Teisipäeval andsin Äripäeva Raadios kriisi juhtimisel hinde "kevadest parem, aga maailmaga võrreldes keskpärane". Paar päeva hiljem vaatasin huvi pärast terviseameti detailandmeid ja avanev pilt on lihtsalt masendav.

Kevadel kestis pikalt skandaal terviseameti andmete usaldusväärsusega seoses. Andmed olid üks igavene segapuder, testide andmed hilinesid, päevade kokkuvõtted kogu aeg muutusid ja omavahel kokku ei klappinud.

Mida terviseamet selle peale tegi? Probleemi sisulise lahendamise asemel takistas leheküljele koroonakaart.ee andmete avaldamist ja hakkas avaldama vormiliselt korrektseid "infosüsteemi laekumise aja järgi" andmeid. Inimesed, kes ei ole täpselt kursis, millise ajagraafikuga need andmed täpselt tekivad, ei oska halba aimatagi. Toon näite, mis seda olukorda illustreerib.

Kujuta endale ette, et lähed puhkama ja paned maja valve alla. Sul on korrektselt paigaldatud ja toimiv suitsuandur. Ühel hetkel annab see häiret. Patrull sõidab mööda, vaatab, et väliselt on kõik korras ja tühistab häire. Läheb mööda tund või paar ja leegid löövad katusest välja. Patrull helistab tuletõrjesse, aga nemad teatavad, et tööpäev on läbi, helistage homme kell 9 uuesti. Sa tuled koju, leiad eest maani maha põlenud maja. Mis tunne on?

Täpselt sama olukord on testitulemuste avaldamisega. Jättes praegu tähelepanuta aja, mis kulub COVID-i sümptomite avaldumisest kuni testi andmiseni, on pilt järgmine. Testi andmisest kuni testitulemuste selgumiseni kulub 24-72 tundi. Ütleme, et keskmiselt 48 tundi ehk kaks päeva.

On avalik saladus, et testitulemusi tilgutatakse infosüsteemi hilinemisega. Teadusnõukoda ja kriisikomisjon arvavad, et hilinemine on paar päeva ja teevad seetõttu oma otsuseid nädala keskel. See lisab veel vähemalt kaks-kolm päeva hilinemist.

Kõrvutasin omavahel diagnooside statistikat:

• terviseameti ametlik statistika "infosüsteemi laekumise aja järgi" ning
• andmed, millest kõva häälega ei räägita "testi tegemise aja järgi".

Vaatasin kõigepealt, milline on pilt päevade lõikes. Absoluutarvudes erinevused pidevalt suurenevad, kord on diagnoose rohkem, kord jälle vähem. Kehvematel päevadel on vahed sadades diagnoosides.

Kuid samal ajal on ka diagnooside koguarv suurenenud, seepärast peame vaatama, kuidas diagnooside vahe suhtarv käitub. Järgnevad analüüsid on täpsemalt esitatud  minu blogis.

Miks on päevaste näitude täpsus nii oluline, sellest ma kirjutasin juba kevadel mitmes artiklis. Kordan olulisema üle taaskord näite varal.

Viirusevastases võitluses hakkab iga otsus mõjuma seitse-kümne päevaga, sest nii kaua kulub nakkuse saamisest kuni sümptomite avaldumiseni. Kui andmed hilinevad viis päeva, on pool võitluse arukaks suunamiseks vajalikust ajast kaotatud. Pool!

Analüüsisin epideemia kulgu ja kirjutasin ERR-i portaalis, et epideemia kasv on pidurdunud. Terviseameti töö eest vastutav sotsiaalminister Tanel Kiik aga jõudis selle tõdemuseni nädal hiljem. Selle aja peale on pooled haigetest juba tervenenud ja haigestumiste trend võib olla olulisel määral suunda muutnud, nagu me kevadel nägime.

Viirusesõjas peaks luure töötama 24/7 ja andma täpseid, ajakohaseid ja usaldusväärseid andmeid vaenlase tegevusest. Eelseisvate lahingute kohta annab kõige operatiivsemat infot nakatumiste, teisisõnu positiivsete testitulemuste igapäevane arv ja selle muutumine ajas.

Kui sa oled sõjas, siis sind ilmselt ei huvita, millal staabikirjutaja sai luurajatelt kogutud aruannete põhjal kaustikusse kirja mitu roodu või pataljoni sa nädal tagasi kaotasid. Kindralina tahad sa seda teada kohe. Kindralina sa ei lepiks, kui täna öeldakse, et kaotused olid kümme roodu, kolm päeva hiljem täpsustatakse, et tegelikult ikkagi 23 ja nädala pärast, et tegelikult ikkagi 51 roodu.

Miks terviseamet endiselt avaldab andmeid kaustikusse kirja panemise aja, mitte sündmuste toimumise aja järgi? Ei saanud me vastust kevadel ega ole vastust ka praegu.

Oletan, et peamine põhjus, miks testitulemuste teadasaamise aja järgi andmeid ei avaldata, on täielik korralagedus andmehõive juhtimises. Kui küsida laboritelt, miks läheb testitulemuste teadasaamisega nii kaua aega, siis tüüpvastus on "meil on nii palju tööd, andmeid sisestame, kui on aega". Mistõttu pole imestada, et näiteks 16. detsembril avaldatud 342 diagnoosile lisandus päev hiljem veel 257 diagnoosi.

Kui kaua andmed tegelikult oma teekonnal venivad, ei tea vist keegi. Milline on teekond alates sellest hetkest, kui kellelgi sümptomid avalduvad ja kuni kriisikomisjon jõuab oma meetmed rakendatud ja kuidas väikestest viivitustest kokku 20 päeva koguneb, joonis ja analüüs on blogis.

Ma tõesti loodan, et ma eksin, et viivitus on 20 päeva ja terviseamet teeb kiiresti andmete liikumise auditi ja avaldab tegelikud viivitused. Aga isegi kui see on poole vähem, on seda endiselt liiga palju.

Mida tegema peaks? Rakendama protsesside juhtimise tarkust. terviseametile on võib-olla järgnev mõtteviis tundmatu, mistahes protsesside juhtimise asjatundjale aga igapäevane.

Tuleb hakata mõõtma protsessi läbimiseks kuluvat aega igas etapis. Hoida silma peal nii keskmistel kui ekstreemsustel. Selgitada igas etapis välja suurimad hilinejad. Ja kõige olulisem - epideemia arengu jälgimiseks tuleb kasutada n-ö varajase eelhoiatuse mõõdikud (leading indicators).

Kui me tahame viirusevastase võitluse võita, on vaja tagada, et sümptomite avaldumisest kuni diagnoosini ei kuluks rohkem kui 48 tundi ja sümptomitest usaldusväärsete avaandmeteni 72 tundi. Seda kõike seitsmel päeval nädalas, sest viirus (endiselt) nädalavahetustel ei puhka.

Kui viirusetõrjujad nädalavahetusel puhkavad, on tõrje tõhusus koheselt 2/7=29 protsenti madalam. Kuid viivitus andmete laekumisel on veel hullema mõjuga.

Kui ma oleks kriisikomisjoni juht, siis ma teeks nii turvafirmale (terviseamet) kui ka tuletõrjele (kriisikomisjon ja valitsus) uut ja vana, nii et nad elu lõpuni seda mäletavad. Meil aga on korralagedus testitulemuste andmete liikumises kestnud üheksa kuud ja midagi pole muutunud, ainult halvemaks on läinud.

Head lugejad ja ajakirjanikud, kellel vähegi võimalus avaneb, palun survestage vastutajaid, et nad kõigepealt teeks selgeks ja avalikustaks, kui palju me tegelikult kriisi juhtimises ajast maas oleme. Siis saab hakata tegelema andmehõive korralagedusega.

Lootusrikkalt soovin kõigile rõõmsat meelt, kandke maski ja püsige terved!