15. septembril on riigikogus kolmandal lugemisel paljuräägitud kobareelnõu 301 SE (Elektroonilise side seaduse, ehitusseadustiku ja riigilõivuseaduse muutmise seadus 301 SE).¹ Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis valminud eelnõu on tähelepanu pälvinud eelkõige sellega, et riikliku julgeoleku huvides tõrjutakse sidevõrkudest välja ühe kindla Hiina tootja seadmeid.²

Samal ajal on avalikkuse tähelepanuta jäänud, et eelnõuga soovitakse riigikogus jätta puutumata elektroonilise side seaduse (ESS) § 111¹ lõige 2. Sama paragrahvi, mille Euroopa Kohus on hukka mõistnud, kui inimõigusi rikkuva. ³ Paragrahvi, milles sätestatud sideandmete säilitamiskohustus tuleb riigikohtu hiljutise otsuse kohaselt "lugeda Eesti õiguskorrast väljaarvatuks alates selle sätte vastuvõtmisest".⁴

Samuti kinnitas Eestis kehtiva sideandmete säilitamise korra vastuolu Euroopa Liidu õigusega sel kevadel ka Euroopa Kohus.

Viidatud lahenditele järgnesid mitmed murelikud kommentaarid. Peaprokurör Andres Parmase sõnul võib saabunud lahend mõjutada tuhandeid kriminaalmenetlusi. Justiitsministeerium lisas, et kohtu otsus võib kuritegude avastamist ja uurimist raskendada.⁵

Politsei- ja piirivalveameti peadirektor Elmar Vaher ütles, et ilma sideandmete kasutamiseta läheb kuritegude uurimine keerulisemaks ja ajamahukamaks.⁶ Professor Jaan Ginter möönis samuti seda, et tulevikus võib muutuda kuritegude avastamine keerulisemaks.⁷

Tegelikult ei olnud lahendites midagi uut. See, et sideandmetega toimuv rikub põhiõigusi, sai Euroopa Kohtus kirja juba 2014. aastal tehtud Digital Rights Ireland otsuses. Sama kinnitas Euroopa Kohus 2016. aasta Tele2 Sverige otsuses.

2017. aastal kirjutasin koos kolleeg Piret Schasminiga ajakirjas Juridica artikli pealkirjaga "Lahendite Tele2 Sverige ja Digital Rights Ireland mõju sideandmete mugavkasutusele Eestis."⁸ Meie sõnum oli selge: "Niisiis ei ole elektroonilise side andmeid lubatud säilitada ega kasutada muul eesmärgil kui üksnes raskete kuritegude ennetamiseks, avastamiseks või menetlemiseks. Lihtsustatult ei tohiks neid andmeid muuks otstarbeks üldse olemas olla."

2017. aasta sügisel kirjutasin koos kolleeg Kätlin Sehveriga, et kui seadusandja sideandmete regulatsiooni korda ei tee, on tulevikus põhiõigusega vastuolus kogutud sideandmete tõendina kasutamine kriminaalmenetlustes takistatud.⁹ Justiitsministeerium vastas sellele üleolevalt, et autorid ilmselt ei tea, millest räägivad.¹⁰

Justiitsminister Urmas Reinsalu avaldas lausa arvamust, et Eestis kehtival sideandmete regulatsioonil (mis põhineb 2014. aastal Euroopa Kohtu poolt põhiõigustega vastuolu tõttu kehtetuks tunnistatud sideandmete direktiivil) pole häda midagi.¹¹

Ohtudele, mida ebaseadusliku regulatsiooni muutmata kaasnevad, viitasid ka mitu 2016. ja 2017. aastal Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas minu juhendamisel kaitstud magistritööd ning teadusajakirjas Juridica õigusteadlaste poolt avaldatud artiklit.

Üks kriitikat avaldanud õigusteadlastest oli Uno Lõhmus, endine vandeadvokaat, riigikohtu esimees ja inimõiguste kohtu ja Euroopa Kohtu kohtunik. Kahjuks ei pidanud ametnikud ka Lõhmuse arvamust piisavaks, et algatada eelnõu ESS § 111¹ lg 2 muutmist.

Mis juhtub, kui riigikogu praegusel kujul ESS § 111¹ lg-s 2 sätestatud sideandmete säilitamiskohustuse 15. septembril "ära koputab"?

Esiteks halvab see õiguskaitseorganite tööd. Sätet, mis riigikohtu lahendi põhjal tuleb "lugeda Eesti õiguskorrast väljaarvatuks alates selle sätte vastuvõtmisest", ei ole võimalik Euroopa Liidu õigusega vastuolu tõttu kohaldada ei politseil, prokuratuuril ega kohtul.

Teiseks säilib segadus ja teadmatus selles osas, mida ja kes Eestis inimeste sideandmetega teeb. Vaatamata rohketele päringutele ei õnnestunud meil pääseda ligi ühelegi logile, kus kajastuks see, kes on meie telefoniandmetele ligipääsu omanud või seda kasutanud.

Nii palub ettevõtlus-ja infotehnoloogiaminister Andres Sutt riigikogul ignoreerida riigikohtu ja Euroopa Kohtu poolt ühemõtteliselt põhiõigusi rikkuva sätte olemasolu seaduses. Ja seda 26. aastat pärast seda kui Siim Kallas taunis jälgimisühiskonna teket kodanike riigi manifestis sõnadega: "Taotlen riiki, mis ei vaata Kodaniku kappi, kapi taha ega roni magamistuppa, rääkimata juba lastetoast."

Ministeeriumi ametnikud võivad hellitada lootust, et Euroopa Liidu õigusega vastuolu kõrvaldatakse kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse 392 SE eelnõuga, millega läheb sideandmete nõudmiseks lubade andmise õigus prokuratuurilt kohtule. Riigikohus on sellisele lahendusele öelnud selge "ei!".¹²

Loomulikult võib majandus- ja kommunikatsiooniministeerium jätkata "Godot'd oodates" režiimil. Sest nagu nigel vaktsineerimiskorraldus ja külmlao kobarkäkk demonstreeris, osatakse Eestis vastutust hajutada. Riigikogul on SE 301 järgmise nädala päevakorrast väljaarvamisega võimalik näidata, kelle käes on õigusloomelised ohjad. Ainult nii on võimalus panna vastutus sinna, kuhu see kuulub.

Kui seadusandja otsustab siiski eelnõu 301 SE järgmisel kolmapäeval muutmata kujul seaduseks muuta, ei tee ta sellega narriks kedagi muud kui iseennast. Kuidas seletada valijatele, et Hiinas toodetud võrguseadmete tõrjumiseks võimaluste loomine on olulisem ja kiireloomulisem kui oma kodanike põhiõiguste kaitsmine.