Kas praeguseks on selge, mitu vaktsiini annust me Eestis ühest vaktsiini viaalist saame? Kas kuus on praeguseks selline selge number?

Jah. Sahinad isegi ütlevad, et tootja on sellest samuti aru saanud, et tegelikult on kuus ja ta on valmistamas ette sellekohast tehnilist ümberkorraldust. Ükski tootja ei ole huvitatud kuue ühiku eest saama viie ühiku hinda. Aga miks see niimoodi juhtub, on tegelikult alati ju see, et ükski ravimtootja ei tohi, siis võtta endale riski, et näiteks kuue doosi asemel oleks viis või see viis tuleks napilt välja.Tootja peab alati tagama tarbijale selle kindluse, et see, mida ta lubab, on ka kättesaadav.

Kui ravimite puhul kontrollitakse niikuinii seda, et ravimi tabletis või süstla ampullis ei tohi olla ei rohkem ega vähem mõju, ehk toimeaine peab olema konkreetse kokkulepitud vahemiku sees, siis vaktsiinide puhul seda suurema koguse riski ju ei ole, sest et siin manustatakse vastavalt juhendile ja siis, kui saame viie asemel kuus, siis tegelikult on meie meiepoolne rõõm.

Paljude haiglate puhul näiteks meil on vaktsiini manustamine paika pandud selliselt, et apteek teeb eeldoseerimise, ehk siis võtab vaktsiini kogused süstaldesse valmis ja saadab siis need osakondadesse laiali. See on arstliku käsitlemise mõttes kõige parem praktika.

Kas olemasolevad vaktsiinid võiks kõik ära kasutada esimeseks vaktsiinidoosiks ja katta teise süsti hiljem peale tulevatest tarnetest?

Praegu see probleem ainult ongi suurematel raviasutustel. Eesti suurematele haiglatele, kellel on nüüd 70 miinuskraadi võimekus, saab terviseamet tarnida nii-öelda külmkapist külmkappi vaktsiini. Juhul kui seda 70 miinuskraadi võimekust ei ole, et siis tähendab see seda, et sa pead selle vaktsiini nagunii kohe ära kasutama. Terviseameti poolt on kohustus omada vaktsiini ladu sellises mahus, et meil kõik inimesed, kes on saanud esimese süsti, saaksid ka teise vaktsiinidoosi.

Aga kuidas teie selgitaksite seda vaktsineerimise aeglast tempot või toppama jäämist?

Kui riigi tasemel öeldi esimesena välja, et kui need vaktsiinidoosid, mis alguses reklaamitud olid, olid suuremad, kui tulid, siis mina ütlesin, et see on pigem vastupidi, et see on hea. Kui me hakkame mingit uut praktikat riigis rakendama, me tahame rakendada seda üleriigiliselt niimoodi, et ta tegelikult jõuaks kõigi elanikeni, siis vähe sellest, et see vaktsiin on unikaalne, uudne ja tema puhul ei ole päris niimoodi, et võtad süstla kätte ja süstid ära. Kõigepealt on vaja inimesed välja koolitada, siis on vaja süsteem luua, kuidas ikkagi suurearvulistele vaktsineerimistele vastu minna. Vähe sellest, see infotehnoloogiline lahendus, mis meil pärast on oluline raporteerida, tahab ka päris palju aega ja sissemängu saada. Ja seal tuleb mängida läbi need riskid, et kas süsteem peab sellele vastu.

Praegu on see väljaõpe, koolitus ja praktiline vaktsineerimine läinud minu meelest heas tempos. Olukorras, kus meil on näiteks viis vaktsineerimisbrigaadi välja õpetatud, on järgmise viie vaktsineerimisbrigaadi välja õpetamine tunduvalt lihtsam, sest need samad viis brigaadi on suutelised need järgmised inimesed välja õpetama. Vaktsineerimine ei ole ju sprint, vaid see on maratonijooks. See, kui palju me siin esimese kuuga inimesi suudame vaktsineerida, ei ole üldse nii oluline. Oluline on see, et me saavutaksime selle nõndanimetatud 70 protsendi taseme kogukonnas. Siis me võime olla kindlad, et me saame haigusele piiri.

Selle haigusega tuleb arvestada ka, et vaktsineerimise protsess ei lõppe selle ühe ringiga ära. Siin ei ole niimoodi nagu paljude vaktsiinidega, et tegime süsti ära ja nüüd on elupõline või vähemalt aastaks ajaks rahu majas. Siin on vaja mõelda vaktsineerimisprotsessi käigus, et mis hakkab edasi saama. Aga kui me saame vaktsineerimisega poole aasta perioodis ühiskonnana toimetama, siis on sellest üksinda juba päris palju abi.

Poole aastaga saame sellise taseme saavutatud?

Mina ei saa seda lubada, aga seda eesmärgiks oleme loomulikult võtnud ja see sõltub paljudest asjaoludest. Aga kui me seda eesmärgiks ei sea, siis ei tasu toimetada. Täpsemaid eesmärke saab sõnastada selle järgi, kuidas vaktsiini kättesaadavus saab olema. Alguses me arvasime, et aasta alguses saame ikkagi kaks korda rohkem vaktsiini kui me saime, aga võib-olla nüüd mingist perioodist hakkab see laekumine ka paranema. Lähme nüüd samm-sammult. Tark ei torma. Selles, et see vaktsineerimise tempo esimeses vaates on natuke aeglasem, ei ole mingit probleemi.

Palun teilt ka värsket hinnangut Eesti tervishoiusüsteemi, haiglasüsteemi toimimisele. Esmaspäevase seisuga oli haiglates 423 koroonapatsienti.

See, et haiglates patsientuur jäi natukene väiksemaks kui prognoositud, ei ole minu jaoks üllatav. Jõulud ja aastavahetus langesid pühade perioodil nädala keskele. See tähendab seda, et kui aastavahetuse periood tuli peale, siis enne seda olid need tööpäevad, kus kõik haiglad püüdsid võimalikult paljud paranenud koroonapatsiendid koju kirjutada, et inimesed oleksid kodus pühade ajal. Ja pühade perioodil inimesed väga harva pöörduvad haigla poole. Pühade ajal inimesed ei taha haiglasse tulla. Ta tuleb siis, kui kuidagi teistmoodi enam ei saa.

Oluline on nüüd need kaks järgmist nädalat. Pühade ajal me kutsusime inimesi üles kontaktidest hoiduma. Aga kuidas inimesed tegelikult käitusid või millised on pühade mõjud haigestumisele, seda me hakkame lähinädalatel nägema.

Tagasiulatuvalt toimetasime kõik targasti. Ja need mõjud, et meil praegu oli vähem haigestumist, siis kindlasti on oma mõju andnud erinevad piirangud. Ida-Virumaal on seda väga selgelt tunda. Seal ei saa mitte millegi muuga kui piirangutega põhjendada seda, miks Ida-Virumaal haigestumiskõver on alla hakanud minema. Ka üle-eestiline see kuulus R on sinna ühele väga lähenenud ja hetkeks isegi alla läinud. Aga mina täna ei julge öelda, et see haigestumustrend praegu oleks langenud. Kaks nädalat on nüüd otsustava tähtsusega.

Aga praegu peab vastu haiglasüsteem?

Jaa. Kui me võtame seda, kuidas me Eestis oleme praegu selle patsientide käsitluse üles ehitanud ja kuidas me käsitleme patsiente näiteks hoolekandeasutustes. Ja neid inimesi, kes ei ole haigussümptomitega ja on ainult positiivsed, me ei vii haiglasse, vaid hoiame isoleerituna hoolekandeasutuses. See on meie haiglavõrku väga tugevasti säästnud.

Kui me võrdleme teistega. Noh, Leedut ei ole mõtet vaadata. Leedu on Euroopa tipp ja seal on kõik numbrid nii suured, et nad isegi vist kannatavad pearingluse all. Aga Lätiga saame ennast vägagi võrrelda. Lätiga meil need haigestumise numbrid on kaunis sarnased olnud ja kui me nüüd selle haigete arvu Lätist taandaksime Eesti numbri peale, ehk jämedalt võttes neil on üle 1000 haige ja jagame selle 1,4 läbi, siis meil tegelikult täna on ikkagi peaaegu kaks korda vähem haigeid haiglaravil kui Lätis ja seda küll ei saa millegi muuga põhjendada, kui sellega, et mingeid asju me ka korralduslikult teeme õigesti. Selle koha pealt küll tänu ja tunnustus kõigile kolleegidele.