Jaanus Kangur: vaenukõne osas on rohkem küsimusi kui vastuseid

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Jaanus Kangur Autor/allikas: Erakogu

Kui kõne kui selline võib muutuda kuriteoks, sõltumata sellest, kas sellega kaasneb ohtlikke tagajärgi või mitte, siis võib järgmiseks olla keeruline põhjendada, miks mõte või uskumus ei või olla kuritegu, kirjutab Jaanus Kangur.

Paistab, et paljud inimesed on sõnavabaduse kadumise või vähenemise pärast nii mures, et püüavad kiirustades ja süvenemata oma arvamust sel teemal avaldada enne kui kraanid kinni keeratakse ja tsensorid suid sulgema asuvad.

Mina sõnavabaduse saatuse pärast südant ei valuta, olen pigem nõus peaprokurör Andres Parmasega, kes on öelnud, et meie õigusruumis on vaenukõne pikka aega kriminaliseeritud ja sõnavabadus on endiselt alles. Isikliku sedastusena lisan, et paraku kaasneb suure sõnavabadusega ka suurem sisuvabadus ning osa vabadest sõnadest võiks vaikuseks jäädagi.

Olen samuti nõus Mats Volbergiga, kes kirjutas Müürilehes, et sõnavabadus pole väärtus omaette, vaid hüve üksnes niivõrd, kuivõrd viib meid lähemale tõele või toetab demokraatiat.

Nii demokraatia kui ka tõde on piisavalt suured ja sügavad, mistõttu arvan, et kavandatav seadusemuudatus nendeni tegelikult ei küüni ja lisaks sekelduste suurendamisele päriselus midagi ei muutu. Vähemalt nähtavalt mitte.

Minu jaoks on kõige suurem ohumärk vaenukõne plaanitav lahtisidumine võimalikust või reaalsest tagajärjest. Nõnda Rait Maruste vaenukõne kriminaliseerimise vajalikkust põhjendas. Maris Lauri ütles aga intervjuus Postimehele, et kriminaliseeritakse vaenule üleskutsumine, millele järgneb reaalne tegu, näiteks vägivald.

Kui aga siiski kõne kui selline võib muutuda kuriteoks, sõltumata sellest, kas sellega kaasneb ohtlikke tagajärgi või mitte, siis võib järgmiseks olla keeruline põhjendada, miks mõte või uskumus ei või olla kuritegu. Viimased võivad olla otsesed eeldused kõnele. Sellele viitas ka Mats Volberg.

Ma ei soovi kirjeldada libedat teed, millele plaanitav eelnõu kindlasti juhib. Pigem võiks viidata sellele, et samu argumente, millega õigustada vaenukõne seaduse vastuvõtmise vajadust, saab kasutada vaenumõtte või -uskumuse kriminaliseerimiseks.

William Kingdon Clifford on üsna elegantselt näidanud, miks peaks vale uskumus iseenesest olema taunitav, sõltumata sellest, kas sellega kaasneb tegu või ei (Akadeemia 2/2021). Vähe sellest, iseäranis praegu näeme, et "valed" või põhjendamatud uskumused on nagu viitsütikuga pomm, mis küpsevad sobival hetkel ohtlikeks tegudeks. Kui aga minna usuvabaduse kallale, siis oleme asunud lammutama inimõiguste vundamenti.

Teine oluline küsimus on võimalike kannatanute määratlemine. Kelle vastu siis ikkagi vaenu ei tohi üles näidata?

Esmalt on segadus arvus. Inimõiguste giid, ütleb et vaenukõne on nii üksikisiku kui ka grupi vastu suunatud vaenulik kõne. Maruste ütleb, et ainult grupi vastu. Praegu räägime ilmselt pigem grupist, sest eelduseks on just grupitunnuste alusel vaenamine. Aga milliste tunnuste?

Raphael Cohen-Almagor ütleb, et need on tegelikud või arvatavad ning nende loetelu näib olevat Cohen-Almagori arvates lõplik. Loetellu kuuluvad: sugu, rass, usk, etniline päritolu, nahavärv, rahvuslik päritolu, puue või seksuaalne sättumus.

Maruste jätab loetelu lahtiseks, ent lisab olulise täiendusena: "Seejuures on need (kaitstud) grupitunnused mitte inimese enda valik, vaid loodusest lähtuvad…" Kas usku käsitleme mittevalitud tunnusena? Või tuleb selle osas teha erand? Või teha erand üksnes teatud religioonide puhul?

Mis saab siis eelpool mainitud usuvabadusest? Kehtib üksnes piiratult e ei ole universaalne õigus? Seksuaalse sättumuse osas ollakse valdavalt küll seisukohal, et see pole valitav, ent ei ole päris selge, mis seda määrab e selle osas on võimalik püstitada küsitavusi.

Kõige avantüristlikum on ilmselt radikaalse feministi Julie Bindeli raamat "Straight Expectations", milles ta väidab, et tegi ise otsuse hakata lesbiks ning seab kahtluse alla kogu "born this way" (nõnda sündinud) kontseptsiooni. Kas sellisel juhul poleks Bindeli vastu suunatud vaenukõne kuritegu, sest tema on ise enda seksuaalse orientatsiooni valinud?

Antud juhul pole üldse oluline tõde, vaid see, et sellised ambivalentsused võimaldavad praktiliselt lõputuid kohtuvaidlusi. Vaidlusi küsimustes, mille osas kohtunikud pole tegelikult pädevad otsuseid langetama.

Kas haigus kvalifitseerub puudeks? Kui kvalifitseerub, siis kas roolijoodikuid lintšima kutsuv ühismeediapostitus on vaenukõne? Vaenukõne eelduseks on vaenu õhutamine mitte tegude tõttu, vaid olemuslike tunnuste alusel. Ent kas roolijoodiku taunitav tegu ei tulene just tema haigusest, alkoholismist?

Kas pedofiile võib vaenata? Kas võib siis haigusest (pedofiilia) tuleneva teo (karistusseadustikus alates § 145) sooritamise eest kutsuda üles neid isikuid hävitama, kastreerima vms (mõne avalikuks tuleva pedofiiliajuhtumi puhul on ühismeedia sellised üleskutseid täis), aga niipea kui sama asja teha haiguse pärast, on tegemist kuriteoga?

Kui grupp teatud rassi või rahvusesse kuuluvaid isikuid sooritab kuriteo, mis olemuselt on seotud nende päritolukultuuriga, näiteks nn aumõrvad, siis kas selle grupi halvustamine on vaenukõne?

Palju küsimusi ja oleks väga vastutustundetu jätta need kohtunikele vastata. Muidugi võib ka kõik vastused, kogu seaduse ja seletused kopeerida mõnelt teiselt riigilt, sest praegu on ju vaenukõne kriminaliseerimise ühe peamise põhjendusena nimetatud Euroopa Liidu direktiivi, mitte mõnda kohalikku probleemi, mida lahendatakse.

Iseküsimus on muidugi see, kuivõrd kohane on säärane seadusloome suveräänsele riigile. Aga nagu Erkki Bahovski Postimehes pragmaatiliselt tõdes: trahvi küll ei tahaks maksta. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: