse eest tasumise kohustus jääb talle.

Dementsusega inimeste suhtlemisvõimekus on piiratud. Haigusega käib kaasas mälukadumisele lisaks kõne häirumine ja kõnest arusaamise häirumine, aga ka keskendumisvõime puudulikkus ning igasuguste vahendite kasutamise oskuste kadu.

Kahekuuline külastamise keeld lõikas ära objektiivse ülevaate saamise hooldekandeasutuses elava lähedase üldseisundist, rääkimata tema meeleolust ja funktsionaalsest (funktsioneerimise) võimekusest.

Loomulikult on võimalik alati helistada ja küsida. Isiklik kogemus näitas, et vastus ja saadav info hulk ning relevantsus sõltub vägagi vastajast, tema teadmistest, oskustest ja soovist vastata. Visuaalse (videokõne) kontakti saamise võimalus sõltus hoolekandeasutuse töötaja heast tahtest ja vastutulelikkusest.

Olukord paranes veidi, kui piiranguid kergendati ja külastamine oli võimalik eelregistreerimisega, aga ka siis jäi objektiivse seisundi ülevaade puudulikuks, sest kontakti leidmine asutuse meditsiinilise personaliga oli endiselt keeruline.

Suhtlemine on oluline

Suhtlemine, adekvaatne info jagamine, on oluline. Oluline väga mitmes mõttes ja mõõtmes. Kriisiolukorras, mil otsene kontakt on piiratud, muutub suhtlemine eluliselt oluliseks ja seda eriti elanike puhul, kes ise enam rääkida ei saa. Suhtlemisest saab kliendi jaoks kvaliteedi kriteerium, rahulolu kriteerium.

Mitmed rahvusvahelised uuringud kinnitavad, et rahulolu asutusega, just elu lõpus, sõltub paljuski sõnumi edastamisest, kes ja kuidas, kui professionaalselt lähedastega räägib. Tähtsaks muutub ka suhtlemise organiseeritus ja süstemaatilisus.

Pean siinkohal õigeks märkida, et hooldusasutustes on mitmed funktsioonid, kes peaks ja saaks suhtlemiskohustuse hooldustöötajatelt ära võtta. Erialase väljaõppe saanud spetsialistid nagu sotsiaaltöötaja, tegevusterapeut, medõde, kaplan-hingehoidja, arst, psühholoog on tihti paremad valikud keeruliste sõnumite edastamiseks ja ka kontaktisikuteks lähedastele.

Hooldajad on küll elanikele kõige lähedasemad, aga töötades valvekordade kaupa, ei pruugi neil olla parim teadmine objektiivselt tervisliku seisundi kirjeldamiseks. Samuti võivad suhtlemisel rolli mängida suhtluskeel ja sõnavara.

Parim lahendus oleks, kui igal hoolealuse lähedasel on asutuses üks kindel kontaktisik. See väike detail vähendab oluliselt segaste ja vasturääkivate sõnumite saamist ning ebavajalike emotsioonide tekkimist ning kindlasti ka meediasse jõudvate konfliktide tekkimist.

Elades e-riigis ja e-ajastul tundub arusaamatu, et digitiiger ei ole veel hoolekandesüsteemi jõudnud. Näib, et ei ole midagi lihtsamat kui luua sarnaselt e-kooliga keskkond, kus on regulaarselt olemas ülevaade hoolealustest.

Ei ole ilmselt saladus, et igas hoolekannet pakkuvas asutuses peaks igal hoolealusel olema hooldusplaan, millest juhindutakse ja mille täitmist jälgitakse regulaarselt. Ilmselt tehakse seda paberil, ruudulises kaustikus. Ilmselt, sest oma 4,5-aastasele kogemusele tuginedes saan öelda, et mulle ei tutvustatud kordagi minu lähedase hooldusplaani.

Taaskord näitavad rahvusvahelised uuringud, et hooldusplaani olemasolu ja kokkulepe hoolealuse ja tema pereliikmete/lähedastega aitavad oluliselt parandada nii rahulolu kui ka ravi- ja hooldustulemusi.

Ühiselt seatud "eesmärgid" (parem sõna oleks "ootused"), aitavad vähendada ebareaalsetest ootustest ja lahtirääkimata haigusseisundist tulenevaid konflikte. Konfliktid on aga kahjuks need, mis jõuavad meediasse ja heidavad halba varjundit asutustele, mis teevad väga rasket ja tänuväärset tööd.

E-lahenduste oluline roll

Elektrooniline lahendus, näiteks e-hooldekodu, annab võimaluse koondada hooldusaluste kohta käiva info ühtsele platvormile. Platvormile saab lisaks hooldusplaanis kokkulepitud ootustele lisada päeviku igapäevasteks sissekanneteks, ülevaate ravimitest (kulust ja vajadustest), jätta sõnumeid lähedastele ja korraldada ka tagasiside/rahulolu küsitlusi.

Kvaliteedinõuetele, mis on sätestatud erinevate reeglite ja määrustega ja mida kontrollib SKA, andes tegevuslubasid, on mõttekas lisada ka patsiendipoolsed mõõdikud, nii rahulolu kui ka tervisetulemi hindamiseks. Kindlasti nõuab e-hooldekodu ellukutsumine teatud investeeringuid ja ümberkorraldusi. Arendamist vajavad lisaks IT-arendustele ka personali koolitamine, nende IT-võimekuse tõstmine.

Lisaks ja kindlasti mitte vähem oluline on hooldusasutuste töötajate võimendamine suhtlemise osas, pean silmas soovi ja oskust suhelda ning sõnumeid objektiivselt ja selgelt edastada. Hooldeasutuste e-lahendus suurendaks võimalust, et sõnumid, mis asutusest tulevad, on ühtsed ja üheselt mõistetavad.

Kirjalik päevik ja kirjalikud märkused tagavad sõnumite konkreetsuse ja järjepidevuse, mis samuti vähendab ebarealistlikult optimistlike sõnumite saamist ning uudiste, eriti kurbade, ootamatust.

Vaadates, kuidas toimib e-kool ja virtuaalõpe, ei ole ilmselt ka mõeldamatu lisada keskkonda videokõne- ja sõnumivõimalus ning kalender, kuhu lisada planeeritud kohtumisi, nii virtuaalseid kui ka reaalseid, aga kust saata ka kutseid ja meeldetuletusi näiteks ravimite lõppemise kohta.

Õigeaegsed meeldetuletused vähendavad mittevajalike emotsioonide tekkimist viimasel hetkel saadud teatest, et ravimid on otsas.

Kuivõrd umbes 60 protsenti üldhooldekodudest kuulub omavalitsustele, õe-teenust ja õendushooldusteenust kui sellist rahastab riik haigekassa kaudu, peaks ja võiks e-lahenduse arendamine olla ka riigi huvi. Eeldan, et haigekassa, olles teenuse rahastaja ehk klient, on samuti huvitatud kvaliteetsest teenusest ja teadmisest, mida teenusetarbijad ehk elanikud teenuse kvaliteedist arvavad.

On vältimatu, et digitiiger jõuaks ka eakate- ja hooldekodudesse ning õendus-hooldushaiglatesse, kus pakutakse pikaaegset viimast elukohta koos hooldusega väga paljudele Eesti inimestele.

Arvamine ja eeldamine, kui infot ei ole, on inimlik ning seetõttu on lisaks mugavusele ja kiirusele, mida digilahendused pakuvad, e-lahendustel oluline roll ka hoolekandesüsteemi kohta käivate vastandlike sõnumite levimise vähendamisel.