Mõni nädal tagasi teatas Euroopa Komisjon, et alustab Eesti suhtes rikkumismenetlust vihakõne ja vihakuritegude kriminaliseerimise küsimuses. Õigemini sellepärast, et neid pole kriminaliseeritud, kuigi oleme selle kohustuse endale Euroopa Liidu tasemel kokkulepetega võtnud.

Kuigi rikkumismenetlus alles algas ning protsess võtab oma aja, võib seniste väljaütlemiste pinnalt ennustada, et praegune valitsuskoalitsioon kriminaliseerimiseni ei jõua. Selles paadis on Eesti koos Rumeeniaga kahekesi, sest ülejäänud riigid on oma kohustused täitnud.

Rikkumismenetluse valguses tekib küsimus, mis on see vihakõne, mille kriminaliseerimist Eesti ei soovi. "Välisilm" vaatas teiste Euroopa riikide näiteid.

Ilmselt kõige lähedasem näide vihakõne takistamisest pärineb Leedust, kus kohalik meediaregulaator otsustas 2015. aastal vabalevist maha võtta kanali NTV Mir Leedu. Selle kanali omanik on firma nimega Baltic Media Alliance. Eestis omab sama ettevõte näiteks telekanalit PBK.

Kanalit süüdistati Krimmi annekteerimise järel leedulaste ja venelaste vahelise viha õhutamises ja sõjapropagandas. Juhtumiga tegelenud komisjoni esimehe Edmundas Vaitekunase sõnul oli toona mitmes kohalikus venekeelsetes kanalis tuntav baltlasi naeruvääristava huumori kasv. Kuid seda komisjon keelustada ei püüdnud. Eesmärk oli eetrist maha saada tõsiselt edastatud üleskutsed rahvuste vahelisele vaenule. Juhtum jõudis lõpuks Euroopa Kohtusse välja, mis eelmisel aastal tegi otsuse Leedu kasuks.

Euroopa ilmselt üks tuntumaid vihakõne kaasuseid pärineb Hollandist, kus kohalikku ikoonilist paremäärmuslikku poliitikut Geert Wildersit süüdistati samuti vaenukõnes. Nimelt juhatas Wilders 2014. aastal ühe kampaaniakõne ajal publiku hüüdeid "vähem marokolasi". Kuigi esimeses kohtuastmes mõisteti Wilders süüdi vihakõnes, siis viimane otsus selle aasta septembris vabastas ta sellest. Süüdi jäi Wilders ainult marokolaste solvamises, mille eest mingit karistust talle ei määratud.

Praegu ongi vihakõne ilmselt kõige suurem probleem kahes grupis. Üks neist on paremradikaalsed jõud, kes flirdivad natsionaalsotsialismiga, teisel pool on islamiäärmuslaste seas levitatav terroripropaganda.

Selle viimaseks näiteks on Pariisi eeslinnas tapetud kooliõpetaja Samuel Paty, kes tutvustas kodanikuõpetuse tunnis õpilastele karikatuure prohvet Muhamedist. Ja kuigi Paty pakkus enne karikatuuride näitamist moslemitest õpilastele võimalust klassist lahkuda, vihastas see siiski lapsevanemaid.

Üks vanematest jagas seepeale Paty kriitilist videot Facebookis, kuhu lisas ka kooli aadressi. Sealt edasi jagati videot erinevates foorumites ja ka WhatsAppi grupivestlustes ning Patyst sai hoobilt vaenlane. Viha tema suunas teravnes päev-päevalt, kuniks 16. oktoobril, poolteist nädalat pärast kodanikuõpetuse tundi, läks Paty töölt koju. Talle järgnes 18-aastane tšetseeni päritolu mees, kes ta mõnesaja meetri kaugusel koolimajast võikal moel noaga tappis - esimesest Paty vastasest üleskutsest vaid juba nädal hiljem oli ta tapetud võhivõõra inimese poolt, kes oli sotsiaalmeedias temavastast videot näinud.

Vihakõne tulemuseks peetakse ka näiteks Gdanski linnapea Pawel Adamowiczi surnuks pussitamist 2019. aasta jaanuaris või Briti parlamendisaadiku Jo Coxi mõrva enne Brexiti referendumit 2016. aastal. Sarnaseid näiteid on veel mitmeid.

Ja kuigi Eesti koos Rumeeniaga pole üle võtnud veel senistki direktiivi, soovivad mitmed Euroopa riigid seadusandlust veelgi laiendada ja karmistada. Seejuures on peamine mure, kuidas sel juhul sõnavabadust võimalikult vähe piirata. Ent pikaajalise demokraatliku ajalooga riikide ühiskonnad teavad hästi, et vabadusega peab kaasnema ka vastutus.

Eesti vastus Euroopa Komisjonile on koostamisel

Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika asekantsler Markus Kärner selgitas "Välisilmas" Euroopa Komisjoni oktoobri lõpus esitatud etteheite sisu.

"Euroopa Liidus on juba 2008. aastal vastu võetud üks raamotsus, mis paneb riikidele kohustuse kriminaliseerida raskemad vormid rassismist ja ksenofoobiast. Ja rikkumismenetlus seisneb selles, et komisjon on oma analüüsi tulemusena leidnud, et meie mõned sätted komisjoni arvates ei vasta raamotsuses nõutule," rääkis Kärner.

"Kokkuvõtvalt, etteheited seisnevad selles, et kui me räägime vaenu õhutamise sättest, mis meil on karistusseadustikus paragrahvis 151, siis meil on vaenu õhutamine ehk avalik üleskutse vihkamisele, vägivallale, diskrimineerimisele seoses teatud isikuliste tunnustega karistatav väärteona. Ja seda üksnes siis, kui on ka kaasnenud reaalne oht kellegi elule, tervisele või varale. Üks etteheide seisnebki selles, et esiteks, see peaks olema karistatav kuriteona, millele peaks olema võimalik mõista vähemalt üheaastane vangistus selle teo eest, ja selline tagajärje nõudmine ehk konkreetne oht kellegi elule, tervisele või varale on komisjoni hinnangul liialt piirav," lisas Kärner.

Tema sõnul on ka konkreetsemaid etteheiteid, näiteks ei ole komisjoni hinnangul teatud sõjakuritegude eitamine Eesti õiguses ühemõtteliselt karistatav ja ka n-ö raskendava asjaoluna peaks olema komisjoni hinnangul võimalik võtta arvesse vaenu motiivi, rassistlikku motiivi ja ksenofoobset motiivi.

"Ehk kui inimene paneb toime mistahes kuriteo, siis raamotsuse kohaselt, kui ta pani selle toime rassistliku või ksenofoobse motiiviga, peaks olema võimalik seda raskendava asjaoluna arvesse võtta tema karistuse mõistmisel. Meil on karistusseadustikus olemas ka madal motiiv ehk karistust raskendav asjaolu, kuid eks seal see vaidlus selle üle saab olema, kas see võib sellist asjaolu hõlmata või mitte," selgitas asekantsler.

Eesti vastus Euroopa Komisjonile on koostamisel.

"Protseduur näeb välja niimoodi, et kui komisjon esitab enda nägemuse sellest, mis nende arvates meie õiguses ei vasta raamotsuses sätestatule, siis - iseeneesest on väga demokraatlik protsess - meie riigil on kaks kuud aega esmase vastuse koostamiseks. Vastuse koostamine juba käib, analüüsid käivad. Pärast seda on komisjonil võimalik esitada uus arvamus, kus nad saavad näiteks nõustuda või mitte. Alles pärast seda võib asi ka teoreetiliselt jõuda Euroopa Kohtusse, kes võib anda hinnangu, kas on nõuetekohaselt raamotsus üle võetud või mitte," selgitas Kärner.