Urmas Viilma: aeg maha ja seejärel vajaks riigikogu usaldushääletust ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Urmas Viilma
Urmas Viilma Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Poliitikute poolt oleks kõige vastutustundlikum leppida kokku kompromissis, mille kohaselt pannakse abielu mõiste küsimus rahvahääletusele muu riigielu küsimuse asemel hoopis seaduseelnõuna. Kui seaduseelnõu ei saa kodanike poolthäälte enamust, kuulutab president välja riigikogu erakorralised valimised, kirjutab Urmas Viilma.

Kirjutan Eesti kodanikuna, kes on üsna segaduses ja mures. Olen tähelepanelikult jälginud, kuidas edeneb abielu mõiste kindlustamiseks esitatud rahvahääletuse otsuse eelnõu menetluskäik riigikogus.

Hetkel ollakse jõutud olukorda, kus tundub, et opositsiooni käivitatud obstruktsioon on enne eelnõu teisele lugemisele jõudmist halvanud täielikult põhiseaduskomisjoni kui eelnõu juhtivkomisjoni töö.

Opositsiooni pakutud võimalus panna rahvahääletuse eelnõu sahtlisse ja võtta see sealt välja äärmisel juhul pärast COVID-19 tekitatud tervise- ja majanduskriisi ei ole kompromiss, mida koalitsioon võiks pidada sobivaks. Selles nähakse vaid kogu rahvahääletuse idee torpedeerimist.

Koalitsioon püüab ise samal ajal kompromisse otsimata liikuda jõuliselt edasi esialgse plaani ja tempoga, et jõuda iga hinna eest aprilli teises pooles toimuva rahvahääletuseni. See käitumine ei arvesta sugugi opositsiooniga, kes nimetab seda "teerulliks".

Moraalselt kaheldavad sammud

Kogu olukorras sunnib koalitsiooni tagant meeletu ajasurve, mis on pannud põhiseaduskomisjoni juhid ja liikmed üsna piinlikult sihituna rähklema ja rapsima. Poliitilise malekäigu tulemusena ei ole nende ridade kirjutamise ajal eelnõu parandusettepanekuid arutaval juhtivkomisjonil enam ei aseesimeest ega esimeest. Töö seisab.

Opositsiooni käivitatud obstruktsioon mõjub seekord head tava ja ausat mängu eirava allapoole vööd löögina mitte ainult poliitilistele vastasele, vaid suurele osale esindusdemokraatiat hindavale kodanikkonnale.

Ettevaatlikult sõnaahtrad on nii asjade arengut teraselt jälgivad ja analüüsida püüdvad politoloogid kui ka riigiõiguse asjatundjad. Moraalselt kaheldav on ühtviisi nii seekordne obstruktsioon oma ulatuses ja metoodikas, nagu ka viis, kuidas põhiseaduskomisjonis on aja kokkuhoiu eesmärgil opositsiooni ettepanekuid või menetluses osalemise õigust tasalülitada püütud.

Riigikogu väärikus ja tõsiseltvõetavus on kõige selle tulemusena tervikuna ohus, nagu ka inimeste usaldus poliitikute ja nende poolt aetava poliitika vastu. Vähemalt mõneks ajaks.

Katkemisohus hingekeeled

Kogu ühiskonna hingekeeled on tajutavalt pingul ja poliitiline tupikussejooks Toompeal süvendab seda veelgi. Ei ole õige otsida süüdlast, kelle suunas näpuga näidata.

Küllap oleme kõik selle eest ühiselt ühel või teisel moel kasvõi kaudselt vastutavad, sest oleme positsioneerinud ennast ühele või teisele poolele ja anname sellest häälekalt märku, eriti sotsiaalmeedias. Kui sa ei ole minu poolt, oled minu vastu – see on ajastu vaim.

Vahepealset varianti, tasakaalukat ja hoolikat loovimist karide vahel, ja vaatamata erimeelsustele üksteisele raskustes lootmist, enam ei ole. Me kõik oleme rääkinud rohkem kui oleme võtnud aega teiste kuulamiseks. Eriti lõpuni ära kuulamiseks.

Tegelikult on meie kõigi käes võti katkemisohus keeltelt pinge maha keeramiseks. Vajame aega rahunemiseks ja ühise hingamise taastamiseks, sest muidu meid üheks rahvaks ja ühiseks pereks ühendavad hingekeeled lihtsalt katkevad. Et üksteisele mitte haiget teha, peame võtma aja maha, et siis edasi minna, mitte tuldud teed tagasi pöörata.

Rahvahääletuse uus aeg

Olen hakanud kahtlema, kas 18 aprill või 25. aprill, mida on koalitsiooni esindajana oma parandusettepanekus välja pakkunud Jaak Valge, on praegusel hetkel üldse realistlikud kuupäevad rahvahääletuse läbiviimiseks. Seda eelkõige COVID-19 leviku ohtu ning rahva tervist ja turvalisust silmas pidades.

Jälgides viiruse leviku ning haiguse intensiivistumise ja leevenemise graafikute üles-alla kulgevat mustrit erinevates riikides, arvan, et oma kodanike hääletuskastide juurde saatmine aprillikuu lõpus ei ole riigi poolt kuigi vastutustundlik. Igal juhul on see väga riskantne.

Isegi e-hääletamise võimaluse olemasolul suunduvad riskirühma kuuluvad eakad kodanikud hääletama füüsiliselt kohale minnes ja sellega potentsiaalselt ennast ja teisi viiruseohtu seades. Võib ka juhtuda, et hääletusaktiivsus jääb just vanema põlvkonna seast väiksemaks, sest kardetakse viirushaigusega nakatumist.

Arvestades Eesti valimiste toimumise varasemaid praktikaid, võiks kasutada 2021. aasta rahvahääletuse läbiviimiseks tavapärast Euroopa Parlamendi valimiste aega mai lõpus või juuni alguses.

Ma ei näe objektiivselt sellele ettepanekule väga tõsiseid vastuargumente. Selleks võiks koalitsioon lükata rahvahääletuse eelnõu teise lugemise riigikogus edasi ja sellega luua eeldused pingete maandamiseks, emotsioonide lahtumiseks ja normaalsema töökeskkonna taastumiseks.

Seisatuda, et edasi minna

Rahvahääletuse otsuse eelnõu teise lugemise ja referendumi aja edasilükkamisega saavutatakse mitu eesmärki:

  1. Me ei sea ohtu rahva tervist olukorras, kus kellelgi pole hetkel kindlust, et aprilliks on viiruse levik ja tõusulaine möödas. Lõplikku garantiid ei ole loomulikult ka juunikuuks. Siis võib meid tervitada juba viiruse kolmas laine, aga sellisel juhul tõenäoliselt alles üsna algusfaasis, mis ei takistaks rahvahääletusega kaasnevat inimeste liikumist hääletamiskohtadesse, kui see hästi läbi mõelda ja korraldada.
  2. Valitsus ja riigikogu saavad rohkem keskenduda nüüd, mil viiruse levik on endiselt tõusutrendis, tervise- ja majanduskriisi ohjamisele ja juhtimisele. Sellele, et koalitsioon ei tegele prioriteetsete teemadega, on opositsioon viimasel ajal järjepidevalt tähelepanu juhtinud. Isegi kui koalitsioon sellega ei nõustu, loob lisaaja võtmine eeldused poliitiliselt pingevabamaks keskendumiseks kriisiga paremaks toimetulekuks.
  3. Põhiseaduskomisjon saab rahulikult ja emotsioonivabalt keskenduda rahvahääletuse otsuse eelnõule esitatud parandusettepanekute kvaliteetsemale menetlemisele.
    See annab komisjonile piisavalt aega ettepanekute süstematiseerimiseks – terade sõkaldest eristamiseks ja sõelale jäävate ettepanekute sisuliseks arutamiseks ning riigikogu saalis toimuva teise lugemise jaoks ette valmistamiseks.
    Kui komisjoni ise ei suuda ettepanekute paketi "pähklit" läbi hammustada, saab tellida olukorra lahendamiseks õigusliku analüüsi mõnelt õigusteaduse eksperdilt, et edasiste sammude osas õiguskindlus saavutada.
  4. Toetuse leiab opositsiooni ettepanek aeg maha võtta. Reformierakonna ja sotsiaaldemokraatide jõuliseks ühiseks obstrukstiooniks ning riigikogu töö jätkuvaks ja pikaajaliseks halvamiseks äärmuslikul viisil puuduks edasine vajadus, sest leitakse aeg sisuliste parandusettepanekute läbiarutamiseks ning ettepanekute tegijate põhjenduste ära kuulamiseks.
  5. Rahvahääletuse osalusaktiivsus on eelduslikult kõrgem, eriti vanema põlvkonna kodanikkonna hulgas, kes kevadel ei pruugi koroonaviiruse leviku hirmu tõttu hääletama minna.

Ettepanekud – arukatest arututeni

Olen suutnud läbi lugeda suurema osa rahvahääletuse eelnõule esitatud parandusettepanekutest. Hoolimata sellest, et see oli tehniliselt äärmiselt tülikas ja aeganõudev protsess, tegin seda soovist saada aimu poliitikute suhtumisest paljudesse elu- ja ühiskonnanähtustesse.

Sain ka pisut rohkem aimu riigikogu liikmete hoiakutest ja hinnangutest, mis nende tehtud ettepanekutest läbi kumasid. Sajad ja sajad esitatud parandusettepanekutest teevad oma humoorikuse ja iroonilisusega silmad ette mitmete vilunud stand-up koomikute teravmeelsustele. Kahjuks aga konkureerivad paljud ettepanekud oma õela sarkasmi ja labasusega veebimeedia artiklite anonüümsete kommentaatorite piinliku loominguga.

Peab siiski tõdema, et arvukalt leidub neidki ettepanekuid, mida võiks eelseisvate kohalike omavalitsuste volikogude valimiste või ka riigikogu järgmiste valimiste eel lülitada erakondade valimisprogrammi.

Ettepanekute kaudu tõuseb esile ka palju valdkondi, teemasid ja küsimusi, mis vajaksid senisest sisulisemat lähenemist ning kõigi erakondade suuremat tähelepanu Eesti elu paremaks korraldamiseks.

Ettepanekute hulgas on hulganisti küsimustena sõnastatud probleemipüstitusi kliima, keskkonna, hariduse, kultuuri, vabakonna, korrakaitse, turvalisuse, kaitsevõime, sotsiaalhoolekande, teaduse, tervise, spordi, usuelu ja mitmete teiste valdkondade kohta.

Siiski ei tohi unustada, et ükskõik kui asjalikud või tõsised ka ettepanekutes sõnastatud küsimused on, oli nende esitamise eesmärk tekitada obstruktsioon. Seda, et nende eesmärgiks on iga hinna eest rahvahääletuse korraldamist takistada, ei ole opositsioon ka varjanud.

Arukalt toimib reeglina see, kes esitab õigeid küsimusi õigel ajal ja õiges kohas, mitte õigeid küsimusi valel ajal ja vales kohas. Seekordne obstruktsioon ei tee selle esitajatele au, sest rahvahääletuse otsuse eelnõule tehtud parandusettepanekute hulgas on asjakohaseid paraku ainult üksikud.

Probleemiks ei ole aga mitte niivõrd nende küsimuste eripalgelisus, vaid nende rohkus, millega on omakorda liidetud taotlus saada esitajatele iga küsimuse põhjendamiseks piisav aeg juhtivkomisjonis. Seda aega juhtivkomisjonil anda ei ole, sest eesmärk on viia eelnõu teine lugemine läbi juba järgmise nädala kesknädalal.

Opositsioon teadis, et aega ei ole, kuid nõudis seda ikka. Põhiseaduskomisjoni esimees teadis, et aega ei ole kusagilt võtta ja püüdis olukorda lahendada jõuga, kuid ei suutnud oma varjust üle hüpata. Kes suudakski! Poliitiline vastasseis süvenes viimase piirini. Et edasi minna, tuleb tekitada ruum järgmiste sammude astumiseks. Kasvõi tagasi astumiseks.

Armistumata haav

Ühiskonnas valitsevat polariseerumist ei ole võimalik tagasi pöörata ega lõpetada rahvahääletuse ärajätmisega, et siis sobival hetkel kooseluseaduse rakendusaktid vastu võtta või abieluvõrdsus kehtestada.

Ilma traditsioonilise abielu toetajatele kindluse andmiseta rahvahääletuse võimaldamise kaudu ei ole ükski muu samm ei kooseluseaduse rakendusaktidega vastuvõtmise või abieluvõrdsuse suunas mitte mingisugune kompromiss. Ka ei ole pikemas perspektiivis kestlik olukorra jätmine nõnda nagu see on praegu.

Niigi pikalt kestnud ja süvenenud pinge ainult põlistab ühiskonnas tekkinud vastasseisu. Kui midagi ei muutu, jääb meid veel pikaks ajaks vaevama haav, mille tekitamist kooseluseaduse vastuvõtjad ei tunnista.

Nende "headest kavatsustest" sündis paraku palju sellist, mis on meid asetanud justkui rindejoonele, mille vastaspooltel on endised ja praegused head sõbrad ja tuttavad, pereliikmed ja sugulased, naabrid ja külalised. Üksteisest võõrandutakse ja eemaldutakse ning samal ajal kurvastatakse selle üle.

Et minna edasi, tuleb minna rahvahääletuse protsessist läbi ja lasta 2014. aastal tekitatud haaval armistuda. See on võimalik ainul siis, kui küsime korraks ka rahvalt – iseendalt –, kuidas peaks abielu teemaga toimima edasi?

Rahvahääletusega ei soovita küsida seda, kuidas on abielu mõistetud Eesti seadusandluses - ja mitte magamistoas - praegu. Küsitakse seda, kuidas peab abielu olema mõistetud praegusest edasi, tulevikus.

"Ei" ning "jah" vastused annavad mõlemad meile sõnumi, kas eelolevatel aastatel ja aastakümnetel on õiguslikult tee on avatud abieluvõrdsusele, kooseluseaduse rakendusaktide vastuvõtmisele, perekonnaseaduses sätestatud abielu tähenduse püsimisele või hoopis abielu senise tähenduse muutmisele.

Ka erakonnad saavad teada, milliste programmiliste lubadustega tulla välja järgmistel riigikogu valimistel, et oma valijate õiguste ja huvide (mitte nende voodielu) eest seista. Rahvahääletus lõpetab sumbunud ja pingetest pundunud olukorra.

Riigikogu usaldushääletus

Viimastel päevadel olen hakanud mõtlema, et tegelikult oleks poliitikute poolt kõige vastutustundlikum leppida kokku kompromissis, mille kohaselt pannakse abielu mõiste küsimus rahvahääletusele muu riigielu küsimuse asemel hoopis seaduseelnõuna.

Riigikogu vajab viimaste nädalate tegevuse valguses oma usalduse ja väärikuse säilitamiseks usaldushääletust.

Rahvahääletuse korraldamine seaduseelnõu üle tuletaks saadikutele meelde, kelle teenistuses nad on. Vastavalt rahvahääletuse tulemusele saaksid nad kinnituse rahva usaldusest või hoopis sõnumi selle kohta, et nad ei ole suutnud rahvast ja riiki väärikalt teenida ega esindada.

Kui rahvahääletusele pandud seaduseelnõu saab rahva toetuse, on see sõnumiks rahva usaldusest riigikogu vastu. Kui seaduseelnõu aga ei saa kodanike poolthäälte enamust kuulutab president välja riigikogu erakorralised valimised. Ühe sellise õppetunni on rahvaesindus ligi sada aastat tagasi juba saanud. Tookord mõjus see hästi.

Jeesus ütleb: "Te teate, et rahvaste valitsejad peremehetsevad nende üle ja suured meelevallatsevad nende kallal. Nõnda ei tohi olla teie seas, vaid kes iganes teie seas tahab saada suureks, olgu teie teenija." (Mt 20:25–26)

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: