Suurärimehe Toomas Annuse teade, et ta loobub täielikult spordi sponsimisest, algatas erakordse mahuga ühiskondliku arutelu ja emotsioonitormi. Kuna avaldus oli tehtud protestiks ETV saates "Pealtnägija" olnud kahtluse vastu, et Annus on Eesti suusatamise dopinguskeemiga seotud, siis tabas ta ühe löögiga kahte lindu- sporti ja meediat. Ja asi lendab. Annusele suur tänu, pärast arutelu on palju selgem, mis on mis ja kes on kes.

Esimene reaktsioon tuli endistelt ja praegustelt tippsportlastelt, kes asusid üksmeelselt Annust toetama ja olid meedia vastu väga kurjad. Seda tegi ka EOK president Urmas Sõõrumaa, kes leidis, et meedia on teinud Eesti spordile korvamatut kahju. Nüüdseks on seisukohad tasakaalustunud ja kogu pilti vaadatakse palju laiemalt kui ainult saamata jäänud raha küsimust.

Eesti spordis kestab praegu suusaskandaali järgne restart ja me elame kaasa nõukogude spordisüsteemi mõtteviiside viimastele hingetõmmetele. Sportlaste ja treenerite jaoks on muutus küll juba ammu toimunud, absoluutsele enamikule ei tule enam pähegi oma karjääri dopinguga kohendada.

Avalikkusele on aga see olnud valuline, omaaegsed medalid olid väga magusad ja rahvuskangelaste üldrahvalik häbi piinlik taluda. Tuletame kasvõi meelde kampaaniat "Usume Andrus Veerpalu!", mis kümnetele tuhandetele lõppes ränga pettumusega.

Loodan, et nüüdseks on aru saadud, et ükski saamata jäänud sponsorraha ei kaalu üles kahju, mida ligi kümme aastat kestnud dopinguskandaal on Eestile ja Eesti spordile teinud. See on mõjutanud imagot, finantseerimist ja tulevikku hullemini kui miski muu eesti spordi ajaloos. Selle pedagoogiline mõju on viinud spordi juurest palju talente, mõjutanud lastevanemate ja sponsorite otsuseid.

See, mida Toomas Annus oma rahaga teeb, on Toomas Annuse otsustada ja tema otsus oli selline. Sellest on kahju, aga loodame, et enamik praegusi ja tulevaid sponsoreid tema eeskuju ei järgi, kuigi mitmetel ilmselt mõtteid on.

Suusaskandaali sõnniku seest võrsub praegu uus ja puhas Eesti sport. Ei ole midagi kaunimat, kui vaadata andeka lapse arengut ja kui sul on selles osa, siis on see suur rõõm. See on ka tavaliselt toetajate suurim motivatsioon, mitte meediakiitus. Praeguse süsteemi juures on toetajate roll väga suur, ilma vabatahtliku abita on paljudel talentidel väga keeruline edasi liikuda.

Selle skandaali meediajärelmid on aga kaugelt suuremad kui sotsiaalmeedia hüüatused laadis: "Kärmas kärmelt lahti lasta!". Kui veidi kaugemalt vaadata, siis mida meile tegelikult öeldi?

Öeldi, et meedia peaks oma suu kinni hoidma, muidu sponsor raha ei anna. Selle seisukoha võttis selgelt kokku EKRE portaal Uued Uudised, kus anti juhtumile laiem meediafilosoofiline tähendus. Jaak Tali kirjutas 30. jaanuaril: "Äkki saadakse meie sporditegevuse kollapsi tulemusel lõpuks aru, et sellise "sõna-on-vaba" filosoofia õitsengu juures hakkab tulema üha suuremaid kollapseid." Nii et parem oleks, kui sõna ei oleks vaba. Sellega küll nõus ei saa olla, on aasta 2021 ja Eesti on demokraatlik riik.

Eesti meedia ei ole halvem ega parem kui meie ise. Ka meedia eksib nagu meiegi. Selleks, et neid eksimusi vajaduse korral parandada, on rida struktuure, pressinõukogust kohtuni. Kui tundub, et minu tegevuse kohta antud hinnang on vale, võiks neid struktuure kasutada ja las siis selgitatakse.

Aga kui meedia vaikib, siis tulevad uued ja suuremad probleemid. Ka Eesti ajakirjanduse probleem dopingujuhtumi kajastamisel ei olnud mitte selles, et ta rääkis, vaid selles, et ta palju aastaid ei rääkinud. See pikendas selgelt meie praegust agooniat.

Aga õnneks ei vaikinud mitte kogu meedia. Tuletame meelde, kuidas salastati Mati Alaveri kohtumaterjalid ja millised jõud kaasati, et kogu dopinguasi ära summutada. Ainult meedia surve ja kohtuga materjali kättesaamine on viinud praegu käsil oleva paranemisprotsessini ja siin on küll "Pealtnägija" roll suur.

Seega käib võitlus kahe maailmanägemise vahel: kas rääkida või vaikida. Kui nüüd hakatakse toetama seisukohta, et "meedial tuleb lõuad pidada, edasi teenida ja meid kiita", siis ei maksa imestada, et läheb mölluks. Kui ei läheks, oleks väga halb.

Kutsun selles diskussioonis vaatama kaugemale rahast ja nägema uue põlvkonna, ka sportlaspõlvkonna elu ja eetikat, nägema inimesi. Muidu juhtub see, mille eest hoiatab Hiina vanasõna: "Kes ajab taga põtru, ei näe mägesid, kes ajab taga raha, ei näe inimesi!"

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.