On teil viimasel kahel nädalal olnud kahju, et riigikogust ära läksite?

Ei, kordagi ei ole.

Võib-olla oleks Keskerakond üritanud teid värvata ministriks uude valitsusse?

Olen üks kord minister olnud ning ministri töös on kaks ilusat päeva – need esimesed roosid ja need viimase päeva roosid. See, mis vahele jääb, on selline tunne, et kell 7 hommikul pannakse sind elektrivõrku ja kell 11 õhtul võetakse välja.

Nii et soovin jõudu kõigile uue valitsuse ministritele, eelkõige nendele, kes pole enne ministrid olnud. Neil ei saa lihtne olema, aga huvitav kindlasti.

Teie olite riigikogus korruptsioonivastase erikomisjoni esimees. Kuivõrd teid üllatas, kui 12. jaanuaril kuulsite Keskerakonda ja nende peasekretäri Mihhail Korbi tabanud korruptsioonikahtlustusest?

Et Porto Franco on probleem ja Kredexi meetmete jagamisel ei olnud üleliia hästi läbipaistvusega, oli selge riigikontrolli auditist, õiguskantsler juhtis sellele tähelepanu. Keskerakonna segasevõitu rahaasjad olid ka enne korruptsioonikomisjoni jõudnud...

Mida te mõtlesite, kuidas peaminister Jüri Ratas käitub – kas ta ainult vabandab või astub tõesti kohalt tagasi?

Kuna vabandus oli olnud, siis ma tagasi astumist ausalt öeldes eriti ei oodanud ja olin meeldivalt üllatunud.

Töötasin Jüri Ratase esimeses valitsuses [2018-2019], olin siseminister. Temaga on hea koos töötada, ta on meeskonnamängija ja erakordselt tasakaalukas, kes suudab panna kõiki ennast väärikalt tundma. Algajale ministrile – nagu mina olin – oli Jüri Ratas suureks toeks. Ma ei unusta kunagi, kuidas minu esimeses riigikogu infotunnis hoidis ta mul sisuliselt käest kinni, et julgeksin Mart ja Martin Helmele vastata. Väga südamlik hetk.

Nii oli mul mõneti Jüri pärast kurb, kui tema tagasiastumine tuli.

Millist koalitsiooni te uskusite kerkivat vana võimuliidu varemetele?

Lootsin, et valitsuse uks avaneb ka sotsiaaldemokraatidele. Sest ükskõik, mida poliitikas ka ei räägita, kõik soovivad olla valitsuses ja võimul. Eks lootsin siis Keskerakonna, sotside ja Isamaa liidule, aga mõistan ka suurepäraselt, et vaadates Isamaa parlamendifraktsiooni – seal on kaks tiiba, Siim Kiisleri omad ja härra Seederi omad – olnuks seda valitsust keeruline juhtida.

Kuidas teile Kaja Kallase valitsus tundub?

(Paus) Mõistlik ju.

Mina vaatasin [koalitsioonikõneluste ajal] igal õhtul "Aktuaalset kaamerat" nagu "Õnne 13" seriaali – kui sa tead inimesi, kes valitsusläbirääkimisi peavad, on eriti huvitav jälgida, kuhu täna jõuti, kuidas asju sõnastatakse ja mis lõpuks saab. Ja ega mina polnud ainus, kes pühapäeval [24. jaanuaril] vaatas iga 10 minuti järel, kas valitsuse koosseis on teada ja mida sellest arvata.

Oli üllatusi, nii naiste osakaaluga kui ka sellega, et [valitsusse] toodi avalikkusele tundmatud inimesed. Vast kõigi ootamatum oli siseministriks tuua prefekt Kristian Jaani.

Kas Toompeal on nüüd nii, nagu  ütlevad teie oponendid Narvas, et seal on võimul "huulepulgavalitsus"?

Narvas, jah, on meem, et Kersti, Kaja ja Katri ning naised võimul... Narva mehed ütlevad, et see ei ole ju paha. Nagu me president Kaljulaidiga arutasime, temagi on juhtinud venekeelset kollektiivi, et "Baba – eta sila", "Naine – see on jõud". (Naeratab)

Kas "huulepulgavalitsus" või mitte, aga naistelt nõutakse poliitikas rohkem kui meestelt. Ei ole veel kuulnud, et Eestis arutaks keegi lipsu värvi üle või kas triiksärk on triigitud või kas püksid on viigitud või pintsak kortsu istutud. Küll olen kuulnud märkusi naise kleidi, selle pikkuse või väljanägemise kohta üldiselt.

Seega teid ei solva "huulepulgavalitsus"?

Ei, absoluutselt mitte. Huulepulk peab lihtsalt punane olema. (Muigab)

Mulle tundub, et osa meestest ei suuda leppida, kui naised hoiavad võimu rooli.

Noo, naised on piisavalt kaua leppinud, et keskealised mehed hoiavad võimu rooli. Nüüd on 1:1 tasa.

Narva ongi naiste linn?

Jah, see on nüüd libe teema, millest võin järgmise tunni rääkida.

Palun, ei.

Ajalooliselt on Narva naistest alati kirjutatud, keskajast peale. Narva on alati olnud piiril – saksa ja vene keele piiril, usu piiril, mentaliteedi piiril. Narva naiste välimus ja riietus on alati tähelepanu pälvinud, kas Venemaa poolt või Euroopa poolt tulles.

Nõukogude ajal töötas Kreenholmi manufaktuuris iga teine Narva naine. Kreenholm oma suuruse ja töötasudega andis juba 19. sajandil linnas tooni. Tänaseni meenutatakse palgapäeva järjekordi kohalikus saapa- ja riidepoes "Siluett", kus praegu müüakse vana mööblit.

Kas te tõesti ei mõelnud Reformi- ja Keskerakonna valitsuskõnelusi kõrvalt vaadates, et pagan küll, oleks ikka põnev sinna valitsusse minna?

Mängin küll vahel mõttemänge, et mis oleks, kui ma oleks selles olukorras... Eks ikka mõtlesin, nüüd eelkõige sellele, mida ütleb uus haridusminister Liina Kersna.

Praegu oleme hariduses keskendunud Eesti vene koolile. Kui seni oleme rääkinud eesti keele õppest, siis nüüd räägime eestikeelsest õppest, aga minu suureks ehmatuseks räägime ikka nii, et teeme plaani, töötame välja metoodika, leiame õppevahendid. Olemas on nii metoodika kui ka õppevahendid, hakkaks nüüd tegema.

Haridusmuudatused peavad algama lasteaias, aga laps jõuab peagi kooli. Nii ei ole võimalik tegeleda ainult lasteaiaga. Eriti jabur oleks lasteaias õpetada eesti keeles ja panna siis lapsed vene kooli.

Eesti algab Narvast?

Euroopa algab Narvast. Eesti algab Narvast.

Kümme aastat tagasi oli Tallinnast vaadates Narva kaheksa tunni kaugusel, praegu tundub, et see on neli tundi. (Muigab) Kui vaatad Narvast, siis Tallinnasse kulub rongiga endiselt 2 tundi ja 36 minutit või kaks korda päevas ka 2 tundi ja 15 minutit.

Nii et eks Tallinn ja Narva ole omavahel lähenenud, aga Narvas kuulen peaaegu iga päev lauset "Neil seal Eestis..." või "Neil seal Tallinnas..."

Narvale jääb Eesti kaugeks?

Kahjuks tundub see praegu nii.

Ütlesin linnapeaks kandideerides kujundlikult, et Narva pea tuleb rohkem pöörata Tallinna poole ja Tallinna pea rohkem Ida-Virumaa poole. Tundub tühi sõnakõlks, aga äärmiselt oluline.

Narva on narvalastele nagu väike kodumaa – teie sõnad. Kas ka veidi suletud ja omaette hoidev?

Küsimus on [nüüdse] Narva ajaloolistes juurtes. Narva linn algas 1944 uuesti. Senised elanikud, umbes 15 000 inimest, lahkusid linnast jaanuari lõpus ja veebruari alguses 1944. Linn sisuliselt hävis [sõjas].

Narva tulid lainetena inimesed kõigepealt samahea kui [Loode-Venemaa] näljapiirkondadest, Pihkva või Leningradi oblastist, siis juba ingeri-soomlased, siis endised vangid, kellel oli suures linnas elamine keelatud ja siis juba löökehitustele tulijad. Narva sündis uuesti. Täna on ainult pooled Narva elanikest sündinud Eesti territooriumil.

Pooled narvalased on sündinud vabas Eestis ja nende ainus kodu ongi Narva, omapärane venekeelne Eesti, kui teid ennast tsiteerida. Venekeelne küll, aga mis meelne?

Venekeelne kindlasti... Mis puudutab meelsust, siis ei julge anda hinnangut, aga toon ühe näite. Sel ajal, kui Narvas oli [möödunud aasta lõpus] võimuvaakum, et vana võim oli umbusaldatud ja uut veel polnud, koguti endise linnapea toetuseks allkirju. Muu hulgas jõudsid allkirjade kogujad ka minu ühe tuttava vanemateni, keda hirmutati, et kui see eestlane, Katri Raik, tuleb võimule, siis teid saadetakse Ivangorodi.

Kui üks venelane hirmutab teist venelast sellega, et sind saadetakse ära Venemaale, siis see näitab, et... mentaliteet on muutumas. Aga et ähvardatakse eestlasega, see teeb omakorda ettevaatlikuks.

Kas see ongi teie enda nahal kogetud järeldus, et "elu Narvas on nagu noateral, sa ei meeldi eestlastele, sest oled liiga venesõbralik, ja ei meeldi venelastele, sest oled liialt eestlane"?

Jah, tegin selle vea, et püüdsin Maalehe palvel selgitada 9. maid Narvas. Kukkusin täiega läbi. Kirjutasin artikli, enda meelest ausa, kuidas 9. mai Narvas paistab ja sain kõigilt sõimata, nii et edaspidi võiks kalendris olla 8. mai järel 10. mai. (Muigab)

Miks teid sõimati?

Ühest küljest leidsid eestlased, et 9. mai peaks olema samahea kui keelatud, ei ole siin midagi vaja mõista inimeste ajalootunnetust.

Ent Narva inimestele ei meeldi, kui nende hinges sobratakse. Ja nemad panid pahaks, et julgesin öelda: enamusele on see vanavanemate, vanaisade ja isade mälestamise päev, aga samas kindlasti ühele osale – kes ei ole Eesti riigi poolt – meelsuse näitamise päev.

Igatahes on väga suur segadus selle 9. mai ümber.

Aga 9. mai tähistamine ei ole Narva probleem number 1, ega isegi number 101. Laseme inimestel rahus vabas riigis tähistada seda päeva nagu nad soovivad. Ärme sekku. On selge, et 9. mai pidustusi ei pea korraldama ei linnavalitsus ega linnavolikogu, linn saab seda toetada läbi mõne MTÜ.

Kindlasti ei lähe ma sel päeval kunstlikult komandeeringusse ega varju oma kabinetis ribikardinate taha, vaid lähen sinna üritusele. Ei esine, aga lähen, sest nad on minu inimesed ja ma pean neid mõistma. Mina ju ootan, et nad tuleksid 24. veebruaril [päikesetõusul] Eesti lipu heiskamisele, 13 minutit varem kui Tallinnas.

Aga miks peaksid Narva inimesed eesti keelt oskama, neil ei ole seda ju eriti kellegagi rääkida linnas, kus elab vaid viis protsenti eestlasi?

Vaadake, ega [narvalase] elu pea piirduma ainult Narvaga. Üks raskemaid kohti Narva hariduselus on see, et kui õpetame kutsehariduskeskuses ainult vene keeles IT-d või teenindamist, siis me piirame nende noorte elu Narvaga, Sillamäega või ühe osaga Tallinnast.

Eesti keele oskamine annab vabaduse, enesekindluse ja kõige olulisem – annab võimaluse õppida edasi. Noortest, kes õpivad praegu venekeelses põhikoolis, jõuab poole vähem kõrgharidusse kui nendest, kes on õppinud keelekümbluskoolis või eesti koolis. Ja nendest veel poole vähem jõuab magistriõppesse.

Siit tulekski minna edasi ühtsema haridussüsteemi poole ja igati soodustada eesti keele õpet.

Mäletate viimaste parlamendivalimiste eel Eesti 200 plakateid "Siin ainult eestlased" ja "Siin ainult venelased"?

Muidugi mäletan. Nende plakatite puhul oli paha, et Eesti 200 ei suutnud järgmisel hommikul öelda, mida nad nendega mõtlesid.

Aga neil oli õigus, et ühes Eestis on kaks paralleelset ühiskonda?

Jah ja ei. On kaks paralleelset ühiskonda ja on need, kes läbi selle paksu klaasseina tungivad ühele ja teisele poole. On ju palju vene inimesi, kes on Eestis igas mõttes kodus ja kaasas ning siis on minusuguseid eestlasi, kes on läinud sinna venekeelsesse Eestisse ja päris hästi integreerunud.

Olete kujundlikult öelnud, et "keeletus – Narva noorte eesti keele olematu või väga kehv oskus – on juust nende võimaliku vaesuse hiirelõksus". See juust ja vaesuse hiirelõks ainult süvendavad olukorda "siin eestlased ja siin venelased"?

Jah, keel tuleb ära õppida, sest eesti keel teeb vabaks.

Kuidas õppida, on hea küsimus. Alustame nüüd lasteaiast, teeme nii, et Eestis oleks kolme-nelja aasta pärast ainult kas eestikeelsed, täieliku keelekümblusega või osalise keelekümblusega lasteaiad. See oleks meile jõukohane.

Aga ärme peta ennast, et see ei too kaasa muutusi põhikoolis. Toob paratamatult kaasa keelekümbluse metoodika kasutamise algklassides. Muidu on nii, et laps õpib keele kiiresti ja unustab selle kiiresti.

Mäletate, et 2019. aasta riigikogu valimiste eel tunnistasid kõik erakonnad, välja arvatud Keskerakond, eestikeelse ühtluskooli vajadust?

Eks see ilus lause oli, mis päris elus kipub tihti ununema. Me teame ju, et head kolleegid-poliitikud Keskerakonnast on püüdnud säilitada edukalt juba 14 aastat täpselt seda olukorda, mis täna on, sest viimane Eesti venekeelseid koole puudutav otsus võeti vastu aastal 2007, kui gümnaasiumi klassides mindi üle osaliselt eestikeelsele õppele. Rohkem otsuseid tehtud ei ole, aga 14 aastat on päris pikk aeg.

Ja jälle ei jõudnud see koalitsioonilepingusse. Miks küll?

Mind hirmutas ka, kui ühel heal hommikul kuulsin läbirääkimistel osalenud juhtivpoliitikut ütlemas, et me otsime sobivat sõnastust. Mitte sobivat lahendust.

Koalitsioonilepingu praeguses sõnastuses on kõik olulised sõnad – kool, lasteaed, eesti keel, eestikeelne õpe. Aga lause algab, et teeme plaani. (Reformi- ja Keskerakonna koalitsioonilepingus on lause: "Käivitame eestikeelse hariduse tegevuskava, et anda kõigile võrdne võimalus osaleda ühiskonna- ja tööelus ning jätkata õpinguid järgmisel haridustasemel.", toim) Tegelikult on meil neid plaane igas lauasahtlis. Läheks nüüd edasi tegudega.

Kuidas teie arvate, kui Reformierakond poleks taganenud valimislubadusest "ühiskonna sidususe nimel ja kõigile võrdsete võimaluste loomiseks tuleb muuta alus- ja üldharidus eestikeelseks", kas Keskerakond oleks siis astunud valitsuskõnelustelt minema?

(Paus ja ohe) Ma arvan, et seda lauset oleks nii kaua muditud ja muditud nii uduseks nagu see praegu ongi.

Mida saab Narva linnavalitsus sellises olukorras teha? Kas saate kõik Narva lasteaiad muuta eestikeelseteks?

Seda on võimalik teha juhul, kui volikogu annab oma heakskiidu. Aga kindlasti me arutame lähiajal, mida saame ise teha sügisel 2021 ja sügisel 2022 ja sügisel 2023, et edendada kvaliteetset eestikeelset õpet.

Ametlikult on pooled Narva lasteaiarühmad keelekümblusrühmad. Kui aga vaadata õpetajaskonna sisse, siis ainult pooled lasteaiaõpetajad oskavad eesti keelt tasemel B2 või C1. Seega me täpselt ei tea, kuidas siin keelekümblus toimub. Kindlasti tuleb ära kuulata nii lasteaia- ja koolijuhid, haridusametnikud ning teha endal konkreetne plaan. Kui riik ei suuda vastu võtta otsuseid, siis kohalik võim peab toimetama.

Selleks on ka inimeste mandaat. Kui vaadata, millised uhked autod seisavad Narva ainsa täiskeelekümbluse lasteaia ees, ei ole kahtlust, milline metoodika vastab lastevanemate ootustele. Punkt. Ja kui vaadata, milline tung on korraliku keelekümblusega Vanalinna riigikooli, siis seal võiks avada kolm 1. klassi, nüüdse kahe asemel. On selge, et lapsevanemad ootavad, et nende lapsed oskaksid eesti keelt.

Linnapea Katri Raik, väga vabandan, aga ma tõesti ei saanud aru, milline on teie plaan.

Plaan on minna edasi kvaliteetse keelekümblusega lasteaedades ja algkoolides. Lähiajal tahan rääkida kutseõppekeskuse juhiga, kuidas saaks linn mõjutada neid rohkem toimetama eestikeelselt. Sest Narvas läheb põhikooli lõpetajatest üle 40 protsendi kutseõppeasutustusse, Eestis üldiselt on see kolmandiku kandis. Narva on tööstuslinn, eestikeelse kutseõppe edendamine on siin väga oluline.

President Kaljulaid nimetas Narva probleemiks, et pikka aega pole olnud arusaadav, kuidas linnavõim seal asju ajab. Kas teie nüüd teate?

Eks ma ikka tean, kuidas mina töötada püüan. Esimesed sammud, kuidas linnavõimu teha läbipaistvamaks, on näiteks need, et sel reedel [29. jaanuaril] valitakse volikogu komisjonide uued esimehed ja aseesimehed, võimuvahetusel ikka sellised valimised toimuvad. Kuid aseesimeeste kohad hakkavad kuuluma opositsioonisaadikutele, pluss hakkavad nad olema revisjonikomisjonis. Olen küll kuulnud, et nad seda ei soovi, aga see on juba teine asi.

Väga kurb, kui nad ei soovi.

Jah, aga see on nende valik.

Narvas on oluline, et linnasutuste ja linna osalusega ettevõtete juhtide valimine toimuks avatud konkursiga, personalifirmade kaasamisega. Ka on oluline, et linna haridusasutusi juhiksid mitte kohusetäitjad, vaid valitud inimesed. Ja me läheme sügavalt sisse linnaasutustesse, et kuidas on seal töö korraldatud. Narva häda on see, et oma lähisugulasi on tööle sokutatud... sinna ja tänna.

Kui vaatame Narva, Jõhvi, Kohtla-Järve omavalitsuste poole, siis läbipaistvust ja arusaadavust ilmselgelt napib. Miks? Kas Keskerakond on Ida-Virumaad enda omaks pidanud ja teised pole sinna väga uljalt läinud?

Keskerakonda on kasutatud siin ka kurjasti ära. Keskerakond ei ole ise vaadanud, kes ja mis on nende sildi taga ja kuidas seal asju aetakse. Nüüd olen näinud Keskerakonna tegelikku huvi – vähemalt Narva vastu – päris palju.

Olete Kaja Kallase valitsuse koalitsioonilepingu läbi lugenud. Seal on ka lause: "Väljume põlevkivielektri tootmisest hiljemalt aastaks 2035 ning põlevkivi kasutamisest energeetikas tervikuna hiljemalt aastaks 2040." Mida see Ida-Virumaale tähendab?

Kõigepealt küsivad Ida-Viru inimesed, et mis saab aastal 2021. Kas ehitatakse õlitehas või ei ehitata? Selle ehitamine toob töökohti ja teenindussektorile tööd.

Põlevkivisektoris töötab praegu 5800 inimest, nende keskmine palk on 1700 eurot. Inimesed on üsna hirmul, mis edasi tuleb. Nagu Narvas öeldakse: kas õiglane üleminek saab meie jaoks olema õiglane, selles on küsimus.

Mis on vastus?

Loodan, et saab. Küsimus on, kas ja millised töökohad Ida-Virumaale tekivad. Kas senised kohalikud ettevõtjad on võimelised taotlema õiglase ülemineku toetusi? See ei ole ainult toetusraha, vaid ka suured laenupaketid. Või millised Eesti ja Euroopa ettevõtted on valmis Narva tulema?

Narva suurim probleem on praegu palgavaesus, sest inimesed töötavad sageli miinimumpalga või natuke kõrgema tasu eest, tehes lihtsat tööd – pannes kokku kaableid või metalljubinaid. Ma ei ütle seda halvustavalt. Narvas tehakse ka Porsche käigukaste.

Selge, et kõrgem palk nõuab paremat haridust, paremaid teadmisi, paremaid oskusi. Järgmisel nädalal kohtume kohalike suuremate ettevõtjatega, et pakkuda neile abi õiglase ülemineku raha taotlemisel, kui nad seda abi vajavad.

Niisiis, kõrgema palgaga töökohad... Kui see küsimus ei lahene, siis Narva linn tühjeneb ja tühjeneb. Tänahommikuse seisuga on 32 protsenti Narva elanikest vanemad kui 60 aastat. Nii et Narva on pensionäride pealinn.

Tegelikult on tehtud palju rumalaid samme... Kes siis ei mäletaks, kui Kreenholm 2010 lõplikult kinni pandi ja kangrutele pakuti põhiliselt ümberõpet floristiks. Nooh...

Praegu on küsimus, kelleks me energeetikast vabanevaid inimesi ümber õpetame. Mina usun ainult sellesse ümberõppesse, kui inimene teab juba ette, mis on pärast tema töökoht. Aga ajada inimestele keerulist juttu, et tulge õppige ümber ja siis vaatame, mis teist saab – see ei tööta.

Võib-olla on õigus VKG juhatuse esimehel Ahti Asmannil, kelle hinnangul teeb uus valitsus vea, kui tahab nii kiiresti loobuda põlevkivi kasutamisest?

Mina ei ole põlevkivi asjatundja ja ei julge nii selge sõnaga kaasa rääkida. Igal juhul olen aga nõus nende Ida-Viru inimestega, kes ütlevad, et enne, kui pole uut plaani, ei saa ka vana kinni panna, ei maksa sülitada vanasse kaevu, kui uut pole.

Seetõttu on homme – tõepoolest homme, mitte kolme aasta pärast – vaja öelda, mida me teeme. Sammud üks, kaks ja kolm. Keda me kutsume Ida-Virumaale investeerima? Narva asukohta miski ei muuda – me asume ikka Euroopa alguses, Venemaa vastas ja kui mõni võimalik investor vaatab kaarti, võdistab ta õlgu. Aga Narva pluss on see, et vaatamata suhteliselt väikestele palkadele – 600-700 eurot kuus – on ettevõtjate sõnul nii, et kui avad väikese ettevõtte, näiteks õmblustööstuse, siis kandideerib viis kuni kümme inimest kohale. Seega head tööjõudu, hommikust õhtuni tööd tegema harjunud inimesi – neid Narvas on.

Mina püüan aru saada, kes on valmis Narva investeerima ja mida nad ootavad linnalt. Selget asjaajamist, et on klaar, millised dokumendid kuhu peab esitama ja millal vastuse saab ning jumala eest, et keegi ei ütleks "10 protsenti sellele või teisele hallile kardinalile, alles siis läheme sammu edasi".

See on üks Narva linna investeerimise hirm, mida täna hommikul rääkis mulle Eesti suurettevõtja, miks ta ei ole seni oma investeeringuid siia toonud. Oli ette teada, et 10 protsenti tuli maksta ühele või teisele inimesele.

Aga kas ta nüüd toob need investeeringud Narva?

Loodan, et toob. Andsin vestluses oma parima.

Pean jälle tsiteerima president Kaljulaidi intervjuud Põhjarannikule, kus ta nimetab Narvat ja Ida-Virumaad ainukeseks piirkonnaks Eestis, "kus saab tehast rajada − mujal ei saa isegi kanalat teha". Eesti töösturid teavad seda ja põlevkivienergeetika sektorist vabanevatele inimestele paistavad head lahendused, julgustas president. Millised need lahendused on?

Millest me just rääkisime – see lahendus kipub olema madalama palgaga töökoht. Kui sulle pakutakse 1700 euro asemel 900 eurot, siis elu muutub märkimisväärselt. Küsimus on ikka kõrgema palgaga töökohtades. Tulebki leida investorid, kes selliseid töökohti suudavad luua.

Kohtun Eesti Energia juhi Hando Sutteri ja nõukogu esimehe Väino Kaldojaga, ootan huviga, millised on Eesti Energia kavad, kui palju on uutes rohelistes lahendustes töökohti. Seda me tihti ei küsi. Mind aga huvitab, et inimesed saaksid säilitada oma sissetuleku ja tekiksid väärikad töökohad.

Uus koalitsioon lubab lisaks EL-i Õiglase Ülemineku Fondi toetusele Ida-Virumaale täiendavaid rahalisi vahendeid uute töökohtade loomiseks. Ausalt öeldes ei saa ma aru, milleks seda lisaraha kavatsetakse kasutada?

Mina ka ei saa aru. Kõlab ilusasti, nagu koalitsioonilepingutes ikka.

Lisaraha... Siin on Ida-Viru inimesed õigusega üsna skeptilised. Võib muidugi öelda, et Narva linna pole lisaraha eriti tulnud, sest kohalik võim on pikemat aega olnud korruptsioonikahtlustes. Siiski tuli Narva juba ammu taotletud teedeehituse raha, on suured europrojektid – Raekoja plats, riigigümnaasiumid, valmis sai sisekaitseakadeemia [õppekeskuse] hoone...

Aga suuri investeeringuid vajaks Narva haigla, sest meie linna üks suur mure on kesine arstiabi. Viimane arst, kes on saanud Eesti territooriumil hariduse, tuli Tartu Ülikoolist Narva linna aastal 1988. 1988... Siin on vaja kiireid muudatusi mitte ainult infrastruktuuris.

Mida veel? Narva vajab uusi spordirajatisi. Õnnetuseks vajab Narva ka uut hooldekodu, sest järjekord on seal praegu 130 inimest.

Katri Raik, teie räägite betoonist, mina räägin sellest, kuidas EL-i Õiglase Ülemineku Fond ja valitsuse lubatud lisaraha aitavad leevendada nende inimeste olukorda, kes jäävad rohepöörde tõttu tööta.

Mina rääkisin, milliseid investeeringuid vajaks linn. Ka ettevõtjad ütlevad teile, et vaja on head keskkonda, head haridust, head arstiabi, küll me siis ettevõtlusega hakkama saame.

Õiglase ülemineku raha peaks minema töökohtade loomisse. Oleme ausad, pigem on Narvas ja Ida-Virus töökohtade loojad suured ettevõtted, mis ei asu ainult Narvas. Mina loodan väga Eesti Energiale, loodan uutele suurtele tulijatele, kellel võiks olla Ida-Virumaale tulla Tallinnast või Tallinna ümbrusest.

Võib-olla peaksime rääkima tuntavatest maksusoodustustest nendele ettevõtetele, kes tulevad Ida-Virumaale ja loovad seal töökohti?

Viimased uuringud, mis selles valdkonnas tehtud, näiteks Praxis õiglasest üleminekust, jõuavad põhijärelduseni – tuleb kaaluda Ida-Virumaal erimajandustsooni tekitamist, mis tähendabki maksusoodustusi.

See on üks võimalus, millest on ennegi räägitud. Eks nüüd peavad Ida-Viru omavalistused seljad kokku panema ja koos ütlema, et see on meie ainus võimalus.

Tallinnas on päris palju neid, kes kardavad väljendit "Ida-Viru erimajandustsoon".

Võime seda siis nimetada kuidagi... pehmema sõnaga. (Muigab) Aga selge on, et Ida-Eesti puhul lahendame ka julgeolekuprobleemi. EL-i idapiir ei saa jääda inimestest tühjaks ja me tahame, et inimesed, kes seal elavad, oleksid rõõmsad igahommikuse päikesetõusu üle, tahaksid Eestis elada ja tahaksid Eestis heameelega elada. Sellepärast peame vaatama, et meie äärealadel, eelkõige idapiiril, läheks paremini kui täna.

Kas teie teate, mille pärast narvalased muretsevad?

Tegime oma volikogu [sotsiaaldemokraatide] fraktsiooniga enne võimupööret Norstati abil ühe küsitluse ja selgus, et iga teine narvalane muretseb töökoha või palgavaesuse pärast, mille tõttu on keeruline hommikuti rõõmus olla ja toime tulla.

Teine küsimus oli linna arenguplaani puudumine ja linnavõimuga seotud segadused, korruptsioon. Narva inimestele on väga olulised linna tänavad ja valgustus, sest mis seal salata, õhtul on Narva päris pime linn ja kõnniteel võib kergesti komistada. Olen minagi seda teinud. (Naeratab)

Hiljuti jõudis hästivarustatud raamatupoodidesse teie kirjutatud Narva ajaloost jutustav "Viimane lahke maja". See pealkiri kõlab nõnda, nagu oleks Narva kusagil serva peal, pärast mida saab kõik hea otsa.

Olgu siis esimene lahke maja... (Naerab) "Viimane lahke maja" tuleb hoopis "Kääbiku" raamatust. Aga see motiiv kordub tihti 18. ja 19. sajandi reisikirjades, kus Narvas lõpeb saksakeelne maailm ja algab venekeelne. Läbi Narva käis ju 19. sajandi keskpaigani põhiline maismaatee Euroopa ja Peterburi vahel.

Raamat ise, kui ma tohin veidi reklaami teha, on kõige parem [Narva] reisijuht...

Rahvusringhääling ei ole avatud reklaamitekstidele.

Ma siis rohkem reklaami ei tee, aga kutsun kõiki suvel Narva. Avame kergliiklustee – see ei ole reklaam, vaid linnapea tutvustab oma linna – Narva ja Narva-Jõesuu vahel. Loodame, et saab laenutada ka elektrilisi tõukerattaid. Ning kui väga hästi läheb, tuleb 60 reisijaga laeva regulaarliin Narvast Narva-Jõesuusse ja tagasi, kus on ka puhvet. Seda julgen soovitada kõigile, sest vaadata Narvat jõe poolt ja samas ka Venemaad – see on emotsionaalne.

Tähendab, suvel on avatud kõik Narva ja Narva-Jõesuu restoranid, hotellid, kohvikud, puhvetid, Ro-Rost Franziani...

Loodame. Kuigi tänane COVID-i olukord Narvas on kõike muud kui hea. Me ei ole suutnud isegi oma koole avada rohkem kui algklassid pluss 9. ja 12. klass. Ka järgmisel nädalal jätkame koolides ainult 50-protsendilise täituvusega.

Narva suur probleem on, et inimesed ei jää karantiini. Inimesed ei taha töölt kõrvale jääda, sest haiguslehega kaotab palgas. Kahjuks ei mõista inimesed ka seda, et ei tohi minna vanavanematele külla, sest viid koroonaviiruse ka neile. Narvalased on vaktsineerimisskeptilised...

Mõned ütlevad, et selle põhjus on paljude narvalaste elamine Venemaa inforuumis.

Ei julge päriselt nii öelda. Eestis on venekeelset infot piisavalt, head tööd teeb Raadio 4, ETV+, kohalikud ajalehed. Aga... Kõik elavad korrusmajades, sõidavad ühes liftis, töötavad suurtes kollektiivides. Pluss väike palk, ei taha jääda töölt kõrvale. Püüan kaaslinlasi mõista, aga ei mõista, kui ei jääda karantiini.

Maalehe Rein Sikule kirjeldasite, kuidas Narva linnapea istub kolmejalgsel taburetil – tegemist on poliitiliselt sedavõrd ebastabiilse ametiga, mille puhul pole teada, kas see on kaheks nädalaks või kahekümneks aastaks. Kuidas tundub, palju teile on aega antud?

Pärast esimest kuud, mis lähipäevil läbi saab, tundub, et eks sügise ja järgmiste valimisteni ole ikka aega antud. Mis edasi saab, sõltub vahepeal tehtud õigetest ja valedest otsustest. (Muigab)

Kas panite tähele, et Kaja Kallase valitsus sai riigikogus 70 toetushäält?

Panin tähele. Rõõmustasin selle üle. Sotsiaaldemokraatide toetus uue valitsuse ametisse saamisele tegi heameelt.

Huvitav, kui enne augusti lõppu ütleks keegi koalitsioonist või selle toetajatest, et Katri, teeme sulle ettepaneku, et kandideeriksid järgmiseks Vabariigi Presidendiks, hääled sinu valimiseks riigikogus on olemas, mida te vastaksite?

See mõte on mulle võõras ja ootamatu. Esindusülesannetega väga tihedalt seotud ametid ei ole mulle meeltmööda ja ei usu, et olen parim kandidaat Vabariigi Presidendi ametikohale.

Minu erakond on Narva ja minu töö on Narva. Seda ma tahaksin teha.

Ja nagu olete ise öelnud – Narvat tuleb võtta südame, mitte mõistusega.

Just. Sest mõistusega võtmisel on keerulised lood ja tekib liiga palju küsimusi.