2015. aasta detsembris esinesid Eesti Televisioonis mitmed tuntud lauljad, kes laususid tele-eetris järgmised read:

"Teab loodus vaid, teab isamaa,

et neegri koht on Aafrikas.

Seal kaugel võime neid sallida,

ja kõiki teisi loomaliike ka."

Kui Eestis kehtinuks toona samasugune vihakõneseadus nagu on välja pakkunud Reformierakond, võiksime uudistest lugeda midagi sellist:

"Tegevuse eest, millega avalikult on kutsutud üles vaenule isikute rühma vastu rassi, kehalise tunnuse, päritolu ja etnilise kuuluvuse alusel, nõuavad aktivistid, et esinejaid karistataks vangistusega või Eesti Rahvusringhäälingut rahalise trahviga."

Tegemist ei ole liialdusega. Sellise stsenaariumi teostumiseks piisanuks mõnest provokaatorist või aktivistist, kes ei soovi arvestada nende lausutud ridade konteksti või sõnumit kui tervikut.

Meenutuseks lugejatelele, et tegemist oli 2015. aasta kurikuulsa "Tujurikkuja" ühiskonnakriitilise sketšiga, milles juhiti tähelepanu Eestit ja Euroopat saatnud pagulaskriisile ning võõraviha juhtumitele.

Kriitika oli toona omal kohal ning teadlik provokatsioon aitas sellele tähelepanu juhtida. Kas seda oleks saanud teha teisiti? Kindlasti oleks. Kas siis oleks sõnumi kõlapind ühiskonnas sama olnud? Vaevalt.

Sallivuse sildi all luuakse sallimatut ühiskonda

Reformierakonna soov piirata sõnavabadust võib tulla soovist vähendada ühiskonnas konflikte. Samal ajal kätkeb see endas liiga palju ohte. Iga avalik ja eraviisiline vestlus saab senisest tunduvalt jäigemad raamid. See puudutab nii tavalisi inimesi kui ka kultuuritegelasi, meediaväljaandeid ja poliitikuid.

Teadmine, et väidetavalt sobimatule sõnavõtule võib järgneda rahatrahv või vanglakaristus, seab paratamatult piirid ka inimeste väljendusviisile.

Tundlike teemade puhul on see piir aga eriti õhuke. Pagulaskriisi ajal said rändekvootide vastased süüdistusi rassismis ja ksenofoobias. Abielu määratluse küsimuses traditsioonilist perekonda pooldanud inimesi süüdistati aga homofoobias.

Kui vihakõne täiendavalt kriminaliseeritakse, tekib lausa professionaalsete pealekaebajate seltskond, kelle esmaseks missiooniks on endale ebameeldivate arvamuste ja isikute eemaldamine avalikust ruumist. See tühistamiskultuurina tuntud nähtus, saab olema riigi poolt lausa soositud, mistõttu väheneb erinevate seisukohtade hulk ja kvaliteet avalikus ruumis.

Vaevalt, et kohtusüsteem ja prokuratuur soovivad, et nad peaksid hakkama kaaluma iga sõnavõtu konteksti ja tausta. Tulemuseks on aga teistsuguste seisukohtade vaigistamine, mis suurendab pingeid ühiskonnas ja vähendab usaldust riigi institutsioonide vastu.

Inimeste kõne ja tekstide tsenseerimine on seda kahetsusväärsem, et demokraatlikud riigid on viimase sajandi jooksul näinud suurt vaeva väljendusvabaduse kaitsmiseks. Vaba mõte ja sõna on olnud põhimõtted, mis on pakkunud marginaliseeritud kogukondadele võimaluse esitada enda seisukohti ka siis, kui need on ebapopulaarsed või peavoolust erinevad.

Riikliku tsensuuri asemel aitab ühiskondlik hea tava

Viimase kahe aasta jooksul on palju rõhutatud, et sõna on tegu. Tegelikult on sõna aga üksnes potentsiaalne tegu. Meie sõnakasutus ja väljendusviis kujundavad Eesti ühiskonda, kuid konkreetse mõõtme saavad need üksnes ühes tegudega.

Seetõttu ongi mõistlik säilitada Eestis kehtiv kord, mille kohaselt on vaenu õhutamine karistatav juhul, kui sellega on põhjustatud oht isiku elule, tervisele või varale. Seetõttu algatasime ka petitsiooni, milles soovitakse praeguse korra säilimist – korra, kus sõnade kaalu mõõdetakse koos teo või kavatsustega.

Usume, et avaliku arutelu kvaliteedi ja Eesti ühiskonna vaimse tervise huvides on see, et suhtleksime omavahel lugupidavalt. Enamus meie ühiskonnast lähtub sellest põhimõttest igapäevaselt. Selleks ei ole vaja riiklikke karistusmeetmeid.

Kui me soovime, et Eesti oleks lugupidav ja arvamusterohke ühiskond, peame selle nimel iga päev pingutama ning siinkohal aitavad üksnes inimeste endi suhtumine ning head tavad.

Sõnavabadus on demokraatliku ühiskonna üks suurimaid alusväärtusi ja fundamentaalne inimõigus, millest me peaksime kümne küünega kinni hoidma. Kui me soovime, et Eesti millegi poolest maailmas tõesti silma paistaks, siis olgu selleks sõna-, meedia- ja internetivabadus. Seega, lükkame vihakõne seaduse kõrvale ning tagame ise, et meie vabadused oleksid kaitstud.

"Teab loodus vaid, teab isamaa –

meil tuleb üksteist aidata …"

(Jüri Leesment / Alo Mattiisen "Ei ole üksi ükski maa")