Totalitaarsetes oludes pole nii-nimetatud sõltumatute ettevõtmiste mõju kunagi üheselt sõltuv sellest, ega täielikult mõõdetav selle abil, kui palju inimesi nendes ettevõtmistes otseselt osaleb.

Vaclav Havel

Vastupanul sovetivõimule on pikk ajalugu ja spekter on esindatud väga laial skaalal, alates organiseeritud relvastatud vastupanust, kuni selle täiesti passiivsete vormideni a la teha nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik, koos kaasas käivate võimu naeruvääristavate anekdootidega.

Kuna Nõukogude Liit oli bürokraatlik politseiriik, mille pikem ideoloogiline eesmärk oli "uus maailmakord", siis võtsid võimukandjad mõistagi väga isiklikult vastuseisu mistahes vorme.

1950. aastatel suudeti NSVL-is aktiivne relvastatud vastupanu lõpuks maha suruda. Stalini surma järgsel ajal, kui repressioonid leevenesid ja NSVL-i sõjakas isoleeritus muust maailmast vähenes (ehk rahvusvahelise kogukonna arvamus hakkas mingil määral korda minema) seisid sovetivõimul ees uued väljakutsed.

Olukorras, kus võimukriitika oli tagasihoidlikul kujul isegi lubatud, tekkis kiiresti seltskond, kes hakkas ühtlasi piire kompama ja sellest kujunes aegamööda välja dissidentlik liikumine*.

Termin "dissident" pärineb ladina keelest (dissidens) ehk "mittenõustuja". Tuleb siiski öelda, et seda mõistet kasutati pigem läänes ning asjaosalised ise eelistasid "teisitimõtleja" (vene keeles inakomõsljaštši) nimetust.

Üheks peamiseks dissidentlust iseloomustavaks jooneks oli vastupanu muutumine avalikuks ning selles osalejad esinesid oma nime all, mis omamoodi saatuse irooniana tegi nende tagakiusamise hoopis keerulisemaks kui konspiratiivne tegevus.

Erinevaid dissidentluse vorme oli ka varem, kuid laiemas plaanis kujunes see välja 1970. aastate alguses, kui sündisid inimõiguste ja kodanikuõiguste kaitse liikumised. Muu hulgas taaselustusid dissidentlikus liikumises ka XIX sajandi vastuolud, kus läänelike liberaalsetele väärtustele vastandusid "vene rahva uuestisünni" ettekuulutajad.

Üldisemas plaanis oli Nõukogude Liidu dissidentlik liikumine siiski eelkõige intelligentsi vastuhakk valitsevale režiimile ja nõudmised puudutasid eelkõige elementaarseid inim- ja kodanikuõigusi, mis olid samas kõik lubatud ka NSVL-i konstitutsioonis. See on siiski tinglik ja regiooniti võis dissidentlik liikumine olla väga erinev, kuni vastandlike lõppeesmärkideni välja.

Vene ja balti dissidendid

Hinnangud dissidentlikule liikumisele kõiguvad alates sellest, et dissidentide tegevus oli peamine põhjus, mis lagunes Nõukogude Liit, kuni selleni välja, et dissidendid ei mõjutanud protsesse NSVL-is mingil määral, vastupidi – oma tegevusega olid nad hoopis piduriks ühiskonna demokratiseerumisel.

Leidub muidugi neid, kelle silmis olid dissidendid negatiivsed tegelased ainuüksi seetõttu, et demokraatia ning inimõigused ei omagi selle seltskonna silmis mingit väärtust ja/või NSVL-i lagunemine olla hoopis "XX sajandi suurim geopoliitiline katastroof".

Üldistavalt võib öelda, et vähemalt vene dissidentide puhul polnud kindlasti laiemaks eesmärgiks NSVL-i lagundamine. Paljude dissidentide puhul polnud määrav isegi mitte otsene võitlus kuritegeliku ühiskonnakorralduse vastu, vaid üsnagi naiivne eeldus, et ühiskonna demokratiseerimine ehk "inimnäoline sotsialism" ongi teostatav, tingimusel et võimud hakkaksid täitma omaenese seadusi ja rahvusvaheliste lepingutega enda peale võetud kohustusi.

Sellega eristusid vene dissidendid vähemusrahvuste dissidentlikest liikumistest, kus rohkem või vähem olid lisaks demokraatia- ning inimõiguste alastele loosungitele ka oma "separatistlik" tulevikunägemus. Siinkohal eristuvad selgelt veel Balti riikide dissidendid, kelle puhul mõistagi oli demokratiseerimise kõrval põhinõudeks okupatsiooni lõpetamine ja iseseisvuse taastamine.

Vaatamata vastuoludele oli vene ja balti dissidentide tegevuses siiski rohkem sarnast, kui erinevat. Ka vene dissidentide põhilised programmilised nõuded, sealhulgas mitmeparteisüsteemi kehtestamine, täieliku sõnavabaduse sisseviimine, kaudselt ka rahvaste enesemääramisõigus jm, oleks tähendanud sama moodi sovetivõimu kadu ja arvatavasti ka impeeriumi lõppu.

Eesti ja vene dissidentide kontaktid tihenesid 1970. aastate alguses. Moskvast ja Leningradist hakkas Eestisse saabuma omakirjastusliku materjali, samuti liikus informatsiooni vene dissidentidele, kellel olid esialgu paremad võimalused selle välismaale toimetamiseks.

1970. aastate alguses Eestis tekkinud demokraatliku liikumise peaideoloog Sergei Soldatov oli kindlasti mõjukas suunaseadja ka üleliidulises plaanis. Kuigi nimetatud liikumine oli laiemale üldsusele vähetuntud ning ideed ajastu kontekstis esmapilgul utoopilised, siis vaatamata sellele oli demokraatidel oluline tähendus Eesti vabadusvõitluses.

Kui seni oli tegevus olnud ainult Eesti-keskne, siis just nemad murdsid isolatsiooni ning lõid sidemed teiste ikestatud rahvastega ning vene dissidentidega. Selle kaudu saavutati ka rahvusvaheline tähelepanu, anti tugev toetus pagulastele, et Balti riikide vabadusvõitlus pole ainult NSVL-i siseasi.

Helsingi lepe

Uus lehekülg dissidentluse ajaloos pöörati 1975. aastal, kui Helsingis allkirjastati Euroopa julgeoleku- ja koostöönõupidamise lõppakt. Eriti tähelepanuväärne oli selles kohustus, millega allakirjutanud riigid pidid tagama inimõigused, poliitilised vabadused jm. See oli ka põhjus, miks kujunes Helsingi leppest dissidentliku liikumise manifest.

Vaatamata sellele, et näiliselt põlistati Helsingi leppega Teise maailmasõja järgsed piirid, oli see siiski ka eesti, läti ja leedu dissidentidele vahend, millega oli võimalik elustada vastupanuliikumist ning võita taas lääneriikide tähelepanu ja toetus.

Nõukogude Liit sattus välise surve alla kahelt suunalt, esiteks leidsid dissidendid võimaluse anda vabale maailmale jooksvalt teada, et NSVL kirjutas leppele alla ainult silmakirjalikkusest ja lubatud inimõigused olid jätkuvalt sõnakõlks. Teiseks tõestas silmakirjalikkust NSVL-i vägede sissetung Afganistani, mis oli samuti otsene Helsingi lepete rikkumine. Analoogid Balti riikide okupeerimisega 1940. aastal ei jäänud ka tähelepanuta ning dissidendid viitasid sellele mitmes avalikus pöördumises.

Niisiis, sisepoliitiliseks probleemiks olid võimudele dissidendid nagunii, kuid just Helsingi leppest tulenevalt enda peale võetud kohustuste kontekstis muutusid nad väga tülikaks ka välispoliitiliselt.

Suuresti võimaldas dissidentide tegevus lääneriikidel üsna täpsele informatsioonile toetudes avaldada Moskvale survet ja Helsingi lepped osutusidki lõpuks NSV Liidule poliitiliseks lõksuks. Sellega seoses hakati vabas maailmas järjest tähelepanelikumalt jälgima dissidentide läkitusi rahvusvahelistele organisatsioonidele ning neid kajastati ka erinevates raadiokanalites: Ameerika Hääl, Raadio Vaba Euroopa, Raadio Vabadus, Vatikani raadio jm.

Vaevalt küll dissidendid lootsid rahvusvahelise üldsuse kiiret reaktsiooni, kuid aja jooksul hakkas töö siiski vilja kandma. Näiteks võib tuua ka 1983. aasta Euroopa Parlamendi resolutsiooni, milles mõisteti hukka Balti riikide okupeerimine.

Kuigi alguses olid sovetivõimu vastumeetmed "ideoloogilisele diversioonile" tagasihoidlikud, siis lõpmatuseni seda ka pealt ei vaadatud. Esimene suurem Helsingi-järgne tagakiusamiste laine (arreteerimised, vaimuhaiglasse saatmine, NSV Liidust välja saatmine jm) jääb juba aastatesse 1977-1978.

Eesti dissidendid jäid sellest repressioonilainest esialgu üldiselt kõrvale. Järgmiste arreteerimiste lainehari jäi aega kui NLKP KK peasekretäriks sai Juri Andropov ehk aastatel 1982-1983.

Endise KGB esimehena üritas Andropov sovetlikku ühiskonda "reformida" omal moel ja arvatavasti hirmutasid tema meetodid ära ka riigi raugastuva juhtkonna. Dissidentluse avalikud vormid suudeti siiski üldjoontes maha suruda. Aastatel 1980–1983 vahistati rohkem kui 500 Nõukogude kodanikku, kes olid seotud inimõiguste eest võitlemisega ja kõrvale ei jäänud ka Eesti dissidendid.

1980. aastate keskpaigaks oli Nõukogude Liit vajunud sügavasse stagnatsioonisohu. Koosmõjus pingeliste rahvusvaheliste suhete ja ülikuluka võidurelvastumisega paistis juba lähemas perspektiivis täielik majanduslik kollaps.

Kuigi on väidetud, et dissidentlikul liikumisel ei olnud mingit seost perestroika algatamise ja kujunemisega, siis tegelikult oli kaks aastakümmet avalikku dissidentlust pöördumatult muutnud olukorda nii Nõukogude Liidus kui ka vahekordi läänega.

Kui Mihhail Gorbatšovist sai 1985. aastal NLKP KK peasekretär, võttis ta omaks mitmeid dissidentide ideesid. Sarnaselt dissidentidega oli ka Gorbatšovi arusaam, et riigi majandusliku allakäigu peapõhjuseks oli ideoloogiline, moraalne, sotsiaalne ja kultuuriline kriis. Sellest ka eeldus, et süsteemi uuendamiseks oli vaja ergutada inimesi aktiivsusele ja iseseisvale mõtlemisele. Sellest tulenevalt käivitas Gorbatšovi ka esimese ja kõige pikemate järelmõjudega reformi – avalikustamise ehk glasnosti.

Alates 1987. aastast ei arreteeritud teadaolevalt enam kedagi paragrahvi "Nõukogudevastane agitatsioon ja propaganda" alusel ja aastatel 1987 ja 1988 vabastati rohkem kui 600 poliitvangi. Viimased pidid küll andma lubaduse, et ei õõnesta edaspidi sovetivõimu, kuid enamus jätkas sellele vaatamata siiski poliitilist tegevust. Kuigi see oli ka perestroika ja glasnosti tingimustes enamasti n-ö riigivastane tegevus, siis ei tähendanud see enam arreteerimist (oli küll muid tagakiusamise vorme).

Kuna Nõukogude Liit oli tekkinud vägivaldselt, siis hoidis seda ka koos vägivald. Avalikustamiskampaania koos repressioonide kadumisega tähendas ühtlasi seda, et üsna pea hakkas ka impeerium ise kärisema ehk järk-järgult süvenes regioonide "separatism".

Siinkohal võiks eraldi esile tõsta just Balti riikide dissidente, kelle edasiseks põhitegevuseks sai 1987. aastast riikliku iseseisvuse taastamise, ebaseadusliku anneksiooni lõpetamise nõudmine ja teema "massidesse viimine" ning selle jätkuvalt päevakorral hoidmine. See omakorda tähendas paralleelselt impeeriumi allakäiguga "separatismi süvenemist" ka muudes NSVL-i liiduvabariikides.

Seega ei saa selles kontekstis kaugeltki alahinnata dissidentide tegevust Nõukogude Liidu lagundamises. Sellel oli palju erinevaid põhjuseid, kuid oma kindel roll oli selles kindlasti ka dissidentlikul liikumisel.

* Lisalugemist dissidentluse kohta leiab portaalist CommunistCrimes ("Kommunismikuriteod")