See on ilukirjanduslik koondpilt, ärge otsige sellest kindlaid isikud või kogu tõde, ent seal on palju seda, mis õhus ja mida meedias on liiga vähe.

***

Minu sissetulekud sihivad nulli nagu tiiki visatud kivi sihib põhja. Ka mind on teatud mõttes põhja visatud. Ei, mitte, et riik üldse ei abistaks… ma lihtsalt ei mõista, miks midagi tehakse, miks see tuleb alati nii järsult. Abi aga alati sörgib sabas.

Tahaks nagu öelda, et see abi on kõik kuidagi liiga hilja ja liiga vähe… ja tahaks küsida, miks mõni ärihai saab nii kiirelt miljoneid, piisab vaid küsimisest, aga väikeärid ja tavatöötajad peavad seisma järjekorras ja vaikselt, sosinal anuma.

Tööandja ei saa küsida valjult, ei saa kritiseerida, kuna ei saa seda riski võtta. Sest äkki tuleb kõrgematest koridoridest pahameel ja siis saab sõltuv pool vitsa. Võib-olla ei tule ja see on väärhirm, kuid hirm see sellegipoolest on. Hirmu sünnitab aina hallimaks jääv argipäev, jõuetus ja mure tuleviku pärast.

Elame nagu sõja ajal tagalas – iga päev kuulame ametlikke teadaandeid. Inimene on kuidagi väga väikseks ja jõuetuks muutunud, riik aga paisunud suureks käeks, mis otsustab ise seda, kes "sureb" ja kes "elab".

Tuli korteriarve. Paneelmajake laseb palju soojust välja, küttearve on koos kõige muuga 160 eurot, korterilaen 300 eurot. Peamine, et euribor ei tõuseks, see oleks… praegu vist ei tõuse.

Mul veel vedas, võtsin välja detsembri lõpus paar nädalat puhkust, puhkusetasu käes. Kui puhkus lõpeb, tagasi tööle kohvikusse ma ei lähe. Olen seal viis aastat töötanud ja kliente jagus alati. Aga nüüd on nii, et klientidelgi pole suurt isu kohvi ja saia kaasa osta. Pealegi asume vanalinna serval, kus on ju need turismiteekonnad, mida kohalikud väga ei salli.

Ei tea, mis saab. Kasvatan last üksi, ema on nii vana, talle pension vähemalt stabiilselt tilgub. Tundub, et praegu on kõige turvalisem olla pensionär (oh, jumal!). Raha mõttes. Aga tema tervise pärast muretsen väga. Õnneks on ta mul suur uudiste fänn, teab kõiki juhiseid ja peab neist kinni. Loodab kogu aeg, et vaktsiin on kohe tulekul ka tema jaoks. Perearst saadab teda küsimuste peale puhkama.

Eile ema helistas ja rääkis referendumist. Et riigikogus praegu käib lahing kõige olulisema peale. Pidi olema riigi saatuse üle otsustamine. Ka mina jälgin, olen kursis. Ja mida rohkem olen kursis, seda rohkem saan kinnitust, et poliitika tööna peab olema ikka üks väljakannatamatu piin ühele töökale tavalisele inimesele. See on räpane värk, rahvas ütleb. Rahval on õigus. Räpane värk ja nüüd on lisaks ka lihtsalt halenaljakas.

Leban diivanil ja vaatan uudised, kuidas Eesti põhiküsimused on referendumid. Ei, noh, mis võiks olla mul rahva käest küsimise vastu. Ent mõtted vägisi naasevad järgmisesse nädalasse, kui mul puhkus lõpeb, puhkuseraha ka, aga tööandjal tööd anda mulle pole. Olen lõpetanud teeninduskooli ja töötanud alati selles valdkonnas. Oma kohvikus olen vahetusevanem. Kuhu ma lähen oma oskustega…

Aga, jah, see referendum.

Mul on ka kindel eelistus olemas ja ma isegi kommenteerisin paar korda midagi Facebookis. Laps küsib süüa. Külmikus on natuke köögivilju, juustu, sinki, viinereid, kohe saab ühe võileiva.

Vanasti ikka käisime lapsega kord nädalas kuskil kaunis kohas söömas, aga nüüd ei ole selleks lihtsalt raha ega võimalust (kõik ju kinni). Puhkusereisi võin vist paariks aastaks unustada. Parimal juhul pääsen Võsu randa suvisel nädalavahetusel, see on odav lõbu.

Mul ju veel noorem vend, kes on kogu aeg võlgades. Aitan teda, sest armastan. Praegu ei teagi, mis saab temast ja kas ta ilma minu abita korterist ilma ei jää. Kui ma toetan teda edasi, siis varsti jään ise korterist ilma, laenupuhkus on selleks korraks läbi.

Ma vist ei lähe sellele referendumile, protestiks. Kas saan referendumisedeliga lapsele toitu osta? Kas pärast referendumit näeme, kuidas meist hoolitakse ja teenindusettevõtteid tagasi jalgadele aidatakse?

Täiesti jabur, kelleks mind peetakse, et ma peaks sellest vaid mõtlema. Miks mind peetakse rumalaks? Mul ei ole võib-olla maailma parimate ülikoolide diplomeid, kuid eristada lahingut ellujäämise pärast lahingust kõige kõvema kõri tiitlile ma suudan küll.

Tõtt öelda, oli see abielu mul mis oli, kuid ma pole kunagi arvanud, et see, mida keegi poliitikas abielu all mõistab on mulle kuidagi oluline. Abiellusin, sest nii on kombeks, sest armastasin ja oli vaja varalist küsimust lahendada. Lahutasin, sest see kõik enam ei toiminud ja elu muutus kannatuseks. Mis teha!

Just helistas meie kohvikupidaja Kristel. Ütles, et ei tea veel midagi järgmisest abimeetmest. Veebruaris pidi midagi tulema. Ta on hea inimene, kümme aastat seda hingega teinud. Ta rääkis, et eile õhtul nuttis, vaadates Toompeal toimuvat. Eks ta on selline hell inimene ka, mina muidugi ei dramatiseeriks üle.

Aga ma saan temast aru ja ise muretsen iga päev. Tema elutöö hävineb, minu töökoht kaob, aga riik peab referendumeid. Ei, ei tea ma, keda järgmine kord valida. Ja kas üldse. Poliitika on räpane, kuigi mitte kõik, kes seal ringlevad, ei ole räpased. Mingi lootus peab ju olema.

Lugu ilmus algselt Sergei Metlevi Facebooki-lehel.