Endine peaprokurör Lavly Perling: koroona on hullem kui poliitika ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Priit Mürk/ERR

Samm Isamaa ühenduse Parempoolsed toetajaliikmeks ei ole kättemaks praegusele valitsusele, kes võttis talt ameti, kinnitas endine riigi peaprokurör Lavly Perling intervjuus Toomas Sildamile. Tema astumine poliitika lähedale on tekitanud üksjagu segadust ja tugevat tõmbetuult. Aga koroona on hullem, teab selle haiguse läbi põdenud Perling.

Kas 2014. aastal alanud Savisaare protsess lõppes nii nagu te toona riigi peaprokurörina lootsite?

Peaprokurörid, usun, ei sea endale selliseid kindlaid lootusi seoses kriminaalmenetlustega, vaid lasevad tööd teha prokuröridel, kes kohtusse lähevad.

Te ju loodate, et tuleb ikka süüdimõistev kohtuotsus?

Loomulikult, sest riiklik süüdistus on riiklik süüdistus. Aga samal ajal ei ole kellegi süüdimõistmine eesmärk omaette. Prokuratuurile on kõige olulisem, et sellised asjad jõuaksid kohtu ette. Muidugi ei lähe ükski prokurör kohtusse saama õigeksmõistvat otsust, kuid ennekõike on oluline anda kohtule võimalus õigust mõista.

Postimees kirjutas teisipäeval juhtkirjas, et Kalev Kallo süüdimõistva otsuse jõustumine lõpetab ühe ajajärgu suhtumises korruptsiooni.  Eesti sai paremaks?

Usun küll. Iga korruptsiooni asi puhastab Eestit ja selle mõju ühiskonnale on positiivne.

Savisaare protsessis said süüdistuses kokku poliitika ja korruptsioon, aga prokuratuur kuulis ka etteheiteid, et on poliitiliselt kallutatud ja täidab poliitilist tellimust, mille eesmärgiks on Savisaare võimult kõrvaldamine. Kui palju mõjutab selline taust prokuröride tööd?

Prokurörid on professionaalid, teavad, mida teevad, lähtuvad seadusest ja tõenditest.

Samas on nad inimesed. Ja inimesena see loomulikult mõjutab, kui sinu juhtumist kogu aeg [avalikult] räägitakse, arvatakse, sind süüdistatakse... Samas ei ole see midagi ainult Eestile iseloomulikku. Rahvusvaheliselt peetakse suuri konverentse, kuidas meedia ja poliitika mõjutavad kõrgkorruptsiooni menetlusi.

Kuidas siis mõjutavad?

Mõjutavad, aga mõju on seda väiksem, mida tugevam ja sõltumatum on [riigi] õigussüsteem, kus lähtutakse õigusriigile kohaselt seadusest ja tõenditest, ei millestki muust.

Mida nüüd tagantjärele öelda, kas prokuratuur jäi Savisaare protsessiga lõpuks ikkagi poolele teele või võttis sellest juhtumist maksimumi?

See, mida prokuratuur teha sai, seda prokuratuur tegi, nii toona, selle juhtumiga välja tulles kui ka läbi kogu kohtumenetluse.

Kui mõelda, et kas sooritus sai tehtud, siis mina usun, et sooritus tehti edukalt.

Savisaare protsessi kohtuotsus jõustus esmaspäeval. Helistasite endistele kolleegidele, õnnitlesite?

Pean tunnistama, et sedapuhku nii ei teinud. Ei ole kaua rääkinud prokuröridega, kes [nn Savisaare asjas] menetlusi on vedanud. Aga kui oli ringkonnakohtu otsus, siis saatsin küll prokurörile sõnumi, et tubli, hästi tehtud ja jõudu edasiseks.

Kena. Teeme nüüd mõned asjad selgeks? Olete endiselt prokuratuuri hingekirjas?

Ma ei tööta prokuratuuris tegevprokurörina. Töötan Eesti Idapartnerluskeskuse vahendusel ÜRO-le ja EL-ile, tehes Ukrainas prokuratuuri reformi.

Teie töösuhe riigiprokuratuuris on peatatud?

Jah.

Teil pole seal mingeid ülesandeid?

Mul ei ole seal mingeid ülesandeid, ei menetlusi, ei ligipääsu infole, minu [meili]kontod on suletud, mul ei ole seal kabinetti. Mul puudub igasugune seos Eesti prokuratuuriga sisulises mõttes.

Kas te saate praegu Eesti prokuratuurist palka?

Ei saa.

Kui õigesti mäletan, nõustus justiitsminister teid prokuratuurist vabastama 21. septembrist 2021. Kas te ootate nii kaua, sest tahate täis saada prokuröri 25-aastase tööstaaži, mis tagab teile tulevikus eripensioni?

Veerand sajandit prokuratuuris on kindlasti argument, et see aeg lõpuni olla.

Kevadel algatas tänane peaprokurör jutu, et kas ja millal ma lähen prokuratuuri tagasi. Minu seisukoht oli ka kevadel – ma ei lähe tagasi. Uuele juhile tuleb anda tema võimalus ja minule on prokuratuuri tee selgelt lõppenud. Seepärast olin valmis kirjutama oma lahkumisavalduse pikalt ette, mis pole midagi erandlikku, nii teevad ka näiteks kohtud.

Toomas Sildami intervjuu Lavly Perlinguga Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Sotsiaalmeedias on selle kohta kasutatud ka väljendit "eripensioni kombinatoorika", mis ei ole positiivse alatooniga.

Veerand sajandit prokuratuuris... Arvan, et olen selle välja teeninud. Ongi kõik.

Prokuröri eripension on 65 protsenti tema viimasest palgast.

Jah, siin ei maksa unustada, et vanusest ei ole küll viisakas rääkida, aga sinnani on mitukümmend aastat minna.

2019 ütlesid peaminister Ratas ja justiitsminister Aeg, et toetavad teie jätkamist riigi peaprokurörina ka järgmisel viiel aastal, kuid EKRE juhtide vastuseisu tõttu astusid nad hiljem sammu tagasi ja teie seda kohta enam ei saanud. Kas tänavu veebruari alguses, kui Andres Parmas teilt kabineti üle võttis, oli teil endal selge, mida tegema hakkate?

Veidi varem oli selge, sest veebruari alguses lendasin juba Kiievisse ja toimetasin Ukrainas. Aga sellele, et mis saab, hakkasin mõtlema muidugi varem. Vaatasin ringi, kuulasin ettepanekuid. Kui tuli ettepanek minna Ukrainasse, mis on põnev ja Eestile strateegiliselt oluline riik, siis see tundus väga huvitav töö ja nii tuli ka minult jah-sõna.

Kuidas te üldse leidsite endale nõustaja koha Ukraina prokuratuuri reformimise teel?

Sellest rääkisid kaks erinevat inimest, üks neist Euroopa Komisjonist. Ja teine, kes töötab täna ÜRO-le, endine justiits- ja siseminister Andres Anvelt – tema oli sõnumitooja, et kas ma tahaksin selles vallas toimetada.

See, kuidas te peaprokuröri ametist lahti saite, pidanuks kaasa tooma eheda pettumuse Eesti poliitikas, aga teie lähete hoopis Isamaa ühenduse Parempoolsed toetajaliikmeks. Miks küll?

Mulle läheb lihtsalt väga korda, kuidas Eesti elul läheb. Motivatsioon ongi see, et mina tahan oma lastele ja lastelastele ilusat, vaba ja avatud Eestit. Need tunduvad suured sõnad, aga täpselt nii ma mõtlengi. Usun Eestisse ja usun, et Eesti on väike ja tugev riik. Ja kui saan Ukraina töö kõrval kuidagi Eestit aidata – sealt need mõtted tulid.

Miks te ei läinud Eesti 200 juurde? Toetus neile on üle kahe korra kõrgem kui toetus Isamaale.

Ma läksin toetajaliikmeks Parempoolsetele seetõttu, et kui suvel lugesin nende manifesti, siis see kõnetas mind, sest need on väärtused, mis peaksid Eestis olema uuesti hinnas. Siin on põhjus, miks valisin just Parempoolsete toetamise.

Et oleks kohe selge, mida toetamine tähendab – ainus, mis mul on, on sõnaõigus, ma ei ole ühenduse toetajaliikmena hääleõiguslik.

Minule on see nagu valimiskasti juures käimine, aga valimiste vahelisel perioodil.

Juhuslik kohtumine raadiomaja fuajees: ühenduse Parempoolsed toetajaliige Lavly Perling (vasakul), Isamaa aseesimees, välisminister Urmas Reinsalu ja Toomas Sildam. Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Tooge üks näide neist väärtustest, mis teile nii hinge läks.

Vabadus. See on kohal number üks.

Siin on üks lugu, seotud koolitusega, kus inimesed pidid panema järjekorda enda põhiväärtused. Ilu, vabadus, riigi julgeolek, perekond... Toonased kolleegid tegid nalja, et Lavly, sinul on riigi julgeolek esimesel kohal. Ütlesin neile, et ei, hoopis vabadus on. Minule on vabadus number üks. Kas ma räägin riigist või inimesest, siis ikkagi vabadus.

Aga mulle meeldib ka nende [Parempoolsete] õigusriigi lähtekoht – puutumatuid ei ole. Ei ole ka puutumatuid piirkondi, ka kodus kehtivad seadused, ka kodus ei tohi keegi haiget saada.

Te ikka teate, et Parempoolsed on liberaalne opositsioon Isamaa praegusele juhtkonnale?

(Paus) Kui te nii ütlete... Kas mina oleksin seda samas sõnastuses mõelnud... Jaa, loomulikult ma nägin, millest Parempoolsed välja kasvasid, teatud vastasseisu või erimeelsust ma [Isamaa] partei sees nägin.

Aga tunnistan ausalt: see mind väga ei huvita, mulle meeldib teha enda valikuid lähtudes oma väärtusmaailmast. Ja minu väärtusmaailmas oli Parempoolsete manifest see, kus tundus, et seal on inimesed, kellega olen valmis arutama, millised on minu kui veerandsada aastat riiki teeninud inimese mõtted, kuidas võiks Eesti areng edasi minna. Ei muud.

Mind ei käivitanud suured ambitsioonid või ametikohad. Eesti üks häda ongi see, et kõigepealt hakkame ametikohtadest rääkima, aga mina räägiksin alguses sisust ja väärtustest.

Seda võiks võrrelda herilasepessa käe pistmisega, kui ütlesite poliitika lähedale minekut selgitades, et "Isamaa on muutunud kaisukaruks populistide kaenlas". Tegite paljudele Isamaas haiget ja esimees Seeder lõikaski teile sõnadega valusalt vastu.

Vastupidi. Paljud Isamaa inimesed, mis oli meeldiv üllatus, võtsid minuga ühendust ja toetasid mind. Ma ei räägi Parempoolsetest, vaid neist, kes on Isamaa erakonnas. Nad on öelnud, et ma ütlesin välja selle, mis on ka neil hingel.

Ja viimaste aastate retoorika kõrval võtta kaisukaru dramaatiliselt, on... muidugi huvitav.

No ma ei tea. Te jätate nüüd mulje, et ei saanud aru, mida tähendab väljend "kaisukaru populistide kaenlas" – see ei ole ju kiitus, et küll sa oled tore, pehme ja ümmargune.

Ei jäta [sellist] muljet. Ma sain täpselt aru, mida ütlesin. Nii ma mõtlesin ja mõtlen.

Võibolla on Parempoolsetele lähenemine teie elegantne kättemaks praegusele valitsusele selle eest, mis teiega juhtus?

Ei ole. Miks ma peaksin kellelegi kätte maksma? Nii nagu olen omal ajal öelnud, et konstruktiivne kriitika on arengus alati edasiviiv, siis uued teed, mis minu ette tulid, on osutunud päris huvitavateks ja põnevateks.

Loomulikult, kui ütleksin, kõik on väga hästi, et prokuratuurist lahti sain, siis seda ma ka ei ütle. Mõned asjad jäid pooleli. Aga kõik, kes mind vähegi tunnevad, teavad, et ei ole seal kättemaksu.

Ütlesite ka ise, et toetajaliige on suhteliselt jõuetu, tal on sõnaõigus, aga pole hääleõigust. Miks te siis kohe Isamaa liikmeks ei astunud?

Seaduse järgi on prokuröril keelatud olla erakonna liige. Minu mõte oli ennekõike kaasa rääkida sisu üle, rahulikult, samm haaval mõtiskleda nende manifestis kirjeldatud teemade üle.

Mida siis toetajaliige üldse teha saab?

Poliitika mõttes suurt ei midagi. Tal on sõnaõigus kaasa rääkida. See on nagu kodanikuühendusse kuulumine, mis on lubatud ka prokuröri eetikakoodeksi järgi, või valimistevahelisel perioodil valimiskasti juures olemine, sest iga prokurör, kellel on poliitiline eelistus, võib anda oma hääle mõnele poliitilisele jõule.

Tavaliselt prokurörid ei ütle avalikult, millisele poliitilisele jõule nad oma hääle annavad.

Mina rõhutangi Parempoolsete manifesti, nende maailmavaadet ja nende ideid. See ei olegi midagi sellist, et oleks ühe erakondliku poliitika ainuvaade.

Selles on teil õigus, et Parempoolsete maailmavaade ei ole praegu ühegi erakonna maailmavaade.

Ma siiski usun, et see on avatud konservatiivide maailmavaade.

Kas see võiks saada ka Isamaa maailmavaateks?

(Paus) Kas nüüd järgneb see [etteheide], et ma sekkun poliitikasse, kuigi avaldan arvamust kodanikuna?

Aga usun küll, et parem Isamaa või parempoolne Isamaa võiks ju olla see, mida Eesti vajab.

Toomas Sildami intervjuu Lavly Perlinguga Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Paljud ütlevad, et te võinuks poliitikaga oodata järgmise sügiseni, kuni prokuratuurist igas mõttes lahti saate.

Esiteks lihtne vastuküsimus, aga miks peaks? Seaduse järgi on kõik korrektne, sisu prokuratuuriga ei ole ja toetajaliige on toetajaliige, kes toetab ühte ühendust, ei muud.

Teine aspekt on avatus ühiskonnas, minu arvates väga suur väärtus. Et me julgeme arvata, julgeme mõelda, julgeme öelda.

Küsin vastu: kas [minu] varjatud toetus olnuks aktsepteeritavam? Mis ma tegelikult olen teinud – kaasa rääkinud ja viinud oma ideid ühele seltskonnale, kelle maailmavaade ja väärtused on sümpaatsed. Kas õigem oleks – küsin retooriliselt – teha seda vaikselt nurga taga, et keegi teada ei saaks.

Kui oleksite Parempoolsetega vaikselt mõnes kohvikus kohtunud ja nendega maailma asju arutanud, ei oleks midagi juhtunud.

Justnimelt. Aga miks peaks? Miks ei või ausalt ja avatult öelda, kuidas mõtlen ja keda toetan?

"Mõtlesin väga pikalt need kategooriad enda jaoks läbi, et kõik oleks korrektne, näiks korrektne ja südametunnistus oleks puhas." Ilusasti kirjutasite Facebookis. Aga näete, mis välja tuli.

Täpselt nende lausete juurde jään ma ka täna.

Aasta tagasi olite riigi peaprokuröri ülesannetes, nüüd – esmaspäeval – arutas teie nö poliitilist personaalküsimust prokuratuuri eetikanõukogu. Mis tunne on?

(Paus) Tunded jätaksin kõrvale. Sest üks, mida tunnen, on kindlasti see, et austan prokuratuuri ja prokuröre, kes seda rasket tööd teevad.

Võibolla see protsess pani mind mõtlema... Sest nii nagu Delfi ajakirjanikult kuulsin reede õhtul maale sõites, et eetikanõukogu koguneb, kuulsin esmaspäeva õhtul Äripäeva ajakirjanikult, et otsus on tehtud.

Seda ma heale haldustavale vastavaks ei pea. Oleksin tahtnud arutada, oma seisukohti jagada, öelda oma arvamust, milline on minu eetika-maailm. Kurb, et niisugust võimalust mul ei olnud. Olen lugenud lehest [prokuratuuri] seisukohta, aga minu seisukohta ei õnnestunud mul neile väljendada.

Te ei saanudki eetikakomisjonile selgitada, miks astusite poliitika servale?

Ma ei ole saanud ei kutset sinna, ei palvet kirjalikuks seisukohaks või arvamusavalduseks, rääkimata istungile kutsumisest ja minu seisukoha kuulamisest.

Eestikakomisjon arvas, et teie astumine ühenduse Parempoolsed toetajaliikmeks ja toetajaliikmena tegutsemine võib seada kahtluse alla prokuratuuri sõltumatuse. Prokuratuur peab olema sõltumatu ja näima sõltumatu. Kas enam ei näi?

See ilmselt ongi küsimus eetikanõukogule. Minul on väga raske vastata.

Olen prokuratuurist sisuliselt läinud, ei saa mõjutada ühtegi protsessi. Võrdlus lapsehoolduspuhkusega ei ole kohane, sest siis säilib inimesel alati võimalus minna tagasi. Minu puhul on need riskid maandatud, lahkumisavaldus on ministri poolt rahuldatud.

Te ju mõistate prokuratuuri, oma endiste kolleegide kartust poliitika silti külge saada. See on tundlik teema.

Absoluutselt. Need laused, et prokuratuur peab olema ja näima sõltumatu, on täiesti õiged. Lihtsalt praeguses olukorras ei näe ma mingit varianti, et olen kahjustanud prokuratuuri mainet.

Toomas Sildami intervjuu Lavly Perlinguga Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Jäin mõtlema, et mis on hullem, kas koroona läbi põdeda või saada kõrvetada poliitika lähedale minekust. Teil on nüüd mõlemad kogemused. Kumb on raskem kanda?

(Paus) See oli tõsine haigus. Nii tõsine, et seda põdedes paned endale elus jälle prioriteedid paika.

Haigus on kindlasti hullem, sest hakkad aru saama tervise tähendusest, sellest, kui tähtsad on lähedased ja pere sinu ümber. Mõtled, et las juhtub see minuga, peaasi, et ei juhtu minu lähedastega.

Kas hakkad elu uuesti nägema?

Nii suuri sõnu ei julge teha. Riiklikus statistikas läksin siiski kergete haigusjuhtumite alla – ei haiglat ega hingamisaparaati. Aga see oli minu elu rängim haigus ja pani mind mõtlema taaskord paljude asjade peale, millele olen vahel unustanud mõelda.

Et haigevoodis mõtlesite ja siis läksitegi Parempoolsete juurde?

Eks see ajaliselt niimoodi välja kukkus.

Aga mõtlemine seal haigevoodis?

Mõtlesingi väga pikalt. Oma tee üle. Mulle meeldib nii, et kui midagi ette võtad, siis tuleb seda teha kire ja südamega. Kas ma tahan, kas ma jõuan, kas ma suudan, kas mul on midagi anda... Üksinda hotellis [karantiinis] olles on sul võimalik mõelda rohkem kui igapäevases virr-varris.

Ühenduse Korruptsioonivaba Eesti juhatuse esimees ja endine riigi­prokurör Steven-Hristo Evestus arvas Postimehes, et kui teie ametiajal peaprokurörina oleks tekkinud arutelu prokuratuuriga seotud inimese poliitikasse minekust, oleksite te kindlasti enda väga nõudliku juhtimisstiili juures selle hukka mõistnud. On Evestusel õigus?

Igaühel on õigus oma arvamusele, nii on ka Evestusel õigus oma arvamusele. Ise ei julgeks ma küll kellegi kohta arvata, et mida tema oleks teinud.

Kui prokuratuuri tulnud noortel inimestel oli soov olla ühiskondlikult aktiivne, siis olin pigem see, kes ütles: mida avatumad ja avarama silmaringiga on inimesed, mida rohkem nad toimetavad väljaspool oma tööd, kriminaalmenetlusi, mis on suhteliselt tume ja raske valdkond, seda tugevam on organisatsioon tervikuna.

Meil olid diskussiooniks kohalikel valimistel kandideerimised erakonna nimekirjas. Nende arutamiste põhifookus oli, et väikeses piirkonnas võib erakonna nimekirjas kandideerimine kaasa tuua olukorra, et kui järgmisel nädalal pead lahendama selle erakonnaga seotud kriminaalmenetlust, siis võib tekkida näilisuse konflikt ja sellepärast seda ei toetatud.

Siit saab edasi urgitseda. Oletame, et Evestus oleks prokurörina läinud Isamaa erakonna kristliku ühenduse toetajaliikmeks. Kas oleksite öelnud talle, et õige, Steven-Hristo, kui need on sinu väärtused ja tahad Eestit paremaks teha, ole siis sellele ühendusele toeks?

(Ohkab) Siin on mitu teemat koos. Kas Evestus kui kõiki menetlusi menetlev prokurör praegu ja edaspidi. Või [minuga] samas situatsioonis, kes on otsustanud [prokuratuurist ära] minna ja on jäänud mingi puhveraeg, kus ta enam ei ole asjadega ega organisatsiooniga seotud.

Kindlasti oleksin temaga rääkinud ja küsinud "Miks?", saanud selgeks tema vaate ja siis teinud otsuse.

Toomas Sildami intervjuu Lavly Perlinguga Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Arvasite, et teiega juhtunu võiks anda aluse hoopis avaramaks diskussiooniks – kas Eesti on valmis avama laiema liikumise avaliku sektori ja erakondlike tegevuste vahel neile, kes tahaksid Eesti elus kaasa rääkida. Et prokurörid, kohtunikud, politseinikud võiksid peatada teenistussuhte, minna parlamenti ja siis tagasi vanasse ametisse?

See tundub meie väikeses ühiskonnas mõeldamatu, kohatu ja isegi ohtlik... (Muigab)

Aga diskussiooni võiks pidada küll. Miks? Euroopas on terve rida riike, kus selline liikumine on märksa vabam. Kui kohtunik või prokurör Saksamaal otsustab ja tahab ühiskonda panustada ka poliitilisel tasandil, siis peatatakse tema ametiaeg, ta on parlamendis ja saab pärast liikuda tagasi.

Võibolla on Eesti tõesti liiga väike ja omavahel liiga seotud ühiskond, et seda süsteemi lubada. Aga teistpidi on meid liiga vähe ja iga inimene, kes tahab Eesti elu arengule kaasa rääkida, võiks olla hinnas ja oodatud.

Aga nii, et kui selline edasi-tagasi liikumine toimuks ja keegi tuleb poliitikast tagasi, siis ei saaks kahjustatud prokuratuuri, kohtu või politsei usaldusväärsus ja sõltumatus?

Mitte ainult seal, vaid laiemalt on Eestil üks väärt võimalus – kuna oleme nii väikesed, siis saame iga üksikjuhtumi läbi analüüsida, just seda juhtumit silmas pidades.

Loomulikult ei ole minu mõttekäik see, et keegi on väga aktiivne poliitik, näiteks minister, siis tuleb [prokuratuuri], hakkab kohe võtma kõrgkorruptsiooni menetlusi ja nendega kohtusse minema. Seda tuleb muidugi vältida. Tegelik ja näiline sõltumatus, kogu kriminaalmenetluse ausus peab alati säilima. Aga kas ta võiks kasutada oma kompetentsi hiljem prokuratuuri, üldse õigussüsteemi arenguks – seda ma ei välistaks.

Siit on hea edasi küsida – mida te soovitaksite välisminister Reinsalule, kelle üks alluvatest – diplomaat Imre Sooäär – kõhkleb, kas minna Kalev Kallo asendusliikmena riigikogusse, sest ta ei taha olla kaks aastat ja kolm kuud parlamendis, et siis hakata uuesti tööd otsima. Kas välisministeerium võiks talle tagasipöördumise võimaluse jätta?

Urmas Reinsalu on intelligentne, kiire mõtlemisega, arukas inimene. Ta kindlasti teab, millise ettepaneku teeb Imre Sooäärele.

Mis puudutab Imre Sooäärt, siis olen temaga kokku puutunud kui riigikogu õiguskomisjoni liikmega ja minu mulje temast on väga hea. Tegemist on mõistuse ja südamega mõtleva inimesega, kelle taolisi on küll parlamenti vaja.

Kolmas küsimus on, kuidas teha nii, et inimesed liiguksid edasi, panustaksid mõnes valdkonnas, ei pelgaks võtta selliseid teid ette, kartmata, et pärast on must auk. Samas ma ei arva, et riik peab kandikul sulle mingi [ameti]koha kätte tooma. Inimene ise peab tegema valikud, otsustama, vastutama, võtma riskid ja saama ise hakkama.

Toomas Sildami intervjuu Lavly Perlinguga Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Parempoolsed olid pärast eetikanõukogu prokuratuuri suhtes päris solvavad. "Kas Parmas käitus soovist EKRE-le meeldida või olid tema sammud lihtsalt läbimõtlemata, kuid ametisoleva peaprokurörina on just tema ületanud selle mõttelise piiri, mis peaks olema prokuratuuri ja päevapoliitika vahel," põrutasid Parempoolsed enda avalduses. Justiitsminister Raivo Aeg arvab, et see väärib vabandamist. Võibolla silute sõnasõda?

Loodan, et see teema kohe vaibub ja pooltel on võimalik asju arutada omavahel argumenteeritult ja rahulikult, mitte meedia vahendusel ja emotsionaalselt.

Loodame. Teiega seoses ringlevad mõned kuulujutud, mille kohta lihtsalt tuleb küsida. Esiteks, kas vastab tõele, et Keskerakonnast pakuti teile nende peasekretäri kohta?

Ei vasta. Lihtne ja kiire vastus.

Teiseks, kas vastab tõele, et Isamaa inimesed uurisid pärast parlamendivalimisi 2019 teie valmisolekut asuda justiitsministriks?

See on... veidi ootamatu küsimus. Üldiselt ei pea ma õigeks omavahelisi vestlusi avalikkuse ees kommenteerida.

Aga võttes kinni ajakirjaniku esitatud kuulujutu väitest, siis ütlen oleksite kategoorias, et ilmselgelt ei oleks minu väärtusmaailm lubanud mul minna EKRE-ga valitsusse. Ja teine osa minu väärtusmaailmast ei oleks lubanud, et tegevpeaprokurör astub peaprokuröri ametist otse erakonnapoliitikasse.

Nii et igal juhul, see oleks olnud välistatud.

Aga kas selline kompamine oli?

Las need jutud jäävad sinna, kus need jutud on.

Jälle kurb. Muidu saanuks teie peaprokuröri valida.

Eesti on peaprokuröri saanud.

Huvitav, kelle te ise oleksite endale järglaseks valinud?

Prokuratuuris on rida tugevaid kandidaate, kes on professionaalid, kes olnuks väga head juhid, tundnuks prokuröri hingeelu ja pannuks oma südame 24/7 töösse, et prokuratuur kaitseks õigusriigi põhimõtteid ja teeks oma tööd parimal viisil.

Teie leidnuks siis selle inimese ikka süvariigi sügavustest?

Mis on süvariik? Kui süvariik koosneb inimestest, kes panustavad riiki ja Eesti ellu rohkem kui nende ametnikupalk või seadus kell 8 kuni 17 nõuab, siis olen alati öelnud, et sel juhul on minulgi au kuuluda süvariiki.

Kolmas kuulujutt on veel. Kas vastab tõele, et järgmise aasta sügisel, enne kohalikke valimisi, võite olla üks Tallinna linnapea kandidaate?

Nüüd oleme läinud väga spekulatsioonide teele. Jään ikka selle juurde, et üks samm korraga.

Toomas Sildami intervjuu Lavly Perlinguga Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Lavly Perling, ma ei saanud vastust enda tagasihoidlikule küsimusele.

Ega spekulatsioonidele saagi vastuseid anda. (Muigab)

Et kas te võite olla Tallinna linnapea kandidaat või ei?

Kujutan ette, et Tallinna linnapea kandidaate, kes formaalsetele kriteeriumitele vastavad, on ilmselt sadu kui mitte tuhandeid.

See on nüüd keerutamine. Aga kui enne ütlesite "üks samm korraga", siis mulle tundub, et teie näete enda teed – alguses poliitika lähedal ja siis päris poliitikas – pikemalt kui üks samm korraga.

Jään selle juurde, et olen teel poliitikasse... Minule on see maratonijooks. Et selles vallas midagi Eestile anda, pead võtma pikad sihid.

Rääkige natuke, kuidas te seda maratoni ette kujutate.

Helge ja ilusana, ilmselt on seal raskeid tõuse ja keerulisi langusi, aga üldiselt meeldiva teekonnana, millel on kena algus ja võidukas lõpp.

Kui olete prokuratuuriga lõplikult otsad lahti sõlminud, kas siis astute Isamaa liikmeks?

Pean jälle vastama, et üks samm korraga. Arvestades kõike, mis täna toimub, teen oma sammud sammhaaval.

Kas olete valmis toetama Isamaad koos Parempoolsetega kohalikel valimistel Tallinnas?

Vaatame, mis elu toob, ei torma ajast ette. Need [küsimused] ei ole praegu isegi mitte mõttepojad, mille üle pikalt arutada.

Oktoobris 2019 andsite ERR-ile nn lahkumisintervjuu, mille lõpuküsimus uuris, et ega te poliitikasse lähe. "Praegu ma seda võimalust kindlasti ei näe," oli vastuse esimene lause ja jätkasite turvaliselt: "Välistada ei ole mõtet ühtegi sektorit, ühtegi ametit, ühtegi valdkonda." Praegu olete sama ebamäärane, ei välista midagi?

Muidugi. Kõigepealt peavad olema endal asjad selged, läbi mõeldud, läbi arutatud oluliste inimestega. Siis saab neid jagada suurele ringile. Kõige olulisem on mitte valetada ja sellest reeglist pean ma kinni.

Kes on need olulised inimesed, kellega te arutate?

Minu sõbrad, eluaegsed sõbrad, kellele ei ole olnud kunagi oluline, kes ma parasjagu [ametilt] olen. Need on inimesed, kes on alati minu kõrval.

Arvan ikka, et oma samme tehes tuleb rääkida tarkade inimestega ja kuulata tarku inimesi. Kuigi, mis seal salata, kipun olema inimene, et kuulan paljud ära, aga otsuse teen ikka ise. (Muigab)

Ma ei kuulnud teilt praegu ühtegi nime.

Ei... Jah... Las need minu sõbrad jäävad minu sõpradeks.

Toomas Sildami intervjuu Lavly Perlinguga Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Kas pärast 21. septembrit 2021 näeme Lavly Perlingut ühemõtteliselt poliitikas?

Ma ei seo ennast ühegi kuupäevaga. Täpselt selline minu vastus ongi.

Mina ka ei sidunud. Ütlesin, et pärast 21. septembrit, kui lõpeb teie igasugune seotus prokuratuuriga.

Ma olen öelnud, et olen teel sinna [poliitikasse]. Aga teel olemine tähendab seda, et me ei tea kunagi, mis teel võib ette juhtuda.

Ega te ometi taha jätta muljet, et teil on vaid õhkõrn mõte, mille kohta peaks küsima, kui palju on selles õhku, kui palju õrnust ja kui palju mõtet?

(Paus) Õhkõrn mõte... (Paus) Mul on mõte, et kus on see koht, kus saan oma teadmisi ja kogemusi niimoodi rakendada, et neist oleks Eestile kasu.

Usute, et poliitika on see võimalus?

Demokraatlikke riike ju juhitakse poliitika kaudu.

Paljudele inimestele ei meeldi poliitika, see tundub räpane ja vusserdamine. Muuta on seda võimalik nii, et sinna lähevad ka inimesed, kes ongi natuke naiivsed ja idealistlikud, aga lähtuvad sellest, et tahavad anda midagi, mitte poliitikast iga hinna eest midagi saada.

Kas teie olete naiivne? Raske uskuda.

Võibolla mitte naiivne, aga kindlasti omamoodi idealistlik.

Kui vasakusse kätte võtta turvaline nõustamistöö Ukrainas ja paremasse Eesti sisepoliitika, mis on oluliselt haiget tegevam neile, kes seal tegutsevad...

Kui te nii ütlete...

Teie ei ole seda veel tundnud?

Kui te nii ütlete... Minu päevad kulgevad täna peaasjalikult niimoodi, et toetan Ukrainas prokuratuuri reformi, disainime sealset kriminaalpoliitikat jne.

Jah, mõnevõrra ootamatu on olnud nende teemade pealiskaudne kokkusidumine, aga paljud head inimesed on öelnud – see ongi reaalsus.

Kuidas te ise kujutasite ette, kui teatasite enda lähenemisest Parempoolsete ühendusele, et kas see saab olema rahulik jalutuskäik vikerkaarel, täis positiivseid emotsioone või...?

Kindlasti mitte. Teadsin, mida ma teen ja aimasin ette ka reaktsioone. Möönan, et selline prokuratuuri mässimine minu teemasse on olnud mõnevõrra üllatuslik, aga loomulikult olin valmis rünnakuteks.

Juhul, kui jääte poliitiku tee juurde, saate päris sageli päris palju haiget. Olete selleks valmis?

Kui see on see, mis aitab Eesti elu paremaks, siis – jah. Siis ma annan oma parima.

Toomas Sildami intervjuu Lavly Perlinguga Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Toimetaja: Urmet Kook

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: