Koroonaviiruse pandeemia on kestnud peaaegu aasta ja peaaegu aasta olen igal hommikul vaadanud Worldometeri andmebaasi, nagu on seda teinud ilmselt miljonid inimesed maailmas.

Nakkusjuhte on diagnoositud üle 70 miljoni ja koroonaviirusesse või koroonaviirusega on surnud üle 1,5 miljoni inimese. Siiski on suremus riigiti väga erinev ulatudes 0,3/miljoni elaniku kohta Tansaanias kuni 1532/miljoni kohta Belgias.

COVID-19 on käitunud täiesti erinevalt teistest nakkushaigustest, mis tavaliselt käivad käsikäes vaesusega. Kui vaadata suremust maailma kõige vaesemates riikides, siis näeme, et miljoni elaniku kohta on suremus Kongos 18, Ugandas viis, Tadžikistanis üheksa, Haitil 20, Etioopias 15, Kõrgõzstanis 199 ja Usbekistanis 18. Maailma kõige rikkamates riikides on vastavad näitajad Luksemburgis 609, Norras 70, Šveitsis 671, Islandil 82, Qataris 85, Rootsis 726, Taanis 158, USA-s 903 ja Singapuris viis.

Mis on rikastes riikides valesti läinud? Põhjuste detailsema analüüsiga saavad teadlased tegelda veel aastaid, kuid esialgu tundub, et vanemaealiste suur osakaal ning nende koondumine hooldekodudesse on üks peamisi põhjusi sellise erinevuse selgitamiseks.

Vaktsiini ja efektiivsete ravimite puudumine, mis oleks olnud rikka maailma eelis, mängib siin ka olulist osa. Palju on küsitud, et mis juhtub, kui mitte midagi ei tee. Iraan on selles osas heaks näiteks, seal on nakatumine kestnud veebruarist alates ja pigem on nakatunute arvud suurenenud kui vähenenud. Novembri lõpust on kehtestatud Iraanis uued piirangud ja viimastel nädalatel on nakatunute aga ka surnute arv langustrendis.

COVID-19 ennetamisel kasutame ajaloolisi meetodeid

Praegu on meil kahjuks kasutusel vaid mitte-farmakoloogilised meetodid, kõik ammu teada (isolatsioon, käte pesemine näomaskid, distantsi hoidmine), mis aitavad küll pidurdada haiguse levikut, aga ei likvideeri viiruse ringlust. Isolatsioonist kinni pidamine ei tulnud inimkonnal hästi välja 400 aastat tagasi ja tundub, et ei tule ka praegu.

Veelgi enam, need ajaloolised meetodid sobivad halvasti kokku demokraatia ja isikuvabadustega ning tekitavad trotsi tänapäeva individualistlikes ühiskondades. Riikide lukkupanemine surub küll viiruse levikut edukalt alla, aga meetmete lõdvendamisel hakkab endine olukord taastuma. Kui ranged piirangud otsustatakse kehtestada, siis peaksid need pikaajalised olema.

Hong Kongis ja Lõuna-Koreas on juba kolmas laine. Nakatumiste tõusu näeme ka Hollandis, kus piiranguid vaid veidi lõdvendati. Ka Inglismaal on nakatunute arvud sama suured kui siis kui viimased piirangud kehtestati.

Viiruse levik

Viiruse levikust oleme palju rohkem teada saanud. Tegemist on inimeselt inimesele leviva viirusega, mille puhul on tähtis lähikontaktide olemasolu. Kirjeldatud on küll võimalust, et nakkuse allikaks võivad olla naaritsad, aga see levikutee on siiski siiani osutunud marginaalseks.

Kuigi on näidatud, et viirus võib kontrollitud laboritingimustes püsida rahatähtedel ja pindadel, on need nakatumisteed siiski vähemolulised. Seega võiks kontaktide vältimine nii sümptomaatiliste kui ka presümptomaatiliste inimestega (ehk siis tegelikult kõigi kontaktide oluline vähendamine) olla võimalus nakkuse vältimisel.

Uuringud on näidanud, et kõige suurem on nakatumise risk inimesel, kes elab ühes leibkonnas PCR-positiivse isikuga, neist nakatub umbes 40 protsenti. Seda näeme ka Eestis, kus peresisene nakatumine on üks peamistest levikuteedest.

Väiksem oht nakatumiseks on kogukonnas, kus haigega kokku puutunutest nakatub kolm-neli protsenti, viimane sõltub suures osas kontakti pikkusest ja intensiivsusest. Väga suur on nakatumise oht ka suletud kollektiivides nagu hooldekodud, vanglad jne. Nii näiteks on kirjeldatud üliõpilaste nakatumist ühiselamutes, aga mitte niivõrd koolitundides.

Leibkondade-sisese nakatumise suurest ohust on tõenäoliselt lähtunud ka Aasia riikide koroonaviirusega võitlemise strateegiad, kus suur enamus PCR-positiivsetest isikutest ei isoleeritud mitte kodudes vaid seda tehti nn koroonakodudes.

Kevadel, mil PCR jääkpositiivsus polnud veel selgelt teada, veetsid inimesed neis koroonakodudes rohkem kui kuu. Lääne riikides niisugust meetodit laialdaselt kasutatud pole. Seega, kui kodus on PCR positiivne, tuleb tal teistest võimalikult eemale hoida ja kanda maski kus vähegi võimalik.

Isolatsioon ja karantiin

Praeguseks on ka selgunud, et PCR-positiivne isik on nakkusohtlik kas üks-kaks päeva enne sümptomite teket võis siis esimesel neljandal-viiendal päeval pärast sümptomite teket. Hiljem on nakkusohtlikuks oluliselt väiksem, kuigi mitte päris olematu.

Seega on paljud riigid lühendanud karantiini perioodi 14 päevalt kümnele ja mitmed riigid mõtlevad ka karantiini edasisele lühendamisele. See võiks karantiinidest tekitatud suurt segadust vähendada.

Immuunsus ja antikehad

Selgunud on, et COVID-19 läbi põdemise järgselt tekivad suurel enamusel haigetest antikehad sõltumata haiguse raskusest, mis uuematele uuringutele toetudes kestavad vähemalt kuus kuud (pikemaajalisi tulemusi veel ei ole).

On kirjeldatud ka tõelisi uusi nakatumisi, kuid nende osakaal võrreldes nakatunute suure hulgaga on marginaalne.

Seetõttu mitmetes riikides isikuid, kes on COVID-19 põdenud, karantiini ega eneseisolatsiooni ei suunata. Samal ajal pole aga väga selget seisukohta, kas niisugune lähenemine kehtib ainult neile, kes on põdenud viimase kolme või kuue kuu jooksul või võiks see sobida kõigile läbipõdenutele sõltumata ajast.

Samuti ei pruugi antikehade kadumine tingimata tähendada immuunsuse kadumist, kaitset nakatumise eest võib pakkuda ka immuunmälu. Ka Eestis on selle teemalised diskussioonid alanud, kuid otsuseid veel pole.

Vaktsiinid ja ravimid

Turule on jõudnud esimesed vaktsiinid ning esimesed inimesed on maailmas ka vaktsineeritud. Regulaatorid on neile vaktsiinidele andnud loa kasutamiseks erakordsetes tingimustes.

Samal ajal ei ole vaktsiinidega toimuvad uuringud kaugeltki lõppenud ja uute andmete kogumine jätkub ning vastavalt sellele vaadatakse ka vaktsineerimise soovitused üle. Mõlemad mRNA vaktsiinid olid kliinilistes uuringutes väga hea efektiivsusega, vältimaks COVID-19 haigust - sealhulgas ka rasket haigust -, oli aga vajalik kahe doosi manustamine.

Head efektiivsust on näidanud ka adenoviirusvektori vaktsiin. Samas pole veel teada, kas vaktsiinid väldivad ka SARS-CoV-2 asümptoomset kandlust ja kui kaua immuunsus kestab.

Seega sobivad vaktsiinid esialgu ennekõike neile, kellel on suur risk raske haiguse tekkeks ja seetõttu ajal, mil vaktsiine ei jätku kõigile, on prioriteediks eesliini meditsiinitöötajad, et tagada haiglate funktsioneerimine, ja hooldekodude töötajad ning elanikud, sest just viimastel on nakatumise ja raske haiguse risk kõige kõrgem.

Erinevalt vaktsiinidest, mida kasutatakse ennekõike lastel ja noortel, on koroonaviiruse vaktsiinid ennekõike näidustatud just vanemates põlvkondades.

Kui koroonaviiruse vaktsiinidega on olukord hea ja tunneli lõpus paistab valgus, siis koroonaviiruse ravimite hulgas veel tõelist läbimurret toimunud pole. Positiivne on, et mitmeid uuringuid päris uute ja vanemate ravimitega on käimas. Seega lootus jääb.

Millal see ükskord lõpeb?

Raske on uskuda, et üks respiratoorne viirus vastu talve ära kaob, eriti veel niisuguse niiske ja suhteliselt sooja ilmaga nagu praegu. Kuna viirus on Eestis ja kogu Euroopas praegu laialt levinud, siis pigem nakatunute arv kasvab kui kahaneb.

Märgatav nakatunute arvu vähenemine saabub ilmselt siis, kui elanikkonna vaktsineerimine on käima läinud. Kui karjaimmuunsuse saavutamiseks on vajalik, et vaktsineeritud (või antikehi omaksid) oleksid 75 protsenti elanikkonnast, siis nakatunute arvu oluliseks vähendamiseks peaks 40 protsenti olema piisav.

Millal see juhtub, sõltub suuresti sellest, kui kiiresti vaktsiinid turule jõuavad ning kuidas vaktsineerimine kulgema hakkab. Kui viimases suuri tagasilööke ei tule, siis peaks järgmine sügis uue koroonaviiruse mõttes juba helgem olema.