"Pealtnägija": Lisa-aadressi saab registreerida omaniku teadmata ükskõik kuhu

Foto: Juhan Hepner/ERR

Kui elukoha aadressi registreerimiseks rahvastikuregistris on vajalik omaniku luba, siis lisa-aadressi võib kirja panna, ilma et omanik sellest teadlikuks saaks ning sellistest aadressipuukidest on võimatu lahti saada, tuvastas "Pealtnägija" eksperiment.

Tänavu kevadel, esimese koroonalaine ajal lubas valitsus liikuda saarte ja mandri vahet üksnes ametlikult saartel elavatele inimestele. See tõi kaasa massilised n-ö lisasissekirjutused saartel asuvatele aadressidele. Kas inimesed ka päriselt seal näiteks suvekodu omavad, ei kontrollitud ja omanikke, kelle aadressidele inimesed teise kodu lisakande tegid, ei pruukinud ise sellest teadlikudki olla.

"Pealtnägija" eksperimendist selgus, et lisa-aadressi märkimist rahvastikuregistris ei reguleeri miski ega kontrolli keegi, nii saab teoreetiliselt oma täiendava koduna üles anda ka kasvõi presidendi residentsi, ilma et president ise sellest teadagi saaks, ning kedagi fiktiivsest lisa-aadressist lahti ütlema panna on hetkel veel sisuliselt võimatu.

Valitsuse otsusega pandi Saaremaa ja Hiiumaa ametlikult lukku. Saartele lubati üksnes neid, kellel on registreeritud ametlik aadress mere taga. Seetõttu muutus ametlikult registreeritud aadress korrapealt oluliseks.

Statistikast selgub, et loetud nädalatega kirjutas tuhatkond inimest end saartele sisse. Keegi naljahammas väitis end elavat suisa Kõpu tuletornis Hiiumaal.

Siseministeeriumi hallatav rahvastikuregister kogub juba paarkümmend aastat andmeid inimese elukoha aadressi kohta, aga lisaks võib igaüks sisestada sinna ka teise ehk n-ö lisa-aadressi.

Kui elukoha aadressi registreerimist reguleerivad reeglid - omanik või üürnik saab e-registrist registreerimistaotluse kohta teatise ning peab selle kinnitama -, siis lisa-aadressi ei kontrolli keegi. Nii ei tuvastanud ei peaminister, siseminister, president ega ka kapo, et ajakirjanik Taavi Eilat nende juurde lisa-aadressina oma kodu oli registreerinud.

Siseministeeriumi rahvastiku toimingute osakonna juhataja Enel Pungas möönab, et praegu pole tõesti viisi, kuidas kinnistu omanik ootamatust aadressipuugist teada saaks.

"Võib-olla kunagi saavad teada - siis, kui me selle seaduse ära muudame ja teenuse teeme. Täna, kui nad huvitatud ei ole, siis keegi neile ütlema ekstra ei tule," ütles Pungas.

"Elukoht on inimese selline aadress, mille kohta ta on riigile öelnud, et see on minu peamine koht, kus ma viibin, kus ma elan ja sealt saab mind tegelikult kätte. Selle eest saab omavalitsus minu eest raha, selle, et saan selles kohas valida. Samas ma saan sellega omavalitsuse teenuseid, näiteks bussiga sõita - Tallinna linnas näiteks. Lisa-aadress on need ülejäänud kohad, kus ma elan ka, aga seda ma ei ole määranud selleks kõige tähtsamaks aadressiks," selgitas Pungas aadresside põhimõttelist teoreetilist erinevust.

Nii maksude maksmine kui ka näiteks elukohajärgsetesse eliitkoolidesse saamine käib elukoha aadressi kaudu, aga kevadel märkisid sajad inimesed saartele just oma lisa-aadressi. Õigupoolest oligi see esimene kord, kui n-ö teine aadress andis mingi otsese eelise - linnainimene sai saarel asuvasse suvilasse pakku minna.

Ent teise aadressina saab end kirjutada ükskõik kelle koju või isegi mitteelupinnale. Omanikul on seda peaaegu võimatu märgata, aga isegi kui ta teada saab, siis tülikas ka kutsumata külalistest lahti saada.

Eksperimendi korras registreeris "Pealtnägija" toimetaja Taavi Eilat kevadel oma lisa-aadressid peaminister Jüri Ratase Pirita koju, toonase siseministri Mart Helme Suure-Lähtru mõisa, president Kersti Kaljulaidi majja Nõmmel, aga ka Kõpu tuletorni ja kaitsepolitsei peakorterisse, et kontrollida, kas keegi neist saab selle kohta ka mingi märguande. Sellist trikki saabki teha üksnes lisa-aadresside, mitte elukoha aadressiga, sest kohe, kui ametlikuks elukohaks märkida pind, mis registreerijale endale ei kuulu, küsib e-register omaniku kinnitust või üürilepingut.

Lisaks inimestele saab sedasi tagaselja märkida mingile aadressile ka ettevõtteid.

"Sisuline tähendus ongi selles, et see on siis ettevõtte või MTÜ poolt antud kontaktandmestik, mis peab tagama, et sa saad sulle kätte toimetavad dokumendid kätte, ükskõik, kas need tulevad pangast, teisest ettevõttes või riigiasutuses või kohtust," selgitas lisa-aadressi õigsuse vajadust justiitsministeeriumi asekantsler Viljar Peep. "Aadress peab toimima. Kui minu korterisse pannakse tagaselja ja mulle teadmata ettevõtted, siis ma viskan nende posti prügikasti. Ja see on juba selle ettevõtte mure, kes ei saa saa kätte pangast või maksuametist või politseist teateid."

Ent seda, kas keegi on iseennast, oma ettevõtte või MTÜ kusagile lisa-aadressina sisse kirjutanud, otseselt teada ei saagi.

"Ega seda muidu ei saagi teada, kui post tuleb - kui ei ole inimesel just soovi iga päev oma oma aadressi järgi registrisse päringuid teha," tõdes Viljar Peep.

Kuna enne kevadist eriolukorra piirangut ei olnud ametnike sõnul võimalusi lisa-aadressi sisestamist kuritarvitada, polnud ka kaitsemehhanisme. Kui oma põhiaadressi saab omanik kontrollida, siis lisa-aadressi puhul peab kinnistu omanik pöörduma õige ametniku poole, kes selle eraldi järele saab vaadata.

"Lisa-aadress niimoodi otse e-teenusena vaadata ei saa, selleks tuleks minna kohalikku omavalitsusse ja küsida nende käest, et nad saavad siis rahvastikuregistri volitatud töötajalt seda infot," ütles Pungas.

Ka mehhanismi aadressipuukidest lahtisaamiseks veel olemas pole.

"Esimest korda on omanikud huvitatud sellest. Aastaid ei olnud keegi huvitatud, nüüd siis on. Ja nüüd me oleme ka seadust muutmas, kus me anname ka omanikule õiguse, nagu praegu elukohaga on, et ta saab öelda, et siin neid inimesi ei ole. Seda praegu ka ei ole võimalik," tõdes Pungas.

Toimetaja: Merilin Pärli

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: