AK: Koroona eriolukord pani küsima, kas vabadused kaovad jäädavalt

Foto: ERR

Ühelt poolt tundub, et lõpuks ometi on inimene hinda läinud, majandus lasti seekord vabalangusesse selleks, et säästa inimelusid. Samas tundub, et mitmel pool on inimeste õigustega sel aastal ringi käidud karmimalt kui haiguse pärast vaja oli. Kaugeltki mitte igal pool maailmas ei saa vabalt oma arvamust ja meelsust avaldada.

Varakevadel oli inimkond vastamisi ootamatu tundmatu vastasega - umbes nii nagu meeskond korvpalliväljakul - me ei teadnud, kes seal vastas on ja mida ta oskab. Teadmatust võimendas vastase nähtamatus ja hirm. Tegelikult me ei olnud ju selleks üldse valmis.

Avaliku halduse ekspert Külli Taro ütles, et kui seda juttu oleks räägitud aasta tagasi, siis mitte keegi ei oleks ette kujutanud, et Eestis on olukord, kus pargis rahulikult jalutavaid inimesi palub politsei laiali minna, kus plakatitega rahulikult seisvaid inimesi palub politsei laiali minna, kus lastel ei ole lubatud koolimajja minna, ilma maskita ei või siseneda poodi või pangakontorisse, metsas või rabas jälgib politsei inimesi drooniga, et liiga palju ei kogunetaks, et üht vaba ühiskonda on vähem kui aastaga võimalik harjutada sellega, et me imesta enam piirangute üle liikumisele, vabale eneseteostusele, õigusele haridust saada, ettevõtlusvabadusele, et mis järgmine aasta võiks võimalik olla.

Mitmed riigid maailmas kasutasid nii-öelda sõjaolukorda kraanide kinnikeeramiseks rohkem kui pandeemia pärast vajalik. Mõttekoja Freedom House raporti järgi on koguni 80 riigis maailmas halvenenud demokraatia ja inimõiguste olukord. Olukorra ohtlikkuse ja ärakasutamise ohu eest hoiatas juba kevadel ÜRO peasekretär Antonio Guterres.

Enam kui 80 riiki kehtestas eriolukorra, üle 100 riigi piirangud kogunemisvabadusele. Alžeeria, Hiina, Egiptus ja Iraan blokeerisid veebikommentaarid viiruse kohta, lisaks veel mitu riiki karistas ajakirjanikke, kui need rääkisid viiruse levikust või kritiseerisid valitsust varjamise eest. Ungari parlament lõpetas juunis eriolukorra eelnõuga, mis annab valitsusele õiguse kehtestada uus tervishoiualane eriolukord ilma parlamendi heakskiiduta ja valitseda määrustega. Kasahstanis kiideti heaks teadliku valeinfo levitamise eest vanglakaristus. Lisaks piiras Kasahstani parlament avaliku kogunemise võimalusi nii karmilt, et Human Rights Watch nimetab protestimist pigem privileegiks kui võimaluseks.

Oleme näinud, kuidas Hiina allutas endale Hongkongi läbi julgeolekuseaduse ning seda isegi olukorras, kus uus koroonaviirus ei heidutanud meeleavaldajaid.

Kevadel sulges ÜRO andmeil 191 riiki oma koolid. See mõjutas 1,6 miljardit õppijat, mis on 91 protsenti maailma õpilastest. Millist mõju avaldab lünklik õpe haridusele, haritusele, majandusele, me veel ei tea.

Endine diplomaat Harro Tiido ütles, et me ei tea veel, millega see kõik lõpeb, sest me ei ole pandeemia lõpus. "Me oleme pandeemia keskel alles."

Loomulikult on neid, kes väidavad, et koroonat pole olemas; teiseks need, kes väidavad, et mingid rikkurid nagu Bill Gates või George Soros, kasutavad võimalust, et raha teenida. Muideks, Bill Gates luges sel aastal teist korda läbi ühe raamatu John Barry The Great influenza, mis ilmus 2004 ja selle raamatu eripära on see, et viimane peatükk hoiatab järgmise pandeemia eest. See tähendab, et kõikidel valitsustel oli 15 aastat aega, et valmistuda selleks pandeemiaks, aga keegi midagi ei teinud. Ainsana George Bush juunior võttis asja ette ja kätte, kui luges raamatu läbi ja tekitas rahastu: 7,1 miljardit dollarit.

Kirjanik Andrus Kivirähk tõdes, et paljud asjad on tõepoolest keelatud, kuid ta ei arva, et vabadused on maailmas kadunud. "Põhilised vabadused on ikka alles. Äsja toimusid USA-s presidendivalimised, demokraatia ei ole kuhugi kadunud," sõnas Kivirähk.

"Kui võrdleme siin lähedal Valgevene, kus ju inimesed ei istu kodus karantiinis, vaid tulevad välja meelt avaldama ja vabaduste eest võitlema, näeme, et kui on väga suur probleem inimestel, siis nad ei karda rikkuda 2+2 reeglit või riskivad sellega, et miilits viib nad ära ja võtab ülekuulamisel maski eest. Kui Eestis oleks 88. aastal olnud mingisugune taud, siis inimesed oleksid ikka läinud lauluväljakule ja Balti ketti. Kui on mingid väga suured probleemid vajavad lahendamist, siis üks haigus ei saa nii oluliseks," rääkis Kivirähk.

Ometigi on riigid pidanud vajalikuks teatada iga päev, kui palju inimesi on nakatunud ja nakatumise tagajärjel surnud. Maailma terviseorganisatsioon ei taha ühtki liikmesriiki eraldi välja tuua, tõdedes vaid, et meetmeid rakendavates riikides on näitajad alla tulnud

Maailma Terviseorganisatsiooni Eesti esindaja Kristina Köhler võrdles Kagu-Aasiat ja Euroopat. "Teadusuuringud on leidnud, et Kagu-Aasias on hästi läinud maskikandmine. Kuna nendel on varasemalt kultuur ja harjumus maski kanda viirushooajal, siis nemad aktsepteerivad selle meetme rakendamist väga hästi. Küll aga seal saab ka parandada. Näiteks Jaapanis on viimased meetmed sellised, et me lihtsalt ei kanna maski, vaid kui me sööme, ärme räägi ja kui söömise ajal räägime, paneme maski ette restoranis. Ka seal saab meetmeid juurde tuua," lausus Köhler.

Hiina ei olnud alguses nõus informatsiooni jagama, isegi siis kui WHO Wuhani esindus uuele viirushaigusele kohaliku meedia kaudu tähelepanu pööras. Uurimismeeskond ei ole endiselt Wuhani jõudnud.

"Hiinas on käidud kohapeal korra, nö vaatamas ja kokku leppimas, kuidas täpsemalt sonootilist haigust uurida. Et kust see algas täpsemalt. Kokku on pandud rahvusvaheline meeskond, erinevate riikide eksperdid, kes siis seda täpsemalt lähevad uurima," lisas Köhler.

Nii nagu korvpallimängu jooksul õpid tundma oma vastast, õppisid ka teadlased kevade ja suve jooksul üha rohkem, kuidas viirus käitub, muteerub ning praegu on parem arusaam, kuidas sellele vastu astuda. Mitte hävitada, aga piirata. Ühtset lähenemist ei ole võimalik üle maailma tekitada, sest tingimused on niivõrd erinevad.

Kui käte pesemine on meie jaoks normaalne, siis ÜRO andmeil ei ole enam kui 2,2 miljardi inimese jaoks käte pesemine valik, sest lihtsalt pole võimalik käsi pesta. Samuti ei ole 1,8 miljardi inimese jaoks distantsi hoidmine muud kui unistus, sest nad elavad ülerahvastatud linnaosades ehk slummides.

Kiirelt muutuvas olukorras on informatsiooni selgus sama tähtis nagu puhas vesi. Viiruse kiire levik nõudis samaväärset reageeringut riigilt. Eesti on koos mitme Põhjala riigiga inimõiguste järgimisega piirangute kehtestamisel hästi hakkama saanud, kuid kriisi varjus on üks ohtlik ahvatlus esile kerkinud.

"On oht õigusriigile. Õigusriigi mõte on see, et rahva valitud parlament ütleb, kes mida ja millal võib otsustada ja peab otsustama. Aga nüüd selle eriolukorra tuules oleme harjunud, et otsused võivadki toimuda väga kitsas ringis ja väga kiiresti. See ei ole demokraatlik," sõnas Külli Taro.

"Ega viiruse vastu ei aita võidelda mitte piirangud, vaid inimeste käitumine ehk kas inimesed suudavad oma tegevust piirata. Ja kui nad ei suuda mõista või tajuda, et nendega käitutakse õigesti ja õiglaselt, siis tekib ka protest. Ja üht uut nähtust riigivalitsemises sel aastal tvõiks nimetada Facebooki valitsemiseks. Õigusriigi põhimõte on see, et kõik piirangud tuleb kehtestada õigusaktiga. Sel aastal oleme näinud korduvalt, kus piirangud tehakse teatavaks veel enne, kui vabariigi valitsus ehk pädev organ pole neid isegi arutanud," lisas Taro.

Poliitiku jaoks tundub väga popp kiiresti otsustada, ilma suurema avaliku või parlamentaarse debatita. Populism võib küll taanduda, kuid liiga palju on praegu lahtisi otsi ning tuleb mõistusega võtta seda, et kõike võib juhtuda.

"Ses mõttes peaksime olema valmis selleks, mida olen nimetanud kunagi, et sh*t happens ja võimalusena fifty-fifty. Kas juhtub või ei juhtu. Juhtub üks variant või teine. Peaksime olema valmis kõigeks. Aga põhimõtteliselt peaksime olema valmis kriisiks, see tähendab selleks, et asi läheb hullemaks. Kui sa üle pingutad valmidusega, ei juhtu midagi. Kui sa alapingutad, võib juhtuda küll," rääkis Harri Tiido.

"Tervise ja elu kaitseks ongi võimalik õigusi piirata. Küsimus on nüüd selles, et kas sellest ka tegelikult abi on, kui vaatame pikas perspektiivis. Me ei tea seda. Ma kardan, et aus vastus on see, et mitte keegi ei tea, mis on õige lahendus. Mis on õige lähenemine? Just meie ühiskonnas, et saaksime säilitada selle vaba ja demokraatliku ühiskonna ja samas tagada selle toimimine," lausus Külli Taro.

"Kui 100 aastat tagasi möllas Hispaania gripp, mis ka nõudis meeletult palju inimelusid, siis tegelikult me seda aega me ei meenuta Hispaania gripi tõttu, vaid selle ajal tehti Vene revolutsioon, Saksa revolutsioon, toimus Pariisi rahukonverents jne. Toimus väga palju asju ja selle taustal oli ka palju ohvreid nõudev taud, aga tegelikult inimesed elasid oma elu edasi. Poliitika läks edasi, riigid arenesid edasi, kõik arenes edasi," sõnas Andrus Kivirähk.

"Ei tohi lasta mängida sel koroonal esimest viiulit. Ta on tähtis ja temaga tuleb arvestada, aga tegelikult tuleb oma elu edasi elada," lõpetas Kivirähk.

Toimetaja: Aleksander Krjukov

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: