Aro Velmet: millest me räägime, kui räägime parempoolsusest? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Aro Velmet
Aro Velmet Autor/allikas: Erakogu

Minevikust võib leida küll õpetlikku ja teinekord ka hoiatavat võrdlusmaterjali, aga mitte vastust küsimusele "milline on tõeline parempoolsus"? Sellele tulebki aina uuesti ja uuesti vastama jääda, kirjutab oma essees Aro Velmet.

Millest me räägime, kui räägime parempoolsusest? Erakonna Isamaa sees loodud ühendus Parempoolsed on andnud võimaluse küsimuse üle uuesti mõtisklemiseks. Selle sündmuse järel ilmunud arvamusartiklite põhjal võiks öelda, et parempoolsus on:

  1. Eestis maailmavaateline normaalsus, mille juurde tuleks naasta (Mihhail Lotman, Isamaa);
  2. ideoloogia, mis on sattunud kriisi ja mis ei suuda vastata 21. sajandi väljakutsetele (Lauri Läänemets, SDE);
  3. tegelikult vasakliberaalsus (Jaak Valge, EKRE).

Mida selliste vastukäivate väidetega peale hakata? Kas maailmavaadete vasak- ja parempoolseks jaotamisel on üldse mingit mõtet või on tegemist lihtsalt sõimusõnadega, millega poliitilisi vastaseid kostitada?

Mihhail Lotman defineerib parempoolsust kui "peremehelikkust", maailmavaadet, millega käib kaasas üksikisiku vabaduse ja vastutuse austamine, vaba turumajandus, perekonna olulisus ja riigi minimaalne sekkumine ühiskonna asjadesse.

Jaak Valge jaoks tundub parempoolsus olevat sünonüümne rahvuskonservatiivsusega; Lauri Läänemetsa jaoks kehastab parempoolsus "pimedat usku vabasse turgu" ja ükskõiksust majandusliku ja regionaalse ebavõrdsuse vastu, kliimamuutustest rääkimata.

Kõigis neis definitsioonides on oma tõetera – parempoolsus on suur telk, mille alla on koondunud palju maailmavaateid.

Mõistmaks, mis on Parempoolsete sünniga kaasnenud debatis tegelikult kaalul, tuleks pigem küsida, milliseid vaateid näidatakse lugejale "enesestmõistetavana" ja milliseid radikaalsete või salongikõlbmatutena. Just selles definitsioonide mängus peitub tõeline poliitiline kunst.

Parempoolsuse suur puu

Kaasaegse poliitika kaksikjaotus parem- ja vasakpoolsuseks pärineb 1790. aastatest, Prantsuse revolutsiooni aegadest, kus vastloodud Rahvusassamblees sattusid igat masti mõttekaaslased istuma üksteise kõrvale.

Inim- ja kodanikuõiguste revolutsiooni toetajad istusid alguses saali vasakul poolel ning monarhia ja kiriku toetajad istusid saali paremal poolel. Laias laastus on see eristamispõhimõte poliitikas ka kehtima jäänud.

Parempoolsed esindavad pigem stabiilsust, kehtivat korda, hierarhilist ühiskonda ja kõrgemaid klasse, kes ikka kipuvad olemasoleva olukorraga pigem rahul olema - kui sul on elus hästi läinud, siis miks peaksidki sa tahtma oma elu pea peale keerata.

Vasakpoolsed jällegi usuvad inimeste sünnipärast võrdsust ning toetavad madalamaid klasse, kellele tundub, et kehtiv kord rõhub neid ebaõiglaselt ning kes seetõttu taotlevad rohkem muutusi ja võimusuhete ümber mängimist.

Ent nagu Rahvusassamblee jaotus ka väljendab, ei ole parem- ja vasakpoolsuses midagi absoluutset – kõik sõltub sellest, kus on parasjagu "mõõdukas keskpunkt".

Kui 1789. aastal istusid Rahvusassamblees paremal monarhistid ja kirikutegelased, siis 1791. aastal olid seal juba revolutsiooni toetavad Feuillants'ide klubi liikmed, kes eelistasid liberaalset, aga kuningavõimu säilitavat konstitutsiooni põhjalikumat ühiskonna ümberkorraldamist nõudvate jakobiinide nägemusele. Vaid kahe aastaga oli poliitiliste vaadete keskpunkt oluliselt nihkunud.

Järgneva kahesaja aasta jooksul on "parempoolsuse" tähendus samamoodi teisenenud ja arenenud, peegeldades seda, mida ühes või teises ajas peetakse "kehtiva korra" kehastuseks.

19. sajandi Euroopas tähendas see üldiselt aristokraatia ja kirikuvõimu toetamist, 20. sajandil, kui varasemalt feodaalkorra jäänuste vastu võidelnud ning toona vasakul asunud klassikalistest vaba turgu, sõna- ja mõttevabadust toetanud liberaalidest oli saanud uus valitsev klass, hakati ka neid lugema pigem paremtsentris asetsevateks tegelasteks.

Niisiis on eksitav näha parempoolsuses mingit marmorskulptuuri, mis 1789. aastal valmis tahuti, mis on siiani oma kaunist kuju säilitanud ning mida vahest ajaga kogunenud tolmukattest puhtaks pühkida tuleb, et skulptuuri tõeline vorm muu sadestuse alt uuesti välja kooruks.

Pigem võiks parempoolsusest (nagu paljudest teistest mõistetestki) mõelda kui puust, mille juured ulatuvad küll 200 aasta tagusesse aega, kuid millele on aja jooksul kasvanud nii mõnigi uus võra ning mille erinevad osad on erinevatel ajahetkedel olnud rohkem või vähem elujõulised.

Selle puu võras leiavad oma koha nii rahvuskonservatiivid, monarhistid, kristlikud demokraadid, rahvusäärmuslased ja rassistid kui ka klassikalised- ja neoliberaalid.

Nii võib ajaloost leida põhimõtteliselt igale tänapäeval levinud parempoolsuse voolule oma traditsioonilised eelkäijad. Küsimus pole seega niivõrd selles, milline mõtteviis tänapäeval "tõelist", "autentset" parempoolsust esindab – oma eelkäijad on kõigil Eestis esindatud paremliikumistel. Pigem tuleks küsida, milline parempoolsuse vool suudab ennast konkreetses ajas ja kohas "normaalse peavooluna" kehtestada.

Mis nägu on peavoolu parempoolsus?

20. sajandi Euroopa poliitikas võib eristada kolme suurt murdepunkti. Neist esimene leidis aset Teise maailmasõja järel. Ida-Euroopas kujundasid poliitilist maastikku suuresti Nõukogude Liit ja selle tankid.

Lääne-Euroopat mõjutasid ühelt poolt fašistide kuriteod ja sõjaeelsete konservatiivide kalduvus nendega koostööd teha; teisalt jällegi vajadus maha pommitatud linnu ja tööstushooneid uuesti üles ehitada ja kommunistide roll erinevates vastupanuliikumistes, mida nood ehk tegelikkusest suuremakski mängima kippusid.

See olukord tekitas ligi kolmekümneks aastaks tugeva poliitilise konsensuse paljudes küsimustes, mida tänapäeval võiks nimetada "vasakpoolseteks", ent mida tollal jagasid pea kõik suured Lääne-Euroopa erakonnad: tugev sotsiaalhoolekanne, mida rahastati jõukamate inimese suuremast maksustamisest, ametiühingute suur roll ühiskonnas, riikliku planeerimise olulisus sõjajärgsete ühiskondade ülesehitamisel.

Parempoolseid erakondasid eristasid vasakpoolsetest toona mitte niivõrd erinevad arusaamad majanduspoliitikast, vaid konservatiivsemad vaated kultuuri- ja sotsiaalküsimustes ning selgelt antikommunistlik välispoliitika.

Nad võisid näiteks nõuda, et sotsiaaltoetuste jagamisel tuleks eelistada meessoost perekonnapead ja rõhutada abielu, kiriku ja moraalikasvatuse olulisust. Seda perioodi võib nimetada kristlike demokraatide hiilgeajaks ning võib arvata, et vähemalt kliimamuutuste ja sotsiaalse ebavõrdsuse küsimustes leiaks ka Lauri Läänemets nendega ühise keele.

Teiseks murranguks olid 1970. aastad, mil Lääneriike tabas uus majanduskriis. Ühekorraga tõusid nii hinnad kui ka töötus ning ligemale kolm aastakümmet kestnud majanduskasv jõudis lõpule.

Mõtlejad, kes olid juba kaua aega hoiatanud, et riigi ja ametiühingute liiga suur roll majanduses viib ebaefektiivse tootmise ja lõputu palgakasvuni, leidsid äkki, et neil on tekkinud hoopis innukam ja arvukam publik, kui sõjajärgse heaoluriigi hiilgeajal.

Järgmisel kolmekümnel aastal domineerisid paremmõttes riigi rolli vähendamist ja turumajanduse laiendamist propageerivad neoliberaalid, kes olid kultuurilistes küsimustes jällegi vähem traditsioonilised kui nende eelkäijad, toetades üleilmastumist, mittetraditsioonilisi peremudeleid jmt – näiteks oli Suurbritannias just konservatiivne partei see, mis David Cameroni juhtimisel seadustas geiabielud.

Neoliberaalid olid sedavõrd edukad, et nende majanduslikud põhitõed võtsid teatud määral omaks ka sotsiaaldemokraatlikud ja tööparteid – nende ideedest sai samasugune "enesestmõistetav normaalsus" nagu oli eelmisel perioodil olnud hoolekanderiigi idee.

Neoliberaalid kujundasid suuresti ka taasiseseisvunud Eesti poliitilist maastikku – Milton Friedmanist inspireeritud Mart Laari juhitud Isamaa on ehk taolise parempoolsuse üks ilmekamaid näiteid. Tundub, et ka Mihhail Lotmani nägemus parempoolsusest tüürib sellesse suunda tagasi.

Viimaseks veelahkmeks on periood, mis algas 2007. aasta suure finantskriisiga ning mis kestab tänapäevani. See majanduskriis õõnestas tublisti neoliberaalsete erakondade tõsiseltvõetavust – 2007. aastal populaarseimad erakonnad on praktiliselt kõikjal Euroopas kas kaotanud suure hulga hääli või muutunud ise oma vaadetelt pea tundmatuseni.

Eesti on osalt markantne erand, siin on majanduskriisi ajal võimul olnud Reformierakond jätkuvalt kõige populaarsem partei, aga peavoolupoliitikas pettunute jaoks on siingi tekkinud uus parempoolne jõud EKRE näol.

Viimase kümnendi jooksul populaarsust kasvatanud parempoolseid erakondi ühendab retooriline ägedus, suurem valmidus järsemate muutuste läbiviimiseks, rahvuskonservatiivsus ning valmidus seada kahtluse alla sõjajärgse riigivalitsemise alustalasid, mida ei kristlikud demokraadid ega neoliberaalid ei ole raputanud – õigusriigi ja liberaalse demokraatia põhimõtteid.

Ent ka nendel vaadetel on oma ajalugu ning selles osas on Jaak Valgel õigus, ka taoline parempoolsus kuulub õhtumaade pärandi hulka ja pole vähem "läänelik" kui liberalism või sotsialism.

Millist parempoolsust normaliseeritakse?

Isamaa Parempoolsed on valinud oma manifestis klassikalise loostruktuuri – reformatsiooni. On üks õige parempoolne tee, mida mööda Eesti on sammunud, ning mis on teinud meid jõukamaks ja õnnelikumaks. Nüüd aga on äärmuslased meid sellelt teelt vääranud ning seadnud ohtu edu jätkumise.

Õige valik tähendab nende nägemuses naasmist juurte juurde, "tõelise" ja puhta, parempoolsuse juurde, mis eestlastele nii iseomane on.

Paraku ei toeta ajalooline reaalsus seda narratiivi. Erinevatel aegadel on "tõeliseks" ja "puhtaks" peetud väga erinevaid parempoolseid ideoloogiaid, alates sõjajärgsetest kristlikust demokraatiast, lõpetades praegu domineeriva EKRE-stiilis ilmavaateni, mida on nimetatud nii parempopulismiks kui ka uusreaktsionäärluseks.

Olgugi, et parempoolse maailmavaatega inimesed rõhutavad sageli traditsiooni ja järjepidevuse olulisust elus ja riigivalitsemises, on nendegi vaated muutunud vastavalt ajale ja oludele.

Sestap tuleks näha taolisi üleskutseid "tõelise" parempoolsuse juurde tagasi pöördumiseks mitte kui siirast sisekaemust, vaid kui poliitilist retoorikat, mille abil püütakse enda poole võita inimesi, kes uue liikumise reaalsete poliitikatega nõustuda ei pruugiks.

Sestap võiks lõputute semantiliste mängude asemel arutleda rohkem konkreetsete ettepanekute üle: mida tähendab Isamaa Parempoolsete jaoks tervishoius omavastutuse suurendamine ja erainitsiatiivi sissetoomine ning mis tagajärgi võib see kaasa tuua? Kuidas sobituvad omavahel "haritud, keskkonnasäästlikud kodanikud" ja lubadus "lõpetada püüded kõike reguleerida"?

Nende küsimuste üle saaks arutleda juba lähtudes praegustest oludest ja väljakutsetest. Minevikust võib leida küll õpetlikku ja teinekord ka hoiatavat võrdlusmaterjali, aga mitte vastust küsimusele "milline on tõeline parempoolsus"? Sellele tulebki aina uuesti ja uuesti vastama jääda. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: