Rait Maruste: sõnavabadus, vaenukõne ja vihakuriteod

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Rait Maruste Autor/allikas: Lääneranna vallavalitsus

Kui püüda hinnata seda, mida vaenukõne eelnõuga reguleerida püütakse, siis on see üldise sõnavabaduse kasutamise reeglite täpsustamine ja ühtlustamine demokraatlike riikide kaasaegsete arusaamade ja väärtusruumiga, kirjutab Rait Maruste.

Poleemika vaenukõne eelnõu ümber sisaldab kahetsusväärselt palju üksteisest möödarääkimisi ja asja sisu ning tausta mittetundmist. Emotsioonipõhised hüüatused laadis: "milleks meile seda vaja on?" ei aita meid kuidagi edasi. Pealegi hindame juba asja, mida keegi veel näinudki pole.

Minu 12 aastat tööd Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunikuna eeldas muuhulgas ka selle valdkonna tausta tundmist ja kümnete ja kümnete sõnavabaduse ning diskrimineerimisega seotud kohtuasjade lahendamist. Püüan selle teadmise ja praeguste arengute hindamise pinnalt alljärgnevalt veel kord asja selgitada.

Õiguslik reguleerimine

Esiteks jutt ei ole abstraktselt sõnavabadusest üldse, veel vähem selle piiramisest, vaid üksnes selle tundliku ja vastuolulise teema täpsemast õiguslikust reguleerimisest.

Probleemiks on meie karistusseadustiku ühe, praegu jõus oleva paragrahvi (§ 151) selgem reguleerimine. Paragrahvi tõlgendamise ja sealt johtuvatele kohaldamisraskustele viitas riigikohus juba aprillis 2006.

Hiljem on meie regulatsiooni puudulikkusele viidanud ka mitmed rahvusvahelised organisatsioonid, sh ECRI (European Commission against Racism and Intolerance), hiljem ka Euroopa Liit.

Nagu juristikas ikka, on oluline süsteemsus ja mõistete täpne sisustamine ja kasutamine. Hoiakulises või mitte väga informeeritud lähenemises võib see tunduda tarbetu juristliku keerutamisena.

Paraku, kui asi jõuab konflikti hindamise ja lahendamiseni, siis peab mõistetes, nende sisus ja eesmärkides selgus olema. Näitena: on suur vahe, kas tahtlus on näiteks otsene või kaudne, kuigi eemalseisjale võib see olla üks süüdiolek kõik.

Sõna- ehk väljendusvabadus on olnud vaba ja demokraatliku ühiskonna eelduseks ja lahutamatuks osaks juba pikki aastakümneid. Nagu ühiskonnad muutuvad ja arenevad, arenevad ja muutuvad ka nende toimimise põhimõtted, tingimused ja reeglid. Nii on see olnud valimisõigusega, isiku ja riigi suhetega, isikuvabadustega ja kõige muuga meie ümber.

Arengud meie ümber eeldavad ka täpsemat ja nüansseeritumat juriidilist kirjeldamist, hindamist ja rakendamist juhul kui tekib vajadus või on tuleb konflikte ja intsidente lahendada.

Kui kõige kokkuvõtvamalt püüda hinnata seda, mida vaenukõne eelnõuga reguleerida püütakse, siis on see üldise sõnavabaduse kasutamise reeglite täpsustamine ja ühtlustamine demokraatlike riikide kaasaegsete arusaamade ja väärtusruumiga.

Algselt ja üldiselt oli sõnavabaduse sisu öelda ja arvata avaliku võimu, selle esindajate ja üksikute võimukandjate kohta ausalt ja otsekoheselt ning neid kartmatult kritiseerida. See vabadus on taganud võimu kontrolli all hoidmise ja kuritarvituste preventiivse tõrje ja ärahoidmise.

Meie põhiseaduse paragrahv 45 ning Euroopa inimõiguste konventsiooni artikkel 11 kogu oma sisus, piirangutes ning asjakohases kohtupraktikas jäävad alles ning puutumata. Ka vihakõne regulatsioon - üksikisik versus üksikisik - oma sisuks olevate võimalike solvangute, au haavamiste või väärikuse teotamisega ning sellest sündivate tsiviilõiguslike vaidluste ja kahjunõuetega jääb alles ja toimima nii nagu see on seni toiminud.

Regulatsioon tegeleb tagajärjega

Vaenukõne õigusmõiste toob üldisesse sõnavabaduse kasutamisse täpsustuse. Nimelt diskrimineeriva, halvustava ja ähvardava väljendusvabaduse keelatuse grupitunnuse alusel. Elik vaenukõne puhul vaenaja ei anna halvustava (vaenava) hinnangut üksiku inimese omadustele ja tegudele, vaid temale kui grupi esindajale ja/või grupile tervikuna.

Seejuures on need (kaitstud) grupitunnused mitte inimese enda valik, vaid loodusest lähtuvad nagu sugu, nahavärvus, rahvus, seksuaalne sättumus jmt.

Seega kedagi ei vaenata mitte tema kui üksikisiku tegude, omaduste või olekute pärast, vaid selle pärast, et rünnatav (isik või grupp) lahterdub vaenaja jaoks näiteks kas puudega, teiseusuliste, homoseksuaalide, võõramaalaste või teise nahavärviga isikute kui grupi hulka.

Kõige reljeefsemad näited peaksid olema kõigile tuttavad Teise maailmasõja aegadest, kui vaenati juute, mustlasi, kommuniste jne. Alles hiljaaegu tehti sama moslemitega Balkanil jne.

On tõsi, et meie karistusseadustikus on peatükk "Poliitiliste ja kodanikuõiguste vastased süüteod". Seal on ka § 151, mille lg 1 sätestab:

"tegevuse eest, millega avalikult on kutsutud üles vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele seoses rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste või varalise või sotsiaalse seisundiga, kui sellega on põhjustatud oht isiku elule, tervisele või varale – karistatakse rahatrahviga kuni kolmsada trahviühikut või arestiga".

Sama paragrahvi lõikes 2 on loetletud raskemad tagajärjed ehk kui lõikes 1 osundatud tegevusega põhjustatakse isiku surm, tekitatud tervisekahjustus või muu raske tagajärg või on see tegu toime pandud isiku poolt, keda on varem karistatud sellise teo eest.

Esimene probleem on selles, et lõikes 1 osundatud norm (dispositsioon) kuulub väärtegude ehk kergemate õigusrikkumiste hulka. Ehk on oma ühiskonnaohtlikkuse astmelt samas klassis koerte ja kasside pidamise või prügi käitlemise eeskirjade rikkumisega.

Peaks olema kirjeldamatagi selge, et diskrimineerivast algest lähtuv vaenamine on potentsiaalselt suurusjärgu võrra ohtlikum ja demokraatiasse ning meie liitlaste väärtusruumi mittesobiv. Ja vajaks sellisena kõrgemat õiguslikku kaitset.

Ei pea olema jurist, et näha, et viidatud regulatsioon on tagajärje ja isikupõhine. Grupi või grupipõhist vaenamist ja selle võimalikke tagajärgi see regulatsioon ei hõlma. Samal ajal on just gruppide vaenamine ja diskrimineerimine olnud ja on üleilmne probleem ning Euroopa lähiajaloo häbiplekk.

Kord tekkinud või tekitatud ja liikvele läinud vaen, sallimatus, ja rassism ja võõraviha on irratsionaalne ja plahvatusohtlik sest ülesköetud emotsioonid ja hoiakud on kerged arenema kontrollimatuks vägivallaks.

Meil kehtivas regulatsioonis on ebaõnnestunult ühte paragrahvi kokku pandud vaenamine ehk sõnavabaduse kuritarvitamine (vt PS § 45 teine lause) ja isikuvastased kuriteod tagajärgede mõistes.

Ehk juristide keeles - § 151 on materiaalseks ohudeliktiks. See tähendab, et vaenu õhutamise täideviimiseks on vaja rasket tagajärge – surm, tervisekahjustus või muu raske tagajärg. Kui seda pole, pole ka vaenamist! Need lõikes 2 osundatud tagajärjed sobivad iseseisvateks vihakuritegudeks (hate crime) ning kogu regulatsioon saaks selgemaks.

Regulatsioon tegeleb tagajärjega. Kuid põhjus, miks tagajärg tekkis, jääb sellest regulatsioonist väljapoole. Selles puudub väärteona preventiivne element, mis oleks kooskõlas selle teoliigi potentsiaalse ohtlikkusega.

Veel kord - isik isiku vastu solvav, diskrimineeriv ja vägivallatsev käitumine on tülgastav, kuid on sotsiaalselt kordades vähem ohtlik kui "meie versus nemad" ehk sotsiaalsete gruppide vaheline viha, vaenu, sallimatuse ja vägivallale õhutamine.

Inimloomuse tume pool pole kuhugi kadunud

Euroopa ja muu maailm on kahjuks seda kõike ehk vaenamist diskrimineeriva alge põhjal rassismina, sallimatuse, ksenofoobiana, mis on kasvanud vägivallaks, näinud ja kogenud koos kõigi oma veriste tagajärgedega.

Nähtusena peaks ju vaenamine olema tuttavad ka meile, eestlastele, kui meenutada lähiminevikku, mil köeti üles klassiviha, vaenati kodanlikke natsionaliste või kulakuid ja külakurnajaid. Olemuselt on need samad grupivaenamise näited.

Et seda vaenamist tagasi hoida, on enamikes Euroopa Liidu liikmesriikides (näiteks Belgias, Taanis, Saksamaal, Hispaanias, Prantsusmaal, Iirimaal, Lätis, Hollandis, Portugalis, Rootsis jt) verbaalne vaenamine kriminaliseeritud.

Kui vaenamine panna tänapäeva konteksti, siis selle tõhus tõrje on saanud akuutseks, sest elame avatud ja ühendatud maailmas. Piisab, et ühes ilma otsas tekib diskrimineerimisel põhinev vaenamislaine, siis järgmisel päeval võib see olla läbi (sotsiaal)meedia juba meie õues.

Inimloomuse tume pool pole kuhugi kadunud, ta pulbitseb kaane all ja võib isetahtsi või oskuslikul ja varjatud tagant tõukamisel vallanduda ka seal, kus me seda oodatagi ei oska või arvame, et see meile omane ei ole.

Kui lasta sellel jõuda tagajärgedeni, nagu praegune õigusregulatsioon ette näeb, siis võib olla juba lootusetult hilja. Võib-olla ehk mitte kogu oma spektris, kuid mõelgem hetkeks võrdlusena näiteks liikumisvabadusele. Sellele, et meile eestlastele meeldib sõita uutesse kohtadesse, neid näha, seal ka elada ja töötada.

See kõik on tore, see on väga ok. Aga kui asi on vastupidine, ehk kui samamoodi tahetakse tulla meie juurde vaatama, elama ja töötama ehk isegi siia elama, siis lööb lõkkele "kui on must siis näita ust" suhtumine.

Probleem ei ole ainuüksi Euroopale omane. Mais 2019 tuli ÜRO välja strateegia ja tegevusplaani dokumendiga vaenukõne suhtes (UN Strategy and Plan of Action on Hate Speech). Selle sissejuhatuses meenutas ÜRO peasekretär, et ÜRO enda loomise üheks keskseks põhjuseks oli laiaulatuslik räige vaenamine, millele reageeriti lubamatult hilja.

Nüüdseks on vaenamise ohjeldamine saanud ühel meelel olevate vabade demokraatlike riikide ühiseks tegevusprintsiibiks. Võib ette kujutada, et Eesti diplomaatidel (sh ÜRO Julgeolekunõukogus) on üsna raske selgitada, miks Eestil on "oma piisav tee", mis aga ei ole üheselt ja selgelt kokku kõlav vabadusi, demokraatiat ja õigusriiklust hindavate (liitlas)riikidega.

Lõpetuseks

Teema on tundlik ja tüviõigusi potentsiaalselt riivav ja nendega konflikti minev. Sestap on äärmiselt oluline sõnastuse selgus, täpsus, regulatsiooni süsteemsus ja läbimõeldus.

Igal juhul oleks ka meedial mõistlik oodata pakutav tekst ära ja alles siis hakata arvama. See aitaks vältida hoiakute põhiste emotsioonide võimandamist. Ülesköetud emotsioonid ja hoiakud muutuvad usuks ja õigusega usu vastu saada on raske.

Kui ka ei õnnestu ideaalset regulatsiooni välja töötada, siis usaldagem meie kohtuid. Sõltumatud kohtud hoiavad üksikisikute või ühingute vaenu avalduste ning hirmutatava politsei ja prokuratuuri agaruse põhiseaduse ja seaduse raames. Muudes olukordades ju usaldame, miks mitte siis selles.

Lisaksin veel, et Lennart Meri on öelnud: "Õnnelik Eesti on naeratav Eesti".

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: