Arvatavasti käib Isamaaga kaasas seletamatu fluidum, millest läbi aegade on ihalenud osa saada nii mõnigi poliitiline seikleja. Mille muuga seletada asjaolu, et tegemist on Eesti poliitmaastiku kõige enam ülevõtmiskatseid läbi teinud parteiga.

Neist katsumustest on erakond väljunud teovõimelisena ja kandnud nii valitsusvastutust kui ka opositsionääri rolli, mis aga veelgi olulisem: Isamaa on jäänud iseendaks.

30 aastat rahvuskonservatiivset parempoolset Isamaad

Isamaa pani aluse Eesti iseseisvuse taastamise järgsetele reformidele, juhindudes rahvuskonservatiivsuse ja vabaturumajanduse ideaalist. Kurss Läände on selle ideaali lahutamatu osa. Lääne ühiskondi iseloomustavad majandusvabadused (parempoolsus), samal ajal kui ida pool laiutavad oligarhia ja korruptsioon.

Rahvuskonservatiivsuse paigutamine NATO sõjalise võrgustiku ja Euroopa Liidu kui suveräänsete rahvusriikide liidu konteksti oli ja on enam kui loomulik. See kõik on palju kirjeldatud Eesti edulugu.

Elustandardi paranemisega kaasnev vasakpoolsuse ja liberalismi tõus on käib kaasas ühiskondadega, kus elu on muutunud "liiga heaks". Mitte et see mulle meeldiks, aga selle eitamisel ei ole mõtet. Nende hoovuste mõju esitab väljakutse konservatiivsele maailmavaatele. Nagu väljakutsetega ikka, tuleb need kas vastu võtta või põgeneda: kas jääda oma maailmavaate juurde või loobuda sellest.

Loobumine – kaugenemine oma ideaalist ja seeläbi ka identiteedist – tähendab erakonna jaoks nii enda kui ka oma valijate petmist. Kahjuks on Isamaas aegade vältel taolisi vangerdusi ette tulnud. Kasu ei ole neist sündinud kellelegi.

Konjunkturism ei ole Isamaa tee

Liikumist vabaturumajanduse ja rahvuskonservatiivsuse kursil peab Isamaa kõige olulisemaks üldse. Maailmavaade on määratletud suurkogu otsusega aastal 2018. See on erakonnas kõrgeimal tasemel – liikmete üldkoosolekul – sõnastatud ideaal.

Aga võtame korraks eelduse, et ideaalid ei loe. Parempoolsete soov noppida lisapunkte Isamaa liberaalseks pööramisega (me ei pea ju peitust mängima – see agenda tuleneb kaudselt nii manifestist kui üsna otseselt ka mitme kõneisiku sõnavõttudest) on ühtaegu äärmiselt loogiline ja samal ajal karjuvalt ebaloogiline.

Loogiline on liberalism poliitik-müügimehe vaatenurgast: pakkuda tuleb seda, mida "turg" ootab. "Kui märkimisväärne osa meediast januneb Isamaa liberaalseks muutumise järele, tuleb järelikult pakkuda liberalismi," mõtleb müügimees. Oluline ei ole, kas kaupa ka keegi ostab, vaid see, kas kauplusekett on nõus tooteid tasuta reklaamima ja "kassale lähemale tõstma".

Ebaloogiline on see mõttekäik põhjusel, et "turg" on liberaalsete "toodete" tiival välja kujunenud Reformierakonna, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ja Eesti 200 näol. Isegi kui parempoolse majanduspoliitikaga välistada konkurentsist sotsiaaldemokraadid, jäävad ikkagi võistlejateks Reformierakond ning nende ja sotside vahel oma kohta otsiv Eesti 200.

Nagu öeldud, selline poliitmatemaatika ei ole Isamaa tee. Selle asemel tuleb oma ideaale uskuda, neid elada ja kanda rahvuskonservatiivse parempoolse erakonna identiteeti, mis Isamaa on alati olnud. Üksnes nõnda on lootus taastada valijate usk Isamaasse.

Valija ootus: viisakad rahvuskonservatiivid

Eeltoodud põhjusel ei ole Isamaa poliitilise suuna muutumine vastuvõetav ei idealistlikus ega pragmaatilises plaanis. Ent on kolmaski aspekt.

Paradoksaalselt langeb Parempoolsete väljatulek ajahetkele, mil erakonna juhtkond tegeleb väga tõsiselt partei kuvandiga ning silmavaatamisega erakonna peegelpildile. Jutt käib erinevatest sotsioloogilisetest uuringutest valijate tagasiside kaardistamiseks. (Sellistes uuringutes pole iseenesest midagi uut. Neid teevad ka teised erakonnad – igaüks oma nurga alt.)

Viisakas ja konstruktiivne rahvuskonservatism, teiste sõnadega vana hea isamaalisus, on lühidalt öeldes see, mida erakonnalt oodatakse. Sellisena näevad Isamaad selle valijad, teiste erakondade valijad ja needki inimesed, kellel konkreetne valimiseelistus puudub.

Eelnevaga haakub loogiliselt ka läbiv etteheide Isamaale: ebakonkreetsus ja vasturääkivused. Teisisõnu ütleb valijaskond: Isamaa suund on õige, vaja on konkreetsust ja järjekindlust. Isegi kui mitte austada ideaale (maailmavaadet) ja eirata pragmatismi (poliitmatemaatikat), oleks maailmavaate muutmine vastuolus nende inimeste ootuse ja arusaamaga, kes meid valivad, aga ka nende omaga, kes võiksid meid valida tulevikus.

Aatelise poliitika võimalikkusest

Loomulikult ei saa kellelegi pahaks panna isiklikku sümpaatiat liberaalsete vaadete suhtes, kuid Isamaast Reformierakonna väikevenna kujundamine päris kindlasti nutikate ideede hulka ei kuulu. Liberaalset Isamaad ei vaja mitte keegi. Samale järeldusele jõuab oma käsitluses ka politoloog Martin Mölder, kelle sõnul toob Isamaale edu mõõdukas konservatiivsus.

Rahvasuus on Parempoolsete manifesti avaldamine ristitud "pintsakute kolmandaks tulemiseks" – ilmse vihjega kunagisele katsele väärata isamaaliste "kampsunite" ideaale, samuti kursimuutmiskatsele, mis eelnes Eesti 200 loomisele. Kolmas tulemine taotleb taas mingit Isamaad, mida Isamaa ei ole. Isamaa fluidum on nõnda hurmav, et jätkuvad katsed erakonna sisu muuta.

Poliitika – nii konservatiivsus kui ka liberalism – on hea ja üllas täpselt nii kaua, kui sellega tegeletakse ausalt ja aateliselt. Isamaa aated – rahvuslus, konservatiivsus ja parempoolsus – on aktuaalsed ja on meie erakonda kandnud läbi paksust ja vedelast.

Siit ka minu praktiline soovitus Parempoolsete ühendusele: keskenduge manifesti esimesele poolele – majandusele – ja lükake liberalism kõrvale nii oma manifestis, retoorikas kui ka erakonnasisestes hääletustes.

Nii te tõepoolest aitaksite kaasa Isamaa edule ning ühendusega võiks südamerahus liituda ka mina ja teisedki põlised parempoolsed isamaalased. Isamaalased on ju kõik parempoolsed.