Agnese teine rasedus kulges kenasti. Ta rõõmustas, et pere esiklaps Björn saab väikevenna ja poistel on tore vähem kui kaheaastase vanusevahega koos kasvada.

"Mul oli väga-väga ilus ootus. Ma tajusin ära teise raseduse sellest hetkest, kui viljastumine toimus," meenutab Agnes Pitka.

"Teise lapsega me olime täiesti rahulikud. Valmistasime ette, et varsti on venna tulemas ja et sina oled siis suur poiss. Kuskilt meile ei tulnud selliseid sõnumeid, et miskit oleks halvasti. Kõik oli hästi," räägib ka isa Matti Orav.

Sünnitustähtaeg oli eelmise aasta emadepäeval, 10. mail. Kuid pisipõnn ei kiirustanud.

"Eelmise aasta 10. mai oli imeline päev. Päike paistis, hästi soe päev oli, suurepärane ilm oli. Ning see oli viimane päev, kus ma tema liigutusi tundsin," ütleb Agnes.

Ta tegi oma beebikõhust veel pilti, aga tunne oli väga vale. Tagantjärele ta teab, et poeg oli selleks ajaks kõhus juba surnud.

"Tollel õhtul magama minnes ma enam tema liigutusi ei tundnud. Ja see oli tegelikult ebatavaline, sest ta kunagi ei lasknud magada. Ta alati siputas siis, kui oli magamamineku aeg," ütleb Agnes. "Järgmisel päeval ma jalutasin oma vanemat last magama, vaatasin taevasse ja mõtlesin, et nüüd on küll midagi valesti."

Siis arvas Agnes veel, et on lihtsalt pikast rasedusest väsinud, aga võttis ühendust ämmaemandaga, kes käskis kiiresti kontrolli minna. Kuna mais valitses veel eriolukord ja isasid kaasa ei lubatud, läks ta üksi.

"Ja siis see arst vaatas seal. Ja see ei ole minu esimene kord ultraheli näha, ma näen küll, mis seal toimub. Ja ta ei öelnud mulle midagi, ta lihtsalt tõusis ja läks minema. Ja siis tuli teine arst ja nad omavahel rääkisid, et südametööd ei ole. Minule nad ei öelnud. Ma pidin küsima, et kas ta on surnud. Ja siis nad kinnitasid seda," ütleb Agnes.

Ta lasti ööseks koju, ent järgmisel päeval pidi ta koroonapiirangute tõttu ikkagi üksi oma surnud last sünnitama minema.

"Järgmine päev ma viisin Agnese haiglasse ja ma sõitsin tagasi pojaga oma maakodusse. Poja jäi tee peal seal tuttu. Ja ma läksin sinna tuppa ja mõtlesin, et mida Agnes praegu teeb seal, et Agnesel on väga keeruline, ma ei saa talle toeks olla kuidagi. Ja siis ma nutsin," räägib Matti, kuidas oli naisest sel keerulisel hetkel eemal olla.

Sünnituse käigus said vanemad telefoni teel suhelda ja tuhude vahel pani isa pojale nimeks Miikael.

Pisipoisi olemasolu meenutavad vaid paar üksikut fotot - üks pildistas ema ultraheliaparaadi ekraanilt salaja, teise tegi ta lapsest pärast sünnitust, sest nii soovitas kriisinõustaja. Isa sai Miikaeliga kohtuda ja hüvasti jätta alles krematooriumis. Urn lapse tuhaga veel ootab mahamatmist.

Tehti küll uuringuid, kuid miks Miikael üsas suri, jäi vastuseta. Kusjuures umbes poolte üsasurmade puhul jääbki põhjus välja selgitamata.

Matti ja Agnes pole oma tragöödias kaugeltki üksi. Eelmisel aastal sündis Eestis surnult 28 last, varasematel aastatel on neid olnud kuni 50 ringis.

Leina ja šoki käigus satuvad need pered aga ka uskumatusse bürokraatia labürinti, mida nad peavad ootamatuks ja ebaõiglaseks. Näiteks ei saa surnult sündinule panna ametlikult nime, teda ei kanta rahvastikuregistrisse ega anta isikukoodi.

Paljud neist lastest on maetud nn vaikuse laste kalmistule Harju-Ristil - hauakivi on ainus koht, kuhu lapse nime mitteametlikult panna saab.

Saatusekaaslasi ühendab MTÜ Vaikuse Lapsed, mida juhib Triinu Tints, kes ise samuti vastsündinu surma üle on elanud.

"Tundub kohati, et selline väike asi, aga vanemate jaoks võib see olla väga-väga hinnaline, et nende lapse nimi saab kuskile ametlikult kirja. Mitte lihtsalt kuskile hauakivile, mida nad loomulikult saavad lasta teha," ütleb Triinu Tints.

Seda, et pered tahavad surnult sündinud lapsele nime panna, näeb ITK sotsiaaltöötaja Marika Lass iga kord. Ta puutub kokku kõigi selliste peredega, et neid leinaprotsessis aidata. Õigusi, mis neile samuti laieneks, pole just palju.

"Seda selgitust me teeme siin igale perele ja seda nõutust ja seda segadust me näeme iga kord," tõdeb Marika Lass. "Kui nende laps saab maetud perekalmistule, siis me oleme alati öelnud, et sellisele mälestuskivile saab lapsele nime panna, aga riigi registrites ei saa."

Marika Lass peab seda perede suhtes ebaõiglaseks, millele pole mingit mõistlikku selgitust.

Ka Agnes Pitka nimetab seda asjaolu kõige ebameeldivamaks.

"Mina tahtsin registreerida oma lapse sündi – et mul on kaks last, aga rahvastikuregistris teda ei ole," ütleb ta.

Nõnda jäi Miikaeli olemasolust jälg üksnes tema haiguslukku.

Seejuures on vahe juuspeen – kui Miikael sündinuks elusana ja jõudnuks teha kasvõi ühe hingetõmbe, saanuks ta nime ja isikukoodi ning pere riiklikku sünnitoetust.

Üsasurma korral ei väljastata sündmuse kohta ka surmatunnistust - sest see eeldab isikukoodi -, vaid surmateatis. Ent ka ametnikud ise ei orienteeru alati oma bürokraatias.

"Kui ma läksin ja küsisin oma lapse surmateatist, siis mulle vaadati otsa ja küsiti, et mis ta nimi on. Ja ma pidin seletama, et mu lapsel ei ole nime, et ma tulin oma lapse surmateatisele järgi. Selle peale vaadati mind kui lolli, et surmatunnistusele tulid järele ju, mis ta nimi on?" meenutab Agnes Pitka. "Selle paberi ma lõpuks kätte sain, aga seal on kirjas lihtsalt, et poiss, ja minu perekonnanimi."

Järgmine üllatus on, et kuna laps sündis surnult, ei luba register sisse kanda isa nime, keda riik ei seosta lapsega üheski dokumendis.

"Tema isa oleks nagu üldse mitte keegi. Ega ma seda last üksi ei saanud!" on Agnes pahane.

"Siin tulevad sellised nüansid mängu, millega ei peaks üks inimene tegelema. Tõestama, et kas sul oli see laps või ei olnud. No misasja nagu? Niigi on keeruline, ei ole vaja inimeste elu veel rohkem keeruliseks teha," leiab ka isa Matti Orav.

Veel kümme aastat tagasi sai ka surnult sündinud lapsele nime panna, ta sai isikukoodi ja kanti rahvastikuregistrisse. Ent siis muudeti seadust ja need lapsed jäid ametlikult nimetuks.

"See tulenes sellest, et kui rahvastikuregistrisse surnult sündinud kanne lubada, siis peaks seda ju lubama juba alates 22. rasedusnädalast, aga väga sügavalt enneaegsete laste vanemad ei pruugi tahta lapsele nime panna või teha teisi toiminguid," põhjendab siseministeeriumi all tegutsenud rahvastiku- ja perepoliitika osakonna juhataja Lea Danilson-Järg.

Rahvusvaheliste standardite järgi loetakse sünnituseks lapse ilmaletulekut alates 22. rasedusnädalast ehk ajal, mil kõik elutähtsad organid on välja arenenud. Alla selle on tegemist raseduse katkemisega. Umbes pooled Eestis surnult sündinud lapsed on aga ajalised ehk sündinud alates 37. nädalast - nende vanemad tahavad väga oma lapsele nime panna.

Just Lea Danilson-Järgi juhitud osakond asus teemaga tegelema pärast seda, kui ERR nende perede ebavõrdse kohtlemise teema novembris tõstatas. Siis asus protsessi juhtima rahvastikuminister Riina Solman, kes möönis puudujääke ja lubas teemaga edasi tegelda. Ent siis vahetus valitsus ja rahvastikuministri ametkond kaotati.

Nimeseadus liikus vastupidises suunas

Rahvastikuregistrit haldab siseministeerium. Ent Danilson-Järg on seda meelt, et surnult sündinud laste nimeküsimust saab ka teisiti kui rahvastikuregistri kaudu lahendada.

"Rahvastikuregister ei ole ainus võimalus, kuidas lapsele nime panna. Täna kõigi peale 22. rasedusnädalat surnult sündinud laste kohta väljastatakse surmateatis. Ja selle peal on samamoodi ette nähtud selle andmekoosseisus lapse nimi ja tema kohta väljastatakse ka selline unikaalne kood. Nii et tegelikult, vastavalt nimeseadusele, lapsevanematel on alati võimalus oma lapsele nime panna, küsimus on nüüd see, kus see nimi dokumenteeritakse," ütleb Danilson-Järg.

Tähelepanuväärne on, et siseministeerium tahtis veel möödunud aastal, mil kurikuulus nimeseadus kooskõlastusringil oli, jätta surnult sündinud lapsed ühemõtteliselt nime saamise õigusest ilma, aga sotsiaalministeerium sellele heakskiitu ei andnud. Vastuolulist seadust pole siiani vastu võetud - uus valitsus saatis selle möödunud nädalal siseministeeriumile tagasi.

Kui ametnik väidab, et nime saab panna, siis praktikud ütlevad, et tegelikult ei saa.

"Süsteemid on jäigad. Me oleme isegi proovinud oma süsteemi sees, kui lapsel on nimi ja pere soovib nime sinna surmapõhjuste teatisesse, siis me oleme proovinud seda sinna panna. Süsteem nagu ei luba ja ta ei lähe sinna," on ITK sotsiaaltöötaja Marika Lass nõutu.

"Surmatõendile ei teki nime, kuna surnul pole ka isikukoodi ja muid seoseid rahvastikuregistriga. Samas perinataalsurma põhjuse teatisele ja surmateatisele on võimalik juhendi alusel lisada vabakäeliselt sisestades ka nimi. Seda võimalust tuleks aga vanematele tervishoiuteenuseosutaja poolt pakkuda enne surmateatise täitmist, sest automaatselt nimi teatisele ei teki," selgitab nüansse sotsiaalministeeriumi laste heaolu osakonna juhataja Hanna Vseviov. "Teine nüanss on see, et kuigi nime on justkui võimalik teatisele panna, ei liigu see info kuhugi andmebaasi edasi."

Seega ametlikult on need lapsed igal juhul nimeta.

Registrites puuduv nimi ja isikukood ei ole ainult emotsionaalne küsimus, vaid toob leinas perele kaasa hulgaliselt praktilisi probleeme.

"Need, kellel laps sünnib ja elab mõne aja, nendel selles mõttes on lihtsam, et nad saavad lapsele nime panna, nad saavad riiklikku sünnitoetust, matusetoetust on neil võimalik taotleda, kõik sellised asjad on nende jaoks olemas. Aga need pered, kellel on surnultsünd, siis nemad võivad jääda, jah, neisse seaduseaukudesse kinni ja langeda bürokraatia meelevalda," möönab MTÜ Vaikuse Lapsed juht Triinu Tints.

Toetused on elusatele lastele

Ent küsimus on ka rahas. Pered, kes on teinud uue ilmakodaniku ootel hulgaliselt vajalikke väljaminekuid ja arvestavad hüvitiste-toetustega oma eelarve planeerimisel, võivad end korraga avastada vaesusriskis.

"Me olime arvestanud muidugi sellega, et tulevad sünnitoetused ja emapalk hakkab jooksma. See pani ikkagi väga suure majandusliku põntsu," ütleb isa Matti Orav.

"Enamik õigusi, on need siis erinevad puhkused, toetused, on seotud lapse olemasoluga. Ja seetõttu, kui laps on sündinud surnult, siis tegelikult enamike nende hüvede üle vanematel õigust ei tekigi," tõdeb sotsiaalministeeriumi laste heaolu osakonna juhataja Hanna Vseviov.

Riik julgustab vanemaid saama lapsi vähem kui kolmeaastase vanusevahega. Sel juhul säilitatakse emapalk esimese lapse sünni eelsel tasemel. Kui aga laps sünnib surnult, siis hüvitiste arvutamisel ta arvesse ei lähe. See tähendab, et kui pere julgeb pärast traumeerivat kogemust uuesti lapse saada, ei alga kolmeaastase vahe arvestus mitte surnult sündinud lapsest, vaid ikka esimesest, elusalt sündinud lapsest. Nii karistatakse lapse kaotanud peresid justkui topelt.

See muutub küll järgmise aasta aprillist, mil jõustuvad seadusemuudatused, mis selle ebaõiglase olukorra korrigeerivad ja aeg hakkab uuesti tiksuma surnultsünnist alates.

Teise käega aga võtab riik neilt peredelt üht-teist ka ära. Kui praegu kestab rasedus- ja sünnituspuhkus 140 päeva, siis uue seaduse järgi selline mõiste kaob ning asemele tuleb üksnes vanemapuhkus. Ja lapse kaotanud emadel lõppeb õigus vanemapuhkusele 30 päeva möödumisel lapse sünnist.

"See ei ole õige, sest kui peres on selline olukord, et laps sünnib surnuna või see laps sureb, siis pere kindlasti vajab, kui ta seda soovib, hingetõmbeaega ja kosumisaega. Kui seadus ütleb, et ta peab 30 päeva pärast tööle minema ja ta ei ole selleks valmis, siis see ei ole õige seadus," leiab ITK sotsiaaltöötaja Marika Lass.

Sotsiaalministeerium aga ütleb, et tegelikult on hoopis praegu neile peredele vastu tuldud ja seaduse järgi ei peaks 140-päevane sünnituspuhkus neile laienemagi.

"See aeg selles mõttes ei lühene, et tegelikult ju praegu puudub õiguslik alus selleks, et üleüldse neile peredele maksta sünnitushüvitist ja tagada rasedus- ja sünnituspuhkus. Ehk et kohe, kui pole enam seda alust ehk pole seda last, siis see õigus kaob. Me oleme püüdnud seda leevendada lihtsalt sellise praktilise lähenemise kaudu, et tagantjärele ei hakata sisse nõudma sünnitushüvitist, aga tegelikult õiguslikult seda võimalust praegu üldse pole," ütleb sotsiaalministeeriumi laste heaolu osakonna juhataja Hanna Vseviov.

Ka riiklikku sünnitoetust need pered ei saa, ehkki laps on ju sündinud ja kulutused tema tulekuks ühtviisi tehtud.

"Vankriga läks mul väga hästi, sest et ma olin vankri oma tuttavatele välja laenanud oma eelmisest lapsest ja ma põhimõtselt sain sellest niimoodi lahti, et ma ei pidanud seda enam nägema. Ja ülejäänd asjade ma lihtsalt jagasin laiali," ütleb ema Agnes Pitka.

"Surnult sündinud lastega seoses on meil ministri ettepanek olnud, et maksta ka nendel juhtudel sünnitoetust laste eest. Täna sellist võimalust meil seaduses ei ole ja ma leian ise ka, et see on väga põhjendatud," ütleb Lea Danilson-Järg veel viitega Riina Solmanile.

Ent nüüd on teema sotsiaalkaitseministri Signe Riisalo portfellis.

"Olen sel teemal suhelnud sotsiaalkaitseminister Signe Riisaloga ning ta lubas selle ettepanekuga ka valitsusse minna," lisab Hanna Vseviov.

Kadunud isad

Seaduse järgi ei ole neile peredele ka 30-päevast isapuhkust ette nähtud, mis möödunud aasta juulist kehtima hakkas. Kui ERR-i uudisteportaal sellest möödunud aasta lõpus kirjutas, otsustas toetusi ja hüvitisi maksev sotsiaalkindlustusamet senise praktika üle vaadata ja ka surnult sündinud laste isadele toetust maksta. Selliseid lapsi oli möödunud aastal alates juulist kokku 11. Et aga riigil nende kohta andmed puuduvad, on isade otsimine olnud kohati nagu püüaks tuult väljal.

"Kontakti on saadud kolme isaga üheteistkümnest ja neile on ka hüvitis välja makstud. Sotsiaalkindlustusameti jaoks teeb olukorra keeruliseks justnimelt see, et puuduvad igasugused andmed nende laste ja nende vanemate kohta. Meie jaoks see 11 on ainult üks statistiline number. Me ei tea, milline perekond seal taga on ja seetõttu sotsiaalkindlustusamet tegi sellise avaliku teavituse, pöördus ka haiglate poole, et kutsuda üles neid võimalikke isasid sotsiaalkindlustusameti poole pöörduma, et nad saaksid neid hüvesid kasutada. See on olnud praegu ainuke võimalus, kuidas neid isasid leida," tunnistab Hanna Vseviov.

Järgmise aasta aprillist tekib ka surnult sündinud laste isadel ametlikult õigus 30-päevasele isapuhkusele ja sellega kaasnevale hüvitisele.

Erinevad lahendused

Toetuste kõrval on vanemate jaoks põhimõtte küsimus just nimepanek. Asjaga tegelevate ministeeriumite visioon lahendusest on aga erinev.

"Sellise ettepaneku oleme sotsiaalministeeriumile teinud, et nad vaataks üle, et äkki sinna andmekoosseisu tasuks lisada ka isa nimi. Seda me ei näe küll, et võiks rahvastikuregistri kande taastada. Pigem tuleks ikkagi lahendada läbi justnimelt selle surmateatise ja et see unikaalne kood, mis sinna kantakse, oleks aluseks erinevate toetuste-hüvitiste maksmisel," pakub Danilson-Järg siseministeeriumi poolt.

"Praegu mulle tundub, et me otsime neile samadele andmete puuduse probleemidele selliseid ringiga lahendusi, vaatame üle erinevaid muid andmejagamise viise, registreid, aga tegelikult on meil olemas üks koht, mis lahendaks meie jaoks kõik need probleemid. Et kindlasti selle ettepanekuga me välja tuleme, et vaadata üle see võimalus, et lisada need lapsed ikkagi rahvastikuregistrisse," ütleb Hanna Vseviov sotsiaalministeeriumist, toetades vana korra taastamist.

Agnes Pitka ja Matti Orava suurim soov on, et nende laps saaks ametliku nime - Miikael Orav - vähemalt tagantjärelegi.

"Ta sündis 41. rasedusnädalal. Ta oli inimene," põhjendab Agnes.

Sotsiaalministeerium lubab, et see soov võetakse töösse.

"Ma ei näe põhjust, miks see ei võiks tulla. Me teeme ju seadusi ikkagi inimeste jaoks, mitte vastupidi," ütleb Hanna Vseviov.