"Ringvaade": vaimse vägivallatseja tunneb ohumärkide järgi ära
Kui mees räägib oma endisest naisest halvasti, kontrollib elukaaslase telefonikõnesid ja käike, nõudes kindlaks kellaajaks kojujõudmist ning isoleerib naise kogu ta suhtlusvõrgustikust ainult endale, on tegemist ohumärkidega, mis viitavad, et sellest võib kujuneda vägivaldne lähisuhe ning parem on eos suhtlemine katkestada, soovitab kümneid lähisuhtevägivalla lugusid lähedalt näinud Pärnu naiste tugikeskuse juht Margo Orupõld.
"Need ohumärgid, mis olid alguses, neid oleks pidanud märkama. Aga meid ei õpetata neid ju märkama," täheldab poolteist aastat vägivaldses suhtes elanud Ly Ilves, kelle kannatusi meenutab Flo Kasearu lähisuhtevägivallast rääkival näitusel kuuliauguga tugitool.
Selle kuuliaugu lasi sinna tema toonane abikaasa, Afganistanis sõdimisest posttraumaatilise stressi saanud ja seda nii naise kui ka naabri koera peal oma seaduslike relvadega välja elama hakanud mees.
Ly Ilves võttis mehe abieluettepaneku vastu seitse kuud pärast suhte algust. Edasine on pärit nagu suhteõpikust.
"Üks moment ma märkasin, et sellised komplimendid tulid, nagu "sa oled nii kena, kui sul ehteid ei ole" ja "sul ei olegi üldse neid vaja", ja siis ma loomulikult andsingi need ära oma tütrele," räägib Ilves.
Edasi survestas mees teda ka meikimisest ja enda eest hoolitsemisest loobuma.
Tal oli varasemast kooselust teismeline tütar ja täiskasvanud poeg. Edasi hakkas mees takistama naisel suhtlemast oma laste ja vanematega.
"Üks moment ma ei tohtinud ka enam tööl käia. Ma ei saanud enam väljas käia," loetleb Ilves.
Ka ühised kohvikuskäigud blokeeris mees ära, leides, et kohvi võib ka kodus juua.
Sisuliselt muutus Ly oma kodu ja suhte vangiks.
"Ma mõtlesin küll, et see päris okei ei ole, aga et see kindlasti muutub, läheb paremaks," rääkis naine.
Aga ei läinud paremaks.
Siis algas vägivald. Meditsiinitöötajana teadis mees aga, kuidas teha haiget nii, et midagi tõendada ei saa. Pealegi oskas ta ise ka naise haavu lappida. Ent ta kunagi ei vabandanud nende tekitamise pärast ning pani naist end kogu aeg süüdi tundma.
"Ta mõnitas mind, ta alandas mind," rääkis Ilves. Ent nimetab vaimset vägivalda valusamaks kui virutamist.
"Kui kedagi pannakse kuskile ruumi kinni, keelatakse tööl käia, siis see ei ole lihtne peretüli," hoiatab Margo Orupõld.
Siis hakkasidki Ly ohumärgid tööle ja ta sai aru, et peab kodust, vägivaldse mehe eest põgenema. Kui ta üksi poodi sai sõita, laadis ta keset sõitu telefonis alla Facebooki ja otsis välja tugikeskuse kontaktid.
Lahutus õnnestus kergelt saada, vara jagati aga kohtus.
Margo Orupõld ütleb, et mahatrambitud naised taastuvad umbes kolm aastat.
Kuigi Ly Ilves jõudis vägivaldse mehega vaid kaheksa kuud abielus olla ning juhtunust on möödas kolm aastat, pole tema veel uueks suhteks valmis - ta ikka veel harjub sellega, et ta võib oma kodus teha seda, mida ta ise tahab ja olla nii, nagu talle meeldib.
"Mida kauemaks sa sinna jääd, seda raskem on ära tulla," teab Ly Ilves vägivaldse suhte kohta.
Ly Ilvese lugu on üks paljudest, mille kunstnik Flo Kasearu oma ema Margo Orupõllu kogutud lugude pealt Tallinna Kunstihoones avatud näitusele pani. Igast vägivaldsest suhtest on väljas mõni konkreetne ese, mis jutustab selle suhte lugu.
Toimetaja: Merilin Pärli