Lahkuv kantsler Rainer Saks: eneseväärikus on eduka poliitika selge tunnus ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Ken Mürk/ERR

Nädal enne, kui viis aastat välisministeeriumi kantslerina töötanud Rainer Saks (endine välisluure ja presidendi kantselei juht) siirdub ettevõtlusesse, räägib ta, kuidas sisepoliitika mõjutab välispoliitikat ja mida arvata ministritest, kelle avaldused toovad rahvusvahelise tormituule. Parim paik intervjuuks on muidugi ajalooline Poska maja Kadriorus.

Kui sageli olete viimasel pooleteisel aastal tundunud ja mõelnud, et aeg liigestest on lahti?

(Paus) Minu jaoks ei ole aeg liigestest lahti.

Lihtsustatult öeldes on Eesti diplomaatide töö keskpunkt, mille ümber nende tegevus tiirleb, teha kõik selleks, et Eesti ei oleks enam kunagi üksi. On mul õigus?

Ütleme natuke veel laiemalt – et Eesti julgeolek oleks tagatud. Just see julgeolek, mis on meie praegune põhiseaduslik kord ja mille Eesti kodanikud on sellisena kunagi valinud.

See ju tähendabki, et me ei oleks enam kunagi üksi.

Hüpoteetiliselt saab seda teha erineval moel. Aga meile on julgeolekupoliitika põhialus, et tahame oma julgeolekut kaitsta läbi koostöö nende riikidega, kellega jagame samu väärtusi. See tähendab eelkõige NATO-t ja EL-i ning tegevust erinevates organisatsioonides, et olla respekteeritud ja lugupeetud rahvusvahelise kogukonna liige.

See tähendab ikkagi mitte üksi olemist.

Loomulikult, üksi ei saa midagi. Aga eesmärk ei peaks olema, kas üksi või mitte, vaid et meie julgeolek oleks tagatud. Seda tahan ma rõhutada.

Ja mina tahan rõhutada, et üksi ei ole võimalik Eestil enda julgeolekut tagada.

Üksi oma julgeolekut täielikult tagada ei saa, aga tuleb valmis olla sellekski, et üksi tegutseda.

Eesti oht ei ole praegu ennekõike selles, et meid jäetakse üksi, vaid selles, et me ise võime end üksi jätta.

See on teine lugu...

Kui asjakohane niisugune mõttekäik tundub?

Jah, kui isoleerime – teadlikult – end muust maailmast, siis võib see viia väga halbade tagajärgedeni.

1920-ndatel ja 1930-ndatel aastatel on see juba kord juhtunud. Kuigi, siis Eesti ei soovinud jääda üksi, lihtsalt tollane globaalne poliitika oli selline, kuhu Eesti ei suutnud kaasuda nii, et tema julgeolek olnuks tagatud kollektiivsete meetmete abil.

Meil on see kogemus olemas ja nüüd üritame seda vältida.

Toomas Sildami intervjuu Rainer Saksaga Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Mullu juulis kirjutas Matti Maasikas, kes siis oli välisministeeriumi asekantsler ja nüüd on EL-i esinduse juht Kiievis, kuidas Eesti diplomaatidel on üha keerulisem rääkida, et Eesti poliitika pole muutunud. Saite tema murest aru?

Esiteks on see kuiv fakt... (Turtsatab)

Eesti poliitika on loomulikult muutunud. Iga uus valitsus muudab seda, iga uus koalitsioonileping on teistsugune, poliitika muutub kogu aeg...

Oot-oot-oot. Matti Maasikas tõukus tollase siseministri Mart Helme õnnitlusest brittide peaministriks tagasi saanud Boris Johnsonile, milles Helme tõmbas mõttelise võrdusmärgi EL-ist ja Nõukogude Liidust lahkumise vahele. "Vabariigi Valitsuse liige võrdleb Euroopa Liitu Nõukogude Liiduga," oli Maasikas nõutu. Kas teie ei olnud?

Ma ei ole selles mõttes nõutu, et see ei olnud valitsuse seisukoht. Ühelgi [Eesti] valitsusel pole iseseisvuse taastamise järel olnud sellist seisukohta.

See, et niisuguse mõtteavalduse teeb valitsuse liige, tekitab muidugi rohkem küsimusi. Eks on siis valitsuse juhi ülesanne seisukohad formuleerida...

Neid [siseministri] seisukohti korrigeerida, parandada, triikida?

Täpselt niimoodi. Kui seda peab keegi tegema, siis on valitsusjuht ja vabariigi president kahtlemata kaks Eesti poliitika tippfiguuri, kellel on voli ja kohustus neid seisukohti sõnastada ning kui vaja, siis parandada.

Eero Epner rääkis paarikümne Eesti diplomaadiga ja kirjutas Levilasse äsja viieosalise sissevaate "Välisministeerium pisaraid ei usu". Lugesite?

Kahjuks ei ole jõudnud. See on päris pikk ja mahukas töö, mul on veel päris palju asjatoimetusi.

Kahju. Epner kirjutas, Eesti diplomaatidelt mõtteid laenates, et enam ei ole olemas ajas muutumatuid väärtusi, mida peeti endastmõistetavaks, ning välispoliitika ei ole enam igihaljas oaas keset päevapoliitilist mudamaadlust, vaid on reitingud, meedia ning sihtrühmad. Ühesõnaga, ainult karid, või?

See on kogu aeg nii olnud.

Võibolla mõnel hetkel on olukord meile soodsam ja siis võib muutuda ebasoodsamaks. Me ei saa oma riigi tegevust üles ehitada sellises võtmes, et arvestame ainult meeldivate olukordadega ja eeldame, et kõik meie ümber on muutumatu või muutuv ainult meeldivas suunas. Peab arvestama kogu aeg, et olukord võib muutuda meile ebasoodsamaks ja sellega tuleb ise toime tulla.

Viimase 10-15 aasta jooksul toimunud muutumine tähendab, et nüüd ei ole enam see rahvusvaheline keskkond, mis oli 1990. aastatel ja 2000. aastate alguses. Poliitika on muutunud, ühiskonnad on muutunud ja see kõik avaldab mõju.

Puhast välispoliitikat pole enam olemas. Iga riigi välispoliitika lähtub eelkõige sisepoliitikast. Küsimus on, kui palju saab mingi valitsus ajada välispoliitikat eraldi võetuna muudest [sisemistest] probleemidest. Mina ei saa aru, kuidas oleks võimalik seda teha.

Epner väidab, et usk mõraneb diplomaatidel, kelle ideaaliks oli liberaalne riik, soliidne välispoliitika ja läänelikud väärtused, kes pidasid neid endastmõistetavaks ja ainuvõimalikuks.

Laias laastus on see sisepoliitika küsimus.

Riigiametnikud ei disaini riiki, vaid see kujuneb nii, kuidas kodanikud valimistel hääletavad.

Maitseasi, kui palju näib Eesti ühiskond praegu teistsugune võrreldes sellega, mida varem on peetud valdavaks jooneks. Aga poliitiline mudamaadlus ei ole viimase kolme-nelja-viie aasta nähtus, see on alati iseloomustanud poliitikat mitte ainult Eestis, vaid ka mujal.

Nõus, aga välis- ja julgeolekupoliitika on seni jäänud sellest puutumata.

Päriselt mitte. On küll olnud valitsuse ja laiemalt riigikogu erakondade vahel konsensus, millised on Eesti välis- ja julgeolekupoliitika põhieesmärgid. Keegi pole neid ka praegu otseselt kahtluse alla seadnud, aga nüüd on selle üle diskussiooni mõnevõrra rohkem kui varem. Seda ma ei eita.

Aga selline diskussioon on normaalse ühiskonna osa, mis käib igas avatud ühiskonnas. Märksa vähem on seda riikides, kus ei ole avatud ühiskonna mudel ja kus ühiskondlik debatt on rohkem kontrollitud.

Meil ei ole põhjust öelda, et Eesti on loobumas avatud ühiskonna mudelist ja liikumas teises suunas. Seda ma hästi ei usu.

Kena, optimistlik vaade. Välisminister Reinsalu tsiteerib ikka USA eelmist presidenti Barack Obamat, et valimistel on tagajärjed. Millised tagajärjed tõid viimased riigikogu valimised ja praeguse valitsuse ametisse astumine Eesti välispoliitikale?

Need on kirjas [Keskerakonna, EKRE ja Isamaa] koalitsioonilepingus, kus on rõhutatud, et põhiosas välis- ja julgeolekupoliitika ei muutu. Kindlasti muutub see detailides ja mingites rõhuasetustes. Kuna laual on ka teistsugused teemad kui olid varem, siis on valitsus reageerinud mõnedele asjadele teistmoodi.

Aga nüüd tuleb teha vahet – kas valitsuse liikmed on öelnud midagi, mis on tõlgendatav nende isikliku arvamusena ja mis ei pruugi tuua rahvusvahelises suhtlemises kasu...

... ja mis on valitsuse ametlikud seisukohad, mida meie diplomaadid peavad kaitsma?

Ma saan aru, kuhu te oma jutuga tüürite. Loomulikult, kui meie valitsuse liikmed esitavad seisukohti, siis ei võeta neid lihtsalt inimeste isiklike seisukohtadena, vaid hakatakse küsima, kas need on ametlikud seisukohad, mida need tähendavad, kas Eesti poliitika on muutunud... Need küsimused paratamatult tulevad.

Toomas Sildami intervjuu Rainer Saksaga Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Koalitsioonilepingus ei ole kirjas, et Eesti suursaadikud ei või avaldada asukohariigis toetust LGBT kogukonnale.

Seal ei ole ka kirjas, et nad võivad...

Samas välisministri juhis [keelab selle]...

Minister on alati andnud need juhised, sest paljudel juhtudel, kui küsitakse toetust Eesti esindajalt, ja mitte ainult LGBT kogukonnale, vaid ka teemale, mis läheb sügavalt asukohamaa sisepoliitikasse, siis peab alati vaatama, kas meie toetus- või taunimisavaldusi võib tõlgendada nende siseasjadesse sekkumisena või mitte.

On välisministri õigus neid juhiseid anda. Ja suursaadik esindab oma riiki, mitte oma riigi poliitiliste parteide erinevaid arvamusi.

Mida teie välisministeeriumi kantslerina tundsite, kui Eesti siseminister tuletas Soome valitsusest rääkides meelde Lenini ütlust, et igast köögitüdrukust võib saada minister ja jätkas: "Nüüd me siis näeme, kuidas ühest müüjatüdrukust on saanud peaminister ja kuidas seal mõnestki teisest tänavaaktivistist ja harimatust inimesest on saanud samuti valitsuse liige."

Ütleme niimoodi, et see on küsimus eelkõige... viisakusest. Isegi, kui oled teise riigi poliitilise parteiga opositsioonis, siis enamasti ei kanta sellist suhet üle riikidevahelisse suhtlusesse.

Teine, mida soovitaksin kõikidele poliitikutele, ka siseriiklikus mudamaadluses: kui on vaidlus ja üksteisele öeldakse halvasti, kas siis valitsuses koos olles unustatakse see ära? Tegelikult ei unustata, sel on mõju ja alati on soovitav hoida viisakust.

Väärikus ja viisakus riikidevahelistes suhetes on üheks eelduseks, et saavutame midagi, mis on meile oluline. Kui rikume isiklikud suhted [teiste riikide poliitikutega], ei pruugi see alati tuua suhete halvenemist riikide vahel, aga hakkab kindlasti mõjutama koostööd. Ja kui sa ei näe välja piisavalt väärikas, piisavalt viisakas, ei aktsepteerita sind [riigina] ka rahvusvaheliselt nii nagu Eestil vaja oleks.

Aga milline oli teie kui välisministeeriumi kantsleri isiklik emotsioon?

Ma ei võta selliseid asju isiklikult. Kui võtaks, ei saaks seda tööd teha. Ent loomulikult saad aru, et taolised olukorrad toovad kaasa täiendava ja mittevajaliku suhtluse Soome kolleegidega.

Kas teil endal sellist suhtlust oli?

Minul personaalselt ei olnud. Soomlased saavad ise aru selle loo kontekstist. Nad on piisavalt enesekindlad, et suudavad nendest olukordadest üle olla.

See, kes on Eesti suursaadik, ongi Eesti, järeldas Eero Epner, kirjutades suursaadiku rollist. On see õige järeldus?

Sa esindad oma riiki. Nii et, jah, paljuski seda see tähendab.

Kes on antud juhul riik?

Eesti riik on Eesti kodanikud pluss need seadused, korrad ja tavad, mis siin kehtivad. Ja riigiaparaat on see, kes viib kodanike tahet ellu ja Eesti Vabariigi valitud rahvaesindus on see, kes seda juhtimist korraldab. Nii lihtne see ongi.

Aga saadiku usalduskirjad kirjutab alla vabariigi president, mitte peaminister.

Sest tema on riigipea ja temal on see voli, nii on seadusteski kirjas. Valitsus teeb otsuse [suursaadiku nimetamiseks], president kinnitab selle. Eks see on ka tasakaalustav meede, et Eesti riiki ei pääseks esindama need, kes ei ole selleks tööks sobivad.

Suursaadikud ütlesid Epnerile, et kui rahvas on otsustanud valida sääraste veendumustega valitsuse, siis on nende asi seda teenida, ja kes seda ei suuda, peab mitte vastu töötama, vaid lahkuma. Kui palju on olnud lahkujaid, viimasel pooleteisel aastal?

Välisministeeriumis töötab praegu üle 600 inimese... (Jääb mõttesse) Ma tean ainult ühte juhust, kus inimene on lahkunud muuhulgas ka selle pärast, et tal ei sobi enam edasi töötada.

See oli Eesti suursaadik Soomes Harri Tiido?

Jah.

Ta käitus väga sirgjooneliselt ja tunnistas: tema maailmavaade erineb nii palju praeguse valitsuse omast, et ta pidas paremaks ise lahkuda, kuna valitsus ju ei lahku. Mida teie soovitate diplomaadile, kes tunneb, et tema ja valitsuse mõtted kokku ei lähe?

See on väga lihtne dilemma. Kui tunned, et see, mida pead tegema, on sulle loomuvastane ja kui meil on tegemist põhiseadusliku legitiimse valitsusega, kes ei anna ebaseaduslikke korraldusi, aga kui sinu maailmavaade või muud tõekspidamised ei kannata välja seda, et pead [sellises olukorras] Eestit esindama, siis – kas kohandad ennast uue olukorraga või kui see on vastuvõetamatu, astud kõrvale.

Ega ma muud võimalust oska ette kujutada.

Kas diplomaat võib avalikult öelda: ma ei arva, et mingi poliitiline suunis või poliitiku avaldus on õige?

Seda võib ikka teha. Meil ei ole Eesti riigis tsensuuri ja kodanikuõigusi ei ole diplomaatidelt keegi ära võtnud. Arvamuse avaldamises ei näe ma midagi taunimisväärset, aga kui hakkad valitsusega pidama sõnasõda, siis tekib küsimus, et mida sa päriselt teed...

Peaminister Ratas, kui ta kaitses Matti Maasikat, oli kindel, et ametniku ausus tähendab ka seda, et: "... ametnikel peab olema võimalus viisakalt, erapooletult ning argumenteeritult meie riigielu küsimuste ja võimalike probleemide üle arutada. Ka avalikult, kui vaja. Ka poliitikutega, kui vaja."

Jah, loomulikult. Eesti suursaadikud, ka teised diplomaadid on sageli vahetus kokkupuutes Eesti ministritega, parlamendi liikmetega, nad osalevad sageli parlamendi kuulamistel, mitmete valitsusküsimuste arutamisel, neil on sageli võimalus avaldada oma arvamust otse, ilma vahendajateta. Ja ma tean, et nad seda ka teevad.

Ka nende meediasuhtlust ei ole välisministeerium piiranud. Vastupidi, mina olen väga huvitatud, et Eesti diplomaadid räägiksid oma tööst, sest on oluline, et Eesti ühiskond teaks, mõistaks ja saaks aru, mida see töö tähendab.

Toomas Sildami intervjuu Rainer Saksaga Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Kui ohtlik on Eestile, et rahandusminister ütleb avalikult, et tema ei kahtle, USA presidendivalimised on võltsitud ja siseminister nimetab USA valitud presidenti korrumpeerunud tüübiks?

(Turtsatab) Seda ei saa pidada mõistlikuks väljaütlemiseks.

Mina ei suuda prognoosida, kui ohtlikuks see võib Eestile kujuneda. Igatahes [välis]minister Urmas Reinsalu on endast üsna väljas, kui seda luges, reageeris päris valuliselt. See ei ole ütlemine, mis Eesti jaoks midagi paremaks teeks.

Need sõnad pannakse kirja ja saadetakse üle maailma erinevatesse pealinnadesse?

Ei peagi kirja panema, see jõudis ka prominentsesse maailma meediasse. Seda on üsna laialdaselt märgatud.

Ja need sõnad mõjutavad Eesti välissuhtlust ja rahvusvahelist mainet?

Kõik, mida öeldakse, mõjutab kuidagi moodi. Ma ei oska teha täpset ohuhinnangut, milline on konkreetsete tsitaatide kahju, kuid usun, et seda ei peeta Eesti riigi poliitikaks ja ametlikuks seisukohaks.

Aga see näitab, millised mõtted on Eesti valitsuses, isegi kui see ei ole Eesti riigi ametlik poliitika.

Olgem nüüd ausad, ega tegemist ole ainulaadse käitumisega maailmas. Aga see ei ole vabandus.

Kui keegi teeb sellise avalduse – olgu enne ministriks saamist, ministrina või isegi ekspoliitikuna – ja tal tekib edaspidi vajadus suhelda inimesega, kelle kohta oled sellise hinnangu andnud, siis... Sellised ministrite radikaalsed väljaütlemised ei tule kunagi kasuks, isegi kui need on tehtud mitte kabinetis istudes.

Rahandus- ja siseministri USA-teemalise arutelu järel ütles üks suursaadik  Eero Epnerile, et temal ja ta kolleegidel "oli tunne, nagu Eesti oleks kasutanud diplomaatilises suhtluses Novitšokki." Novitšok on Vene päritolu üliohtlik närvimürk, mida kasutavad Vene eriteenistused. Väikeriigi ministrite välispoliitilise laiamise võrdlemine Novitšokiga on ju päris täpne ja tabav?

Ma ei oska selle võrdluse kohta midagi öelda. Novitšok on illegaalse keemiarelvaga seotud küsimus, tõsine rahvusvaheline teema.

Märkan Eestis laiemalt levivat arvamust, et rahvusvahelised asjad ei puutu Eestisse ja Eestis toimuv ei mõjuta rahvusvahelist...

Et kui räägid midagi Rapla raadiojaamas, siis keda see laias ilmas huvitab?

Näiteks. Tehes mingeid asju Eestis, arvatakse, et see ei puuduta seda, mida meie kohta arvatakse mujal. Kuid need, mis toimuvad globaalselt ja need, mis toimuvad Eestis on vastastikku seoses. Ühelt poolt näen liigset enesekindluse kasvu, arvatakse, et oleme väga kindlas olukorras. Teistpidi ei tohi olla ka paanikas, sest keskkond meie ümber on väga turvaline, võrreldes paljude teiste kohtadega maailmas. Seda peab ka oskama hinnata.

Võibolla on see hoolimatus?

See on võibolla ka hoolimatus, ja mõtlematus. Me oleme iseseisvusega ära harjunud. Oleme võtnud loomulikuna, et järgmine põlvkond hindab ja peab loomulikuks samu väärtusi, mida tahtsid saavutada laulva revolutsiooni läbi teinud inimesed. See ei pruugi aga üldse nii minna, nad võivad hakata arvama hoopis teistmoodi, sest nende taustsüsteem on erinev.

Märkan ühiskonnas laiemalt ülbet, arrogantset ja üleolevat suhtumist protsessidesse, mis toimuvad mujal ja teiste ühiskondade halvustamist tuleb järjest rohkem, nagu Eesti meedias on näha. Mitte, et see mõjutaks väga palju neid teisi ühiskondi Eesti kohta midagi arvama, sest ega Eesti diskussiooni teised nii detailselt jälgi, aga häiriv see on, et tihti võtame suhetes teistega ülbevõitu eelhoiaku. Võibolla me ei näe, kui teised teevad meist asju paremini, kiiremini, edukamalt ning arvame, et kõik, mis meil toimub, on esimene ja parim.

Toomas Sildami intervjuu Rainer Saksaga Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Viis endist peaministrit – Ansip, Kallas, Laar, Rõivas, Tarand – ja president Ilves tegid ühisavalduse, kus hoiatasid, et Eesti ei saa endale lubada mitut välispoliitikat ning siseministri ja rahandusministri väljaütlemisi ei saa lahutada valitsuse seisukohast.

See on ebamugav olukord.

Soovitan suhtuda nende [president Ilvese ja endiste peaministrite] ühiskirja väga tõsiselt, sest tegemist on inimestega, kes on Eesti jaoks saavutanud suurepäraseid tulemusi ja väga  palju meie rahvusvahelisest prestiižist on nende aastakümnete töö tagajärg.

Ma ei taju küll seda, et meil oleks mitu välispoliitikat. Aga, me näeme ju riigikogus, et juba pikka aega ei ole kõigil meie erakondadel välispoliitika osas täielikku konsensust. Juba EL-iga liitumine tõi selle esile – oli neid, kes ei toetanud...

Tollane Keskerakonna esimees Edgar Savisaar kutsus kõiki hääletama referendumil südametunnistuse järgi, tollane president Arnold Rüütel, nüüdne EKRE auesimees, ütles, et hääletage EL-i astumise poolt.

See diskussioon oli ühiskonnas selgelt olemas. Tahan öelda: teravusi pilduda on üks asi, aga hoopis midagi muud on pidada normaalset välispoliitilist diskussiooni. Ja kui valitsuses on niivõrd erinevad seisukohad, siis on kaks võimalust: kas üks erakond loobub [enda erimeelsustest] ja rivistub koalitsiooni teiste partnerite järgi või läheb see koalitsioon lõhki. Demokraatlikus ühiskonnas on asjad niimoodi sätitud.

Seni oleme näinud, kuidas keegi kolmest koalitsioonierakonnast pole millestki loobunud...

Vähemalt retoorikas. (Turtsatab)

... ja koalitsioon jätkab rahulikult tegutsemist.

Ka see on võimalik. Iga riigikogu on unikaalne, sest põhineb just sellel valimistulemusel, mis [erakondadele] saadi. Ju see tulemus on taganud koalitsioonile koostöö või koospüsimise.

Üks meie suursaadik, elegantne välissuhtleja ja sõnumite perfektne seadja, postitas pärast Eesti ministrite USA-teemalisi kurje sõnu sotsiaalmeediasse lause: "Me tänase situatsiooni kohta oleks Lennartil, eurooplasel ja transatlantistil, kahtlemata nii mõndagi öelda." Mida küll iseseisvuse taastanud Eesti esimene president Lennart Meri öelnuks?

Lennart Meri ütles päris tihti otsekoheselt, kui talle valitsuses midagi ei meeldinud. Aga mina ei oska siin küll Lennart Meri kingadesse asuda.

Üks teine suursaadik vastas sotsiaalmeedias esimesele: "Pakun, et ta tuletaks meelde: Eesti ei ole oblast, vaid riik ja tuleks vastavalt käituda." See on päris asjakohane soovitus.

Kas seda saab oblastiga võrrelda, aga... eneseväärikuse säilitamine on alati eduka poliitika üks selge tunnus. Et sellist inimest on võimalik usaldada.

Väikesed saavad suureks sõprade ja liitlaste abil. Eesti on päris väike, sest tavaliselt elab meie liitlaste pealinnades rohkem inimesi kui Eestis kokku. Seniseid väärtusi hüljates või isegi painutades on meil kerge muutuda tähelepandamatuks või ebaoluliseks?

Ma võin ironiseerida, et kui me oma väärtusi muudame, siis tekkivad meil teistsugused sõbrad. (Turtsatab)

Maailmakaardilt võib leida küll neid, keda me oma sõpradeks seni ei taha.

Või keda me ei pea oma sõpradeks.

Nimetame mõningaid riike oma sõpradeks. Kui väga aus olla, siis tavaliselt riikide vahel sõprust – nagu on inimeste vaheline sõprus – ei eksisteeri. Me saame neid nimetada liitlasteks. Aga liitlassuhe – näiteks NATO-s – toetub väärtuspõhisusele, kui sa sellest loobud, siis loobud ka garantiidest ja võimalustest.

Eestis on harjumatu olukord, et meie sisepoliitiline diskussioon on minemas mõtetesse, mida enne ei ole meil olnud ja jõudnud kohati valitsusse. Varem oli see opositsiooni ja võimuliidu debatt, väljaspool valitsust ning valitsuse sisest [koalitsioonipartnerite avalikku] arvamuste vahetust ei olnud.

Toomas Sildami intervjuu Rainer Saksaga Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Üks asi on veel muutunud. Seni olid just välisministeeriumi ametnikud – diplomaadid – koos kaitseministeeriumi kolleegidega suuresti määranud Eesti välis- ja julgeolekupoliitika tegemist.

Ei vasta tõele.

Aga nüüd on see monopol muutunud?

Ei vasta tõele. Ettepanekuid teevad ka ametnikud, aga seda küll ei ole, et ametnikud otsustavad, milline on valitsuse välis- või julgeolekupoliitika.

Kas ametnikel ei ole varem olnud suurem roll?

See on praegu võibolla tõesti natuke väiksem...

Aga ega Eesti Vabariigi ametnikud ole välja mõelnud poliitikaid, mis viivad meid ühte või teise suurde organisatsiooni. Need olid Eesti erinevad valitsused. Ametnikud on väga väärtuslikud panustajad uutesse ideedesse, annavad nõu. Võibolla võivad võtta natuke liiga suure rolli, seda on ka tulnud Eestis aegajalt ette.

Aga ei ole põhjust arvata, et Eesti ametnikud kujundavad Eesti välis- ja julgeolekupoliitikat. See on valitsuse poliitika.

Või on siis minevikku jäänud aeg, kui ametnikel silm säras, sest nende mõtted ja valitsuse mõtted käisid ühte jalga.

Seda võis varem olla rohkem.

Poliitika muutub, seal toimub juba teine põlvkonnavahetus – olid 1990. aastad, siis 2000. aastad. Valimised, tulevad, uued inimesed. Ametnikel sellist vahetust ei toimu, paljud neist on püsinud samal tööl 1990. aastatest, see võib tekitada momendi, kus sa nüüd tunned end teistmoodi. Peadki tundma, sest olukord on muutunud.

Eero Epner kuulis diplomaatidelt, mis neile närvidele käib. Poolale ja Ungarile lähenemine. Piirideta USA-vaimustus. LGBT vaenamine. Need on sisepoliitilised valikud, mis alati paistavad välja ka välismaale. "Eesti ei aja enam väärtuspõhist välispoliitikat," lisab diplomaat Epnerile.

Väidan, et täiesti väärtuspõhist välispoliitikat pole Eesti kunagi ajanud, ükski riik ei ole seda suutnud.

Aga, see pole mööda vastamine. Poolale ja Ungarile lähenemine on meie valitsuse otsus, kellega ta tahab rohkem koostööd teha ja kellega mitte. (Turtsatab)

Ungaris saatkonna uuesti avamise leppis kokku Taavi Rõivase valitsus, mitte praegune. Poola on meile ülioluline strateegiline partner. Mida võib nendega koostöös halba olla, ma ei saa aru.

Mulle on jäänud mulje, et need riigid eristuvad paljudest teistest EL-i liikmesriikidest, ka suhtumises kodanikuvabadustesse.

Õigusriigi küsimused on praegu väga teravalt üleval, tõsi. Nüüd on see võtnud veel täiesti uue eskaleerumise. Ja nendes küsimustes mina ei soovita Ungarit ja Poolat toetada.

Teie arvate, et Ungari ja Poola eksivad, kui üritavad blokeerida EL-i uut eelarvet?

Arvan küll, see ei ole hea mõte. Õigusriigi küsimusest rääkides ei ole Ungari ja Poola täpselt ühesugused, siin on olulised erinevused.

Teiseks arvan, et EL-i poolt ei ole taktikaliselt hea neid niimoodi kokku panna ja avalikult häbistada. See protsess on läinud emotsionaalselt päris kaugele.

Ega diplomaatide ängi mõistagi lõpuni need, kes pole ise välisteenistuses töötanud, nii nagu need, kes ise pole olnud kolm või neli aastat võõrsil lähetuses, ei saa kunagi aru, milliseid raskusi ja loobumisi see diplomaadile ja tema perele tähendab.

Mõnes mõttes küll, aga see on nende vaba valik ja inimesed peavad suutma ise teha otsuse, kas neile sobib selline eluviis. Paljudele ei sobi ja paljud loobuvad, ma ei mõista neid hukka. Välisteenistusele on palju võimekaid inimesi kaotsi läinud, sest neile selline liikumine ühest kohast teise ei sobi. Kahju, aga kui välisministeeriumis töötada, siis see on eeldus.

Diplomaatide ängi mõistmiseks... Suursaadik Matti Maasikas ütles selle valitsuse ajal tabavalt, et poliitikas on tihtilugu olukord, kus rahulolematu vähemus ajab kirglikult oma asja ja suur rahulolev enamus ei suuda olla neile vääriline vastane.

Kui sa oled rahulolev, siis tõenäoliselt ei suudagi olla vääriline vastane. (Naerab)

Eesti pole ainuke riik, kus valitsuse vahetus on põhjustanud poliitika muutumist. Me ei saa pidada normaalseks eeldust, et kui ühiskonnas toimuvad muutused, siis poliitikad jäävad staatiliseks. Mina ei näe praegu traagiliselt, et Eesti julgeoleku seisund oleks muutunud Eesti enda tegemiste tõttu. Pigem on väljakutse selles, et muutub keskkond, kus peame opereerima, peame suutma sellega kohaneda ja sellele reageerida.

Muutused on toimunud reas Euroopa riikides. See reflekteerub. Suurbritannia lahkub EL-ist, oleme selle mõttega harjunud, aga mida see kaasa toob, on meile palju-palju olulisem, kui näiteks... õigusriigi küsimus Ungaris. Tooksin julmalt sellise võrdluse.

See brittide referendum näitas, kui ohtlik on viia sisepoliitika välispoliitikasse.

Või vastupidi. Võib ka olla väga ohtlik, kui üritad rakendada välispoliitikat, mis ei baseeru sinu ühiskonna laial tõekspidamisel.

Harri Tiido arvates on välispoliitika üle arutamine küpse riigi tunnus.

Absoluutselt. Võibolla, möönan, oli Eestis periood, kus ühiskonna pealiini – meie julgeoleku tagamist – peeti nii oluliseks, et mingid arutelud kadusid [avalikkusest] ära. Nüüd tulevad need tagasi.

Toomas Sildami intervjuu Rainer Saksaga Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

2017. aasta lõpus nägime, mis juhtub, kui asjadest ei räägita – Toompeal kogunesid inimesed ÜRO ränderaamistiku vastu meelt avaldama ja kandsid poodud mikserit. Sven Mikser oli siis välisminister ja ränderaamistik oli üks paljudest ÜRO deklaratiivsetest paberitest.

Ära kirjuta alla deklaratsioonile, mida sa ise ei pea oluliseks. Siis parem astu kõrvale.

Kas teie arvates ei pidanuks Eesti ÜRO ränderaamistikuga ühinema?

Ma ei arva seda. Lihtsalt, kui seda pidada vaid deklaratiivseks dokumendiks, oleks võinud südamerahus jätta ühinemata.

Aga, millega välisministeerium ei tulnud siis korralikult toime – me ei suutnud selle dokumendi olemust Eesti riigis õigeaegselt selgitada. Pidasime sellega ühinemist formaalsuseks, aga selgus, et arvasime valesti.

Valesti sisepoliitiliselt?

See on näide, et pole olemas kuiva, eraldiseisvat välispoliitikat. See kõik peab sisepoliitiliselt kandma, olema sisepoliitiliselt tagatud.

Aeg liigestest on lahti... Hamlet, muide, ütleb sealt edasi: "...neetud rist, et minult nõuab paikapanemist!" Teie ei taha seda enam paika panna ja 1. detsembrist lähete riigitöölt ära.

Aga vaat siin mina ütlen niimoodi... Kui tulin välisministeeriumi tööle, ütlesin oma kolleegidele kahte asja: minust ei saa tõenäoliselt suursaadikut, sest sellist eesmärki mul ei olnud ja teiseks, et eriti juhil on paras aeg töötada viis kuni kuus aastat ja siis mujale minna. Muidu muutud teistele koormaks oma jõulise kohalolekuga. (Turtsatab)

Autor tänab Tallinna linnavalitsust, et intervjuu oli võimalik salvestada Eesti kunagise välisministri Jaan Poska majas ja muidugi Poska maja külalislahket pererahvast.

Toomas Sildami intervjuu Rainer Saksaga Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Toimetaja: Anvar Samost

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: