AK: Koroonaaeg tegi hinge eest hoolitsemise tõsiseks väljakutseks
Oleme sel aastal teravalt tundnud elu ajalikkust ja elu väärtust. Paljusid peresid meie seast on haigus isiklikult puudutanud. Paremal juhul on kõik piirdunud äreva uudisvoo, ebakindluse ja kodus veedetud üksildasevõitu päevadega. Sellise tantsu talumine on mõnele meist olnud kergem, mõnele raskem.
Maagiline aastanumber 2020 muutis meie elusid rohkem, kui oleksime aasta tagasi osanud arvata.
Lõppevat aastat võib iseloomustada nagu ettevalmistusteta uisuväljakule astumist. Kel veab, jääb püsti, kel läheb halvemini kukub siruli. Üks on kindel - meelde jääb see aasta kõigile.
Psühholoog ja Eesti Ekspressi ajakirjanik Tiina Jõgeda ütles, et inimesed ei ole kunagi varem maailma ajaloos midagi sellist kogenud nagu juhtus aastal 2020. "Meil ei ole olnud kellegi käest õppida. Me oleme pidanud leidma ise need uued käitumisviisid, tekitama endale uued harjumused, isegi uued väärtushinnangud. See on olnud tohutu õppimise aasta," sõnas Jõgeda.
Tiina Jõgeda on hoidnud kätt pulsil, kuidas kriis meil ja mujal maailmas arenenud on ning millised on selle mõjud inimestele ja nende vaimsele tervisele olnud.
"Ei ole muutunud väga palju inimese põhiolemus, aga kuna nii palju määramatust on selles ajas, siis ärevust ja siis tõenäoliselt ka sellega kaasnevat depressiooni on sellel aastal olnud rohkem kui varem. Üks ärevuse põhjustajaid on teadmatus, mis omakorda tekitab hirmu. Sest me keegi ei tea, mis see viirus täpselt on, kuidas ta käitub, mis ta kaasa toob, isegi teadlased ja isegi arstid ei tea. Me oleme pidanud kogu aeg nende uudistega koos arenema," rääkis Jõgeda.
Tiina Jõgeda on üks neist, kes sügisel ka ise koroonat põdes.
"Ma arvan, et nüüd on see olukord juba teistsugune. Kui mina haigestusin, siis ma ise ei teadnud kedagi, kes teaks kedagi, kes oleks seda haigust põdenud. Nüüd ma kuulen enda ümber neid uudiseid väga palju. See on muutunud nagu mingis mõttes tavapäraseks - sellest haigusest rääkimine. Ja ka sellest rääkimine, et minul oli see haigus. Kevadel ja suvel ma kohtasin väga palju sellist suhtumist meedias, et inimene tundis, et ta on stigmatiseeritud ja ta ei tahtnud oma nime ja näoga välja tulla," lausus Jõgeda.
Kultuur ja kunst on kui palsam hingele. Kinos, teatris või kontserdil käimine võimaldab hetkeks teise maailma astuda ja argimured unustada. Kui aga saalid kinni pannakse ja lavatuled kustu, mis meie hinge siis toidab?
Linnateatri näitleja Simo Andre Kadastu rääkis, et see kriis on sundinud inimesi tihti iseendaga üksi jääma. "Ta nagu isoleerib, ta võtab selle välismaailma meilt ära. Mis paratamatult tähendab seda, et inimesed inimesed peavad enda sisse rohkem vaatama ja tegelema eneseanalüüsiga," ütles Kadastu.
Simo Andre Kadastu oli kevadel lavakunstikooli lõpetamas, kui eriolukord teatrite ja koolide uksed koos muu ühiskonnaga sulges. Kui ülejäänud koolisüsteem pidi paaripäevase etteteatamisega virtuaalmaailma kolima, siis mida tegid tulevased näitlejad, kes kokkumängu zoomi vahendusel ju harjutada ei saa?
"See oli lavakunstikooli lõpuaeg, koroona saabumine tol hetkel tähendas täpselt seda, et kool pandi pausile. Üks õhtu sa mängid etendust ja järgmine hommik, sa saad teada, et nüüd on ikkagi väga pikaks ajaks kõik. See jättis sellise lõpetamatuse tunde sisse, et oleks tahtnud nende lavastustega kaugemale jõuda, rohkem mängida, rohkem kogemust saada. See lõppes kuidagi väga äkki ära," lausus Kadastu.
Ühe maailma kokkukukkumine paneb otsima uusi võimalusi.
"See kriis sundis ikkagi tegelema selliste vormiotsingutega ühelt poolt, et kuidas virtuaalselt lavastusi välja tuua, kuidas proovi teha virtuaalselt. Ma ei ole kindel, kas see on teatris kõige õigem ja parem viis, aga kahtlemata oli see värskendav. Ja ma arvan, et see võib-olla aktiveeris paljudes sellise raamist välja mõtlemise," sõnas Kadastu.
Lavakunstikooli XXX lennu juhendaja, näitleja ja lavastaja Lembit Peterson näeb aga seda, et paus kultuurielus suurendas nii vaatajate kui ka tegijate janu kultuuri järele.
"Ma näen noortel väga suurt huvi. Ja mitte ainult noortel, kes lavale tulevad, vaid ka publiku seas. Midagi elavat ja olulist oleme siiski nende kaljude karmidel aegadel püüdnud tabada. See on mõnes mõttes nagu sõjaolukord. Nagu mu sõbrad ütlesid, et kunagi ei tea, kus see viiruse kuul sind tabab," rääkis Peterson.
"Kõige selle sees võib imetleda, kui hästi meil on läinud. Ma tean, kuidas on Itaalias, Hispaanias, Ühendriikides, Venemaal või isegi siin samas lähedal Lätis-Leedus tegevused pidurdatud. Eesti kuidagi vaikselt-vaikselt püüab kõige selle sees toimetada ja ellu jääda," märkis ta.
Aga kultuur - see pole ju kõigest teater. Koroonamõjud lainetavad igas valdkonnas. Eriti tugevalt said pandeemias pihta need, kelle tegevus reisimisega seotud.
Kadri Voorand osaleb tänavu esimest korda Eesti Laulul. Tegelikult oleks pidanud 2020. aasta teda aga palju kaugemale viima.
"Ma oleksin pidanud sellel õhtul viibima Saksamaal. Berliini filmarmoonias pidi aset leidma minu kontsert ja see kontsert ooleks olnud üks tähtsamaid, aga see jäi ära ja ma istusin kodus. Ja see oli viimane õhtu enne Eesti Laulu tähtaega ja siis hommikul kella nelja ja kuue vahel see lugu sai salve ja saadetud," rääkis Voorand.
Ei ole halba ilma heata, suhtub Kadri Voorand optimistlikult. Sarnaselt paljudele teistele muusikutele oli tema graafik esinemisi ja kontserte täis broneeritud. Esmakordselt ilmus märtsis tema album ülemaailmse plaadifirma ACT alt ja sellele pidi järgneva rahvusvaheline kontserttuur.
"Seal on mitu erinevat põhjust, miks mulle välisesinemised on olulised. Mul on vaja selleks, et olla heal tasemel ja selleks, et saada seda energiat tagasi, anda palju rohkem kontserte, kui Eestis seda võimaldab. Ja sellepärast ongi vaja käia, lennata ringi. Et suhelda publikuga," sõnas Voorand.
"Kui mõelda, et kas aasta on edendanud mingisugust kunsti loomist, siis ma ei usu, et ma olen ainus kunstnik, kes saab inspiratsiooni elus kokkupuutest teiste inimestega, bändikaaslastega, publikuga. See minu, kui looja jaoks annab väga palju seda impulssi, mille pinnalt minna ja kirjutada," lausus Voorand.
"Ja nüüd seda teadmist ei ole, ei ole kohtumisi. Kindlasti on kunstnikke, kellele see sobib. Aga mina ei ole üks neist. Ja ma tean mitmeid teisi ka, kes on minule väga sarnased. Nii et see ettekujutus, et kuidas karantiinis on hästi tore ja hea ja just see iseendasse vaatamise moment ja et looming hakkab tohutus hulgas sündima - ma arvan, et see on müüt. Stress on lihtsalt," ütles Voorand veel.
Stressi, ärevust ja uue olukorraga kohanemisest tekkinud väsimust on tundnud tänavu väga paljud. Aastale punkti pannes peab aga selles ju ka midagi helget leidma.
Tiina Jõgeda näebki, et aastas oli ka päris palju head. "See, et inimestes on nii palju loomingulisust... See oli väga lahe, et kevadel me ju kuulsime nendest rõdukontsertidest, mida kanti üle YouTube'is, kus saksofonist tuli oma rõdule ja mängis tervele linnaosale, meie oma muusikud tegid väga vahvaid kodukontserte ja selliseid aktsioone, mida inimesed nagu käigu pealt välja mõtlesid. Neid on nii palju lahedaid ja ma arvan, et see ongi võti tulevikku," meenutas Tiina Jõgeda.
"Hea on ka see, et inimesed avastasid looduse. Ma arvan, et mitte kunagi ei ole olnud meie soodes ja rabades nii palju matkajaid kui sel aastal ja inimesed tõesti avastasid, et ei pea iga kord sõitma kuskile teise maailma otsa selleks, et puhata. Teine asi on kindlasti see, et pered leidsid läheduse. Kuigi räägitakse, et seal isolatsioonis koos olles võivad peresuhted saada hoopis haavatumaks, siis tegelikult mina olen saanud seda tagasisidet, et inimesed on tänulikud selle aja üle, mis neil on võimaldanud jälle üksteisega suhelda, lastega mängida. See kodukontoriaeg on tegelikult andnud võimaluse peredel üksteist jälle üles leida," lisas Jõgeda.
Ka Lembit Peterson tõdes, et pausi peale pandud maailm võimaldas olla koos lähedastega ja mõelda läbi oma suhtes teiste inimestega. "Ja evõib-olla on see mingi hoiatussignaal meile kõigile. Võib-olla on aeg tulnud järele mõelda natuke ja siis loodetavasti targemana edasi minna," sõnas Peterson.
Simo Andre Kadastu hinnangul ei ole elu pärast koroonat enam endine. "Ta on teistsugune, aga tänu sellele, et õppisime nii palju sellest 2020. aastast."
Kadri Voorand ütles, et see aasta on olnud eeskätt endasse vaatamise aasta.
"Hetk ainult iseendale ja oma mõtetele. See jääb kõige rohkem minu jaoks sellele aastale nimetust andma. Selline iseenda avastamise aasta," lausus Voorand.
Voorand lausus, et uuelt aastalt ta soovib rohkem päris armastamist, austamist ja lugupidamist.
Toimetaja: Aleksander Krjukov