Kuidas te linnapeana  jälgite  neid valituse piirangute arutelusid?

Mina ootan kahte asja. Konkreetseid ja tsentraliseerutud otsuseid. Ja teiseks ootan lõpuks pikaajalist plaani. Samal viisil edasi liikuda ei ole mõistlik, praegu me teeme otsuseid lähtuvalt ühe-kahe nädala nakatumisnäitajatest. Näiteks paneme sajaprotsendiliselt koolid kinni ja mõne nädala pärast avame taas. Plaanid peavad olema pikemaajalised ja kindlasti peab olema ka plaan, kuidas piiranguid pikaajaliselt leevendatakse.

Kas Tallinna linnapeale on räägitud lähemalt, mis on üldse valitsuse laual? Loogiline oleks ju suurima omavalitsuse juhilt küsida tagasisidet?

Ma ei ole valitsuse plaanidega kursis, kuid tõepoolest, minu arvamust küsiti. Ütlesin neile samamoodi, et vaja on tsentraliseertitud plaani, mitte  nii, et iga omavalitus hakkab ise otsustama. Ja plaan peab olema pikaajaline.

Näib, et koolide sulgemise otsus üritatakse veeretada kooli haldaja ehk siis kohalike omavalitsuste õlgadele? Mida te Tallinna koolidega teete pärast koolivaheaega?

Ma alustan taas sellest, et selline lähenemine ei ole mõistlik. Me saame aru, et olukord on tõepoolest halb ja tuleb tegutseda. Kui selline arusaam on olemas, siis tuleb otsuseid vastu võtta suurest pildist lähtudes. Eesti ei ole territooriumilt ja rahva arvult suur riik. Ei ole mõeldav, et iga omavalitsus käitub lähtuvalt oma arusaamast. Meie oleme valmis otsustama, kuid see ei ole riigi poolt õige lähenemine. Lihtsalt sellisel viisil on palju raskem viirust võita.

Nii et valitus lükkabki otsustamise kohalikele võimudele? Ise ei taheta otsustada?

Tegelikult see nii ongi. Me näeme, et tuleb midagi otsutada, aga las seda teevad siis kohalikud omavalitused! Nii see vähemalt paistab. See arusaam, et meil on igas omavalituses erinev olukord, ei ole tegelikult pädev. Vajame suure pildi otsuseid, mis peavad olema üleriigilised.

Juhul kui tõesti üleriigilist koolivaheajajärgset õppetöö korraldust puudutavat otsust ei tule, mida Tallinna linnavalitsus koolidega teeb?

Me arutame olukorda koolijuhtidega. Igal juhul tuleb see otsus ülelinnaline. Seda me ei tee, et iga kool hakkab ise otsustama. Meil on kogemus ja vastavad valemid olemas. Aga ootame signaali valitsusest.

Mida te mõtlete täpsemalt pika plaani all?

Et jutt ei oleks liiga teoreetiline, siis räägime koolidest. Koolid kinni ja koolid lahti ühe kalendrikuu sees pole mõistlik. Pikas plaanis peaks oleme kirjas, et olukorra halvenedes jäävad kõigepealt distantsõppele gümnasistid. Ülejäänud kooliastmeid saab seejärel rohkem ruumiliselt hajutada. Teine samm oleks põhikooli saatmine hübriidõppele, aga algkool jääb kooli. Ja nii edasi. Samamoodi peaks olema piirangutest vabanemine, kõigepealt noorimad lapsed saavad kooli tagasi ja kõige lõpus gümnaasiumiõpilased. See  arvamus on natuke puusalt tulistatud, aga plaan peab olema.

Sama teema puudutab muid valdkondi. Detsembri esimesel poolel polnud treeningsaalides mingeid piirangud, siis pandi saalid täiesti kinni, siis lubati individuaaltrenni ja praegu saab jälle enamikel aladel rühmatrenni teha. Kahe kuu vältel on otsused radikaalselt vastassuunalised…

Seda ma rõhutasingi, et peab olema pikk plaan, kuidas piirangutesse sisenetekse ja sealt väljutakse. Inimesed saavad selle alusel oma tegevusi planeerida. Eriti tähtis on see hariduses. Kui õpilased, õpetajad ja lapsevanemad näevad, et olukorra halvenedes on oodata kindlaid ennustatavaid samme, siis on lihtsam kõike ette valmistada. Meil on aga iga hetke jaoks omad unikaalsed otsused (ohkab - toim).