Maailm on kummaline. Paar nädalat tagasi avaldas New York Times pika ja ülikiitva reisiloo Viljandist, mida soovitati kui erilist ning turistidest peaaegu puutumata sihtkohta. Viljandlased ajasid rinna uhkusest kummi ja rõõmustasid: lõpuks ometi on meid märgatud ja püüne peale torgatud, lõpuks ometi on meil lootust saada kuurortlinnaks, nagu juba legendaarne meer August Maramaa lootis. Isegi president Kersti Kaljulaid jagas artiklit tunnustavalt Twitteris.

Vaene New York Timesi ajakirjanik sai samal ajal lehe kommentaariumis mööda päid ja jalgu, sest paljude lugejate arvates oli ta teinud viljandlastele karuteene ja meie linna turistihordidega umbe ajanud.

Eks jah, seda ole ennegi ette tulnud, et kaugelt vaadates ei pruugita aru saada, mida tegelikult kohapeal soovitakse ja vajatakse. Ent Viljandi ära rikkumine polnud ainus, mille eest autorit sõimati. Veel rohkem tuld ja tõrva lendas seepärast, et ta üldse soovitas kliimasoojenemise ajajärgul kuhugi sõita.

Arvestades, et lugu ilmus reisirubriigis, jäi mulle see pahameel mõnevõrra arusaamatuks. Milliseid lugusid kirujad siis sealt leida lootsid? "Kuidas ristpistes maailmakaarti tikkides rännukirge maha suruda"? Või "10 maadeavastajat, kelle pärismaalased ära sõid"?

Samal ajal pole mure turismi tekitatava jalajälje pärast muidugi kaugeltki põhjendamatu. Õigemini, jalajäljest polekski suurt midagi, aga lennukijälg ja autojälg on juba märksa karmimad. Mõnes mõttes on ju turismireisil käimine sama tulutu nagu osaleda ümber Viljandi järve jooksul: kulutad meeletult ressurssi, aga lõpuks oled ikka samas kohas tagasi. Üha katastroofilisemaks muutuvat kliimat arvestades polegi nii midagi imestada, et inimesi lennukiga lendamise eest häbistatakse ja reisiajakirjanikku Viljandi kiitmise eest hurjutatakse.

Ent on meil võimalik lõbureisimisest loobuda? Ja kas me üldse peaksime? Minu arvates mitte. Isegi vastupidi: me ei tohikski.

Esiteks puhtpraktilistel põhjustel. Kui Viljandi või isegi Kuressaare turistidest ilma jääks, lööks see paljude inimeste rahakotti valusalt, kuid lõpuks leiaks enamik endale uue rakenduse. Paljud väikesed ja vaesed kogukonnad kaugetes maades sõltuvad aga eluliselt väliskülaliste jäetavast rahast. Ja mitte ainult nad ise, vaid ka neid ümbritsev keskkond, sest ilma turismita peaksid nad pöörduma kaitsealuste liikide küttimise või mõne muu loodusvaenuliku tegevuse juurde.

Laiemas plaanis tuleb aga meeles pidada, et võõraste kohtade avastamine aitab avardada silmaringi, hoida vaimset tervist, mõista teisi rahvaid ning lõppkokkuvõttes luua rahulikumat ning sõbralikumat elu kogu planeedil. Reisimine ei ole ainult lõbu. Ilma selleta jääks meie arusaamine maailmast piiratuks nagu akvaariumikalal.

Puhtalt kliimat silmas pidades oleks mittereisimine kindlasti vähem kahjulik kui reisimine. Nagu on seda ka mittesöömine ja üldse mitteelamine. Päris nulli ei tahaks enamik meist siiski ei ühe, teise ega kolmandaga jõuda. Küll aga peaksime püüdma teha nii, et meie tekitatav kahju oleks võimalikult väike ja saadav kasu nii suur kui võimalik.

Nagu kõik, mis kliimat puudutab, on seegi küsimus äärmiselt kompleksne ja vastused tihti varieeruvad.

Laias laastus peavad keskkonnasõbraliku turismiga tegelevate organisatsioonide soovitused, kuidas enda rännukirega planeeti mitte liialt ahistada, aga paika. Osa näpunäiteid tunduvad nii lihtsad ja enesest mõistetavad, et päris imelik, et neid kellelegi üldse meelde peab tuletama. 

Näiteks, et eelista kohalikku toitu. Kas see pole siis üks reisimise mõte, tutvuda kohalikuga, sealhulgas söögiga? Igati loomulik peaks olema ka see, et hotellist lahkudes lülitame konditsioneeri välja ega lase iga päev voodipesu vahetada. Vaevalt, et keegi kodus teisiti talitaks.

Majutuse tekitatav süsiniku jalajälg moodustab organisatsiooni Sustainable Travel International andmetel samas vaid kuus protsenti kogu globaalse turismi omast. Peaaegu pool ehk 49 protsenti langeb transpordile.

Kõige hullem transpordiliik on muidugi lennuk. Tööasjus reisides on lennuki vältimine samas raske, kui sa just rekajuht ei ole või mõnda lähiriiki ei sõida. Pole ju eriti mõeldav, et komandeeringusse saadetav inimene mitu päeva autoga mööda maad kulgeb, samal ajal kui palk jookseb ja töö seisab. Pealegi on auto saastavuselt lennukist järgmine.

Autol ja autol on samas vaks vahet. Nagu ka sellel, mitmekesi selles istuda. Mina näiteks teen lõviosa pere puhkusereisidest autoga, mis veab kolme inimest üsna keskkonnasõbraliku surugaasi jõul, ja peaksin seega mitu korda vähem süsinikku õhku paiskama kui lennukiga sõites. Autost veelgi säästlikumad on rong ja laev, kuid nendega Eestist kuigi kaugele reeglina ei pääse.

Omalaadse indulgentsina on tänapäeval võimalik teha annetusi organisatsioonidele, mis siis reisikahjude korvamiseks puid istutavad või muul moel süsiniku jalajälge vähendavad. Vast kõige tähtsam on säästliku reisimise juures aga see, et oma rännuks aega võetaks. Pole mõtet lennata teise maakera otsa ja siis seal ühest kohast teise tuisata, et kõigest väikest ampsu saada.

Selline turisti eine kustutab vaid korraks nälja, kuid ei anna pikas vaates midagi peale rohkem saastatud planeedi. Selle asemel tuleks iga reisi kohelda kui gurmeeõhtusööki, mida aeglaselt ja süvenedes nautida, et kohalikku maitset lõpuni tunnetada. Tihti leiab ahvatleva roa ka üsna lähedalt. Aga odavlennuga nädalavahetuseks Londonisse ostlema sõitmisest või muust reisimise rämpstoidust tuleks küll loobuda.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.