ERR kirjutas mullu novembris, kuidas surnult sündinud laste vanemad avastavad end olukorrast, kus neil pole õigust ei sünnitushüvitisele, isapuhkusele ja -hüvitisele ega ka võimalust panna lapsele nime, sest surnultsünniga ei anta lapsele isikukoodi ning teda ei kanta rahvastikuregistrisse.

Toonane rahvastikuminister Riina Solman võttis küsimuse lahendada ning algatas seadusemuudatuse, millega surnult sündinud laste (st sünnid alates 22. rasedusnädalast kuni ajaliste surnultsündideni) vanematel tekib õigus sünnitushüvitisele ning isadele laieneb õigus võtta traagilise sündmuse järel tasustatud isapuhkust. Riigikogus läbis seadusemuudatus sel nädalal kolmanda lugemise.

Isadel, kes ei ole kasutanud õigust täiendavale vanemahüvitisele ja isapuhkusele enne lapse eeldatavat sünnikuupäeva, tekib nüüd õigus täiendavale vanemahüvitisele ka pärast lapse surnult sündimist. Emadel, kellel ei olnud seni õigust sünnitushüvitisele, tagatakse lapse surnult sündimise korral õigus vanemahüvitisele 30 kalendripäeva jooksul alates lapse sünnist. Samuti hakatakse maksma sünnitoetust surnult sündinud laste vanematele.

Pered, kus ema lapse sünni eel ei töötanud ning kellel ei tekkinud seetõttu õigust vanemahüvitisele, saavad selle õiguse tagantjärele, kui surnultsünd toimus alates 1. juulist 2020. Selleks tuleb peredel pöörduda sotsiaalkindlustusameti poole.

"On oluline, et lapsevanemad saaksid kurva sündmuse järel võimaluse üksteist toetades leinata ning katta ka osaliselt tehtud kulusid, mistõttu otsustasime laiendada vanemahüvitise maksmist ka surnultsündide korral. Jätkub arutelu, millises riiklikus registris jäädvustada tulevikus surnult sündinud lapse nimi," lubas teema Solmanilt üle võtnud sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo.

Nimelt teeb paljudele vanematele haiget, et seaduse järgi pole neil õigust oma surnultsündinud lapsele panna nime, sest lapsele ei anta isikukoodi ning teda ei kanta rahvastikuregistrisse. Veel kümme aastat tagasi toimis süsteem just nii, ent siis otsustati surnultsünnid rahvastikuregistrist välja jätta.

Võrdluseks - laps, kes jõuab sündides teha kasvõi ühe hingetõmbe, saab isikukoodi, vanemad saavad panna talle nime ning ta kantakse rahvastikuregistrisse. Laps, kes aga sureb üsas, jääb sellest õigusest ilma.

ERR-i teematõstatuse peale leidis sotsiaalministeerium aasta algul, et kõige lihtsam ja loogilisem oleks taastada kanded rahvastikuregistrisse, millega on seotud ka kõigi toetuste maksmine. Seni oli vanematel keeruline kohalikest omavalitsustest isegi matusetoetust taotleda, sest lapsel polnud ei nime ega isikukoodi, mistõttu oli keeruline tema olemasolu ametnikele tõestada. Siseministeerium, kelle haldusalasse rahvastikuregister kuulub, väljendas aga vastuolu sellele plaanile.

Nimi surmateatisele ka tagantjärele

Sotsiaalministeeriumi laste ja perede osakonna juhataja Hanna Vseviov ütleb, et neil teemadel on sestpeale palju tööd tehtud ja arutelusid siseministeeriumiga tehtud. Siiski on esialgu otsitud kiiremaid lahendusi kui kanded rahvastikuregistris.

"Nimega on lood päris hästi, sest haiglatega suhtlemisel on ilmnenud, et põhiprobleem on tehnilistes tõrgetes, mis nüüd on osati ka lahendatud. Nimelt saab tervishoiuasutuse töötaja lapse eesnime lisada perinataalsurma põhjuse teatisesse, kust see jõuab läbi tervishoiuteenuse infosüsteemide (TISi) surma põhjuste registrisse. Kuna igal haiglal on erinev IT-keskkond, ei ole kõigil juhtudel see info TIS-i jõudnud. Mõni haigla on nüüdseks jõudnud tehnilised takistused kõrvaldada ja nime edastamine on viimasel paaril kuul olnud tõrgeteta. Praegu tegelemegi sellega, et vaadata, kas kuskil haiglates võib veel tõrkeid olla," ütles Vseviov ERR-ile.

Vseviovi sõnul on haiglatele selgitatud ka vajadust lapsevanematele nime panemise asjaolusid selgitada. Seda, kuidas nimepanek praegu käib, peaksid tutvustama sünnitusmajade sotsiaaltöötajad, kes leinas peredega tegelevad.

"Ehk siis oleme praegu otsustanud, et see on kõige kiirem viis nime panemisega seotud probleemides muutust tuua," lisas Vseviov.

Vseviov lisas, et loodud lahendusega saab surnult sündinud lastele panna nime tähtajatult ka tagantjärele. Selleks tuleb pöörduda samasse sünnitusmajja, kust lapse surmateatis väljastati.

"Meil on tagasiside TAI surma põhjuste registri juhilt, kelle sõnul ajalist ega arvulist piirangut surma põhjuse dokumendi esitamiseks ei ole. Varasemat surma põhjuste dokumenti ei parandata, küll aga väljastatakse pöördumisel uus surma põhjuse dokument täpsustatud andmetega. Juhul, kui surma põhjuse tuvastanud arst väljastab täiendatud perinataalsurma põhjuse teatise, säilib see nii tervise infosüsteemis kui ka surma põhjuste registris. Väljatrüki saavad vanemad kohapeal haiglast, tulevikuplaanides on võimaldada surnu sugulastele ligipääs surma põhjuse dokumentidele patsiendiportaali digilugu.ee kaudu," selgitas Vseviov.

Ida-Tallinna Keskhaigla (ITK) sotsiaaltöötaja Marika Lass kinnitab, et muudatus toimib: "Kui pere on valmis sünnitusmajas lapsele nime panema, siis nime saab nüüd panna. Oleme seda nüüd juba paar kuud praktiseerinud. Ma arvan, et pered on selle lahendusega rahul olnud."

Kui seni läks surmateatisele üksnes "poiss" või "tüdruk" ja ema perekonnanimi, siis nüüd saab lisaks eesnimele anda lapsele surmateatises ka isa perekonnanime.

"Oleme kontrollinud, et need andmed kajastuvad ka TAI surmapõhjuste registris," lisas Lass.

Kaob vajadus tõestada oma vanemlust

Teine probleem on seotud sellega, et kuna neid lapsi ei kanta rahvastikuregistrisse, pole sotsiaalkindlustusametil (SKA) teavet ei surma fakti ega ka lapsevanemate kohta ehk ameti jaoks ei teki seost lapse ja tema vanemate vahel, mis annaks aluse maksta välja lapse sünniga seotud toetusi. Seetõttu jäid need pered seni ilma isapuhkuse hüvitisest - isa ja lapse seost lihtsalt ei ilmnenud ühestki dokumendist, sest isa nimi kantakse ainult sünnitunnistusele, mida aga surnult sündinud lastele ei väljastata. Seetõttu pidid isad neile tekitatud erandina hakkama ise hüvitist taotlema.

ITK sotsiaaltöötaja Marika Lass kinnitas, et andmevahetus sünnitusmaja ja SKA vahel on toimima saadud, nii et isadele on hüvitist selle alusel välja makstud.

Lass ütleb, et tema süda on oma tööd tehes nüüd palju rahulikum - kui seni tundis ta end pahasti, kui pidi lapse kaotanud peredele ütlema, et riik kohtleb neid ebavõrdselt, nii et nad jäetakse ilma nii kõigist hüvitistest kui ka nime panemise õigusest, siis poole aastaga on areng olnud märkimisväärne ning perede peamised õigused on nüüdseks kaitstud.

"Nüüd on süda palju rahulikum, sest süsteem toetab peresid, mitte ei kohtle neid enam ebaõiglaselt. Mul on nüüd palju lihtsam peresid toetada, mitte ei pea neile enam ütlema, et kahjuks te ei saa seda toetust ja te ei saa seda toetust ja te ei saa nime panna, nagu seni oli," ütleb Lass.

Ka see muudatus on seadusesse kirjutamisel, et hüvitise arvestus hakkaks toimuma automaatselt. Sama hakkab kehtima ka sünnitushüvitise kohta, mille saamise õigus neile peredele nüüd laienes.

"Vastu võetud eelnõuga me n-ö käsitööna toimivad lahendused loome, aga eesmärk on tulevikus infovahetus digitaliseerida, et saaksime toetusi maksta proaktiivselt, ilma et vanemad peaksid neid eraldi taotlema. See töö on meil hetkel pooleli," ütles Vseviov.

Koos SKA arendajatega on ministeerium jõudnud lahenduseni, kus SKAIS-2 süsteemi luuakse automaatne andmevahetus sünnitusmaja ja toetusi maksva SKA vahel. See tähendab, et kui surmateatis välja kirjutatakse, laekub info sellest SKA-sse, mis on aluseks toetuste automaatsel väljamaksmisel.

Need töös olevad muudatused soovib sotsiaalministeerium kirjutada sügisel valmivasse uude perehüvitiste seaduse muudatuste paketti. Seega seni käib see töö jätkuvalt käsitsi.

"Oktoobris-novembris peaks seega olema n-ö uus verstapost, mil saaks muudatuste osas täpsemat infot jagada," andis Vseviov aimu tähtaegadest.

"Muidugi lahendaks kõik need probleemid laste rahvastikuregistrisse kandmine, sest isiku- vms koodiga saaks kohe luua ka seosed ema ja isaga ning samuti saaks see olla koht nime panemiseks. Rahvastikuregistri kande alternatiiv on meil endiselt laual, sh oleme kaardistanud lahenduse võimalikud plussid ja miinused ning meil on siseministeeriumiga koos loodud ka töögrupp, kes neid lahendusi analüüsib. Paraku pole aga rahvastikuregistrit puudutavad otsused meie kätes ja paistab, et siin oleks muutusteni jõudmine üsna vaevarikas ja aeganõudev, mistõttu olemegi praegu kiiremaid lahendusi otsinud sotsiaalministeeriumi haldusala muudatuste kaudu," tunnistas Vseviov.

Siseministeeriumis vastutab rahvastikuregistri toimingute eest rahvastikutoimingute osakonna juhataja Enel Pungas. Ta ei kiirustanud rahvastikuregistri kande võimalust maha kandma, ent leiab, et teemat tuleb veel arutada.

"Tegu on kahtlemata olulise teemaga, mis puudutab inimesi teravalt ja vajab läbimõtlemist. Eri osapooled on teemat arutanud mitmetel töökoosolekutel, kus otsustati teha analüüs probleemist ja võimalikest lahendustest. Pärast seda saame otsustada edasised tegevused. Kuna seisukohta ei ole veel kujundatud, siis ei ole meil ka esitatud küsimustele praegu vastuseid. Oleme valmis selgitusi jagama pärast seda, kui seisukoht on kujundatud," ütles Pungas.

Kahe ministeeriumi asekantslerid kohtuvad teema edasiseks arutamiseks juunikuus. Pole välistatud, et lubatud kannet rahvastikuregistrisse ikkagi ei algatata.

Viimane seaduseauk lappimisel

Viimane lõks, kuhu just enneaegselt sündinud laste vanemad kinni jäävad, puudutab aga sünnitushüvitise arvestamist. Nimelt näeb rahvusvaheline standard ette, et sünnitus on alates 22. rasedusnädalast (enne seda on tegemist raseduse katkemisega), sõltumata sellest, kas laps jääb ellu või sünnib surnult.

Need tugevalt enneaegsed beebid võitlevad vahel end elule, ent kõigil see ei õnnestu ning mõned neist surevad ka enne 28. rasedusnädalat. See on aga oluline piir - nimelt algab Eestis sünnituspuhkuse ja -hüvitise arvestus alates 28. nädalast, mitte 22., kuigi selline on kokkuleppeline elujõupiir.

See tähendab, et kui laps peaks sündima enne 28. nädalat, avatakse ta emale olude sunnil haigusleht, mitte ei alga sünnituspuhkus - see vormistatakse hiljem, alates 28. nädalast, juhul kui laps nii kaua elab.

Kui aga laps enne 28. rasedusnädalat sureb, siis riik perele sünnitushüvitist ei maksagi.

Üks perekond, kellega just nii läks, on seetõttu kohtusse pöördumas, sest neid koheldakse teistega võrreldes ebavõrdselt ning seadus eirab rahvusvahelist standardit.

Sotsiaalministeerium viis kuu aega tagasi naistearstide seas läbi küsitluse, kas seadus peaks võtma sünnitushüvitise maksmisel aluseks rahvusvaheliseks standardiks võetud 22. rasedusnädalat, millest alates sündivad lapsed võivad olla piisavalt elujõulised, mitte 28. nädalat, mis on seadustesse jäänud ilmselt anakronismina ajast, mil meditsiin varem sündinuid elule aidata ei suutnud. Naistearstid pooldasid seaduse kaasajastamist vastavalt uutele standarditele.

Ministeerium kinnitas, et järgmise aasta aprillist jõustuvatesse sünnitushüvitise arvestuse muudatustesse viiakse sisse ka see muutus ning vanemad hakkavad ema vanemahüvitist saama alates 22. rasedusnädalast. Ent neid hüvitisi ei maksta tagasiulatuvalt.

Küll aga rakenduvad sellistele peredele äsja vastu võetud muudatused – sünnitoetus ja isa täiendava vanemahüvitise maksmine. Ka on nüüd tagatud 30 kalendripäeva vanemahüvitist neile emadele, kellel ei ole õigust sünnitushüvitisele ehk kes ei töötanud enne lapse sündi.