Peeter Olesk: mine tea, mida sa ei tea?
Kõnelemata siin teiste eest, tunnistan oma nimel, et mina küll ei tea, mida rahvaküsitlus abieluasjadest tahab minu käest teada saada, kuid, mis peaasi, kes mida mu võimaliku vastusega peale hakkab, kirjutab Peeter Olesk.
Abielus ma olen (juba 44 aastat), abielu ma rikkunud ei ole, mitut naist pole pidanud ja igasugust pilastamist pean ma kriminaalseks, olgu siis tegemist omasoolisega vastu selle tahtmist või vastassugupoolega või iseendaga või koduloomaga või metsloomaga.
Mida tähendab siinkohal "pean kriminaalseks"? Ei muud kui lähtumist ühiskondlikust kokkuleppest, vaba tahte välistamisest ja karistusseadustikust. Kuna need kolm asja ei tarvitse omavahel kokku langeda, siis ei ole ka ainsagi rahvaküsitluse võimuses luua alus mingiks kategooriliseks imperatiiviks ning tekitada mehhanism, mis kontrolliks säärasest imperatiivist kinnipidamist.
Alates aastast 1992 üks vastav kogemus meil juba on. Tollal kiitis Eesti Vabariigi kodanikkond heaks põhiseaduse, mille järgi on meie riigis juriidiliselt põhjendatud surmanuhtlus keelatud, eriti raskete isikuvastaste kuritegude eest on kriminaalkaristuse ülemmääraks niisugune eluaegne vangistus, mida saab, kui nii otsustatakse, lühendada. See ongi kategooriline imperatiiv õigusemõistmisel.
Ometi ei ole see imperatiiv hoidnud tagasi mitte ühtegi mõrtsukat ega enesetapjat. Kust me nüüd, aastal 2021, võtame enesekindluse uskuda, et seekord on Eesti Vabariigi kodanikkond seaduse- või õigemini küll küsitlusekuulekam ja tunnistab, et abielu saab olla ainult mehe ja naise vabatahtlik ja sellekohaselt vormistatud ühiselu?
Kuid mis siis, kui emmal-kummal neist on topeltkodakondsus kuni sellest loobumise hetkeni ning Eesti Vabariigi põhiseaduslikust korrast erinev abielu- või ühiselu- või kooselu seadusandlik positsioon?
Mida võimaliku rahvaküsitluse – "võimaliku" seepärast, et mina seda ei poolda ega kavatse sellest ka osa võtta – tulemusega õieti reguleerida tahetakse?
Kui üksnes täiskasvanud mehe ja täiskasvanud naise suhet, siis millal pannakse rahvahääletusele küsimus, kas Eesti Vabariigi kodanike keskel on lubatavad ka polügüünia ehk mitme naise pidamine ja polügaamia ehk mitmeabielulisus? Kas aastal 2023 või "saja aasta pärast mais"? Kui polügaamia on lubatud, siis mida see tähendab polüandria suhtes (polüandria on naise abielu mitme mehega)?
Eespool kasutatud oskussõnad ei ole kohapealsed väljamõeldised, need on sotsiaal- ja kultuurantropoloogias täiesti tavalised terminid, mida peaksid tundma kõik, kellel on kokkupuutumist võrdleva etnoloogia ja kultuurilooga.
Peaksid kahtlemata, kuid paraku ei näe nõudmised meie riigikokku valimiseks ega ka seal olemiseks ette vähimatki hariduslikku tsensust kõigi nende põhiprobleemide menetlemiseks, mis on parlamendi prerogatiiviks.
Ja pidev, üksikisiku juuresolemisest sõltumatu järelevalve põhiseadusliku korra püsivuse üle seda on, sest parlamentaarses demokraatias tulenevad kõik täitevvõimu rakendavad delegatsioonid parlamendipoolsetest otsustest (mind ei lohuta teadmine, et seda rikutakse väga paljudes riikides ega ka selle mõistmine, et seadusandlik võim ongi inertsiaalsem kui täidesaatev võim).
Igatahes teaks kultuurantropoloogia klassikas orienteeruv inimene ilma selletagi, et talle tuleks tõsiasjadele näpuga näidata, kuidas vanas Kreekas kuulus noorte poiste (vanuses 12-17 aastat, seega murdeealised) kasvatusse vanema mehe poolne seksuaalsuse-õpetus mitte kui hälve, vaid kui tollase pedagoogika loomuomane komponent, mis oli otse hädavajalik eliitvägede väljaõppes.
Kui noormees jõudis täismeheikka, tuli tal oma seksuaalsusega ise hakkama saada, sest sellest elueast alates oligi teiste meeste suguline lähenemine omasoolistele karistatav hälve.
Muidugi, meie siin ei ela enam antiikses Boiootias. Ühiskondlikud normid on ka ilma sotsiaalse kokkuleppeta uusimaaegsed, kuid – kasvatust on ikka vaja. Ja mitte ainult kasvatust füüsilise enesetunde piires, kuna ka nii igivanas küsimuses nagu maadejagamine, eriti aga kinnisvara ja üldse maise varanduse pärandamine võib olla reguleeritud ka omasoolisuse kaudu.
Kui haritavat maad on looduslike tingimuste tõttu "lihtsalt" vähe, siis on meie mõistes traditsiooniline abielu kogu armastuse juures pigem agraarpoliitika üks kõige määravamaid osi kui rahvastiku taastootmise üks paljudest viisidest.
"Epigaamia" ehk võrdväärsete abielu võib olla tõepoolest ühiskondlik norm, aga me ei saa väita, et see oleks ainuke. Kultuurantropoloogias eristatakse nimelt ka eksogaamiat ehk abielu traditsioonilisest ringist väljaspoole ja endogaamiat, milles nõutakse abiellumist ringi sees. Mis selle ringi tõmbab, kas ühiskondlik hierarhia või varanduslik seisus või osapoole geograafiline päritolu või mõni muu tegur, on juba iseasi.
Kõige mõistlikum oleks see rahvaküsitlus võtta päevakorrast tagasi argumendiga, mida on rõhutatud lubamatult vähe. See on nimelt kultuuride konflikt, seesama asjaolu, mis on Eestis juba arvestatav tegur sotsiaalpoliitikas ümber Covid-19 viiruse, aga algas võrreldamatult varem, eestlaste genotsiidiga Nõukogude Liidus enne Teist maailmasõda ja jätkus nõukogude okupatsiooni tulles.
Ma ei kirjuta siin lõimumisest Lasnamäe või Narva moodi ja üksikutest rahasüstidest. Ma kirjutan sellest, et kuna kultuuride konflikt on eksistentsiaalne, siis on valitsus läinud algusest peale eksi, kui ta loodab või õigemini mitte ei looda, vaid lausa tahab, et hääletajaskond aitaks tal hajutada seda vastutust, mis igasugusel võimul kultuuride konfliktis on. See tagasivõtmine ei ole mingi andeksandmatu patt, otse vastupidi: just tugev valitsus võtab vea omaks.
Siit ei järgne siiski, nagu oleksin ma parandusettepanekutega uputamise poolt. Võib-olla lükkavad need ettepanekud asja arutamise käigus rahvaküsitluse alguse sügiseks, aga kust me võtaksime õigustatud enesekindluse kinnitada, et me oleme oktoobris targemad kui aprillis? Oktoobris 2021, ajal, mil on viimane aeg istutada puid ja algab 2022. aasta riigieelarve menetlus ja kohalikud omavalitsused rivistuvad ümber?
Niipalju saab minusugunegi aru, et kui pole võimu, ei pruugi olla üldse mitte midagi, kuid kelle võim see säärane on, mis tahab, et opositsioon olekski nõrk ja mis opositsioon see on, kes ei tahagi olla tugev?
Oli kord selline sõna nagu "külakurnaja". Praegu oleks kõigiti omal kohal uus sõna: "riigikurnaja". Külakurnaja oli siiski väga leebe sõna võrreldes kolhooside tegemisega Kirovi nime all. "Riigikurnaja" on palju ohtlikum.
Toimetaja: Kaupo Meiel