Loone Ots: sõna on vaba

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Loone Ots Autor/allikas: Owe Petersell

On enam kui tõenäoline, et vaenukõne tulek meie ühiskonda, pealegi veel kõvade karistustega garneeritult, hakkab kasvatama kodanikes trotsi ja just sellestsamast trotsist hakatakse ütlema seda ja teist, mõtlema rohkemgi, kirjutab Loone Ots.

Eesti Vabariigi põhiseaduse preambul kinnitab, et riik "on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele". Sõnavabadus, õigus oma arvamust vabalt väljendada on olnud Eesti kui normaalse demokraatliku ühiskonna loomulik osa juba 1920. aasta põhiseaduse jõustumisest peale.

Ainult kahe okupatsiooni ajal sunniti eestlane tummaks, vaba eneseväljendus võis minna kalliks maksma. Laulev revolutsioon tõmbas selle prundi elu eest ära. Miks peame aastal 2021 hakkama taas sõnu alla neelama?

Kõne, viha ja vaen

Enne vabariigi aastapäeva antud intervjuus rõhutas justiitsminister Maris Lauri: "Kui inimene ähvardab või hirmutab teist teadlikult ja tahtlikult, siis läheb ta vastuollu põhiseadusega."

Eeldan, et ta viitas põhiseaduse paragrahvile 19: "Igaüks peab oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust."

Meenutada sobib ka põhiseaduse paragrahvi 45: "Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Seda õigust võib seadus piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks."

Siit kerkib ja jääbki õhku rippuma juba mitmelt poolt küsitud küsimus, et milleks on vaja uut nn vaenukõneseadust. Kui põhiseadus ütleb selgelt, kuidas ühiskonnaliige peab teistega arvestama ja järgima seadusi, siis on ju kõik korras ka ilma, et juristid ja riigikogu rakendaks hulga energiat järjekordset õigusakti koostades, arutades ja lugedes.

Eriti, kui lisaks on olemas karistusseadustiku § 151 vaenu õhutamise eest karistamise kohta:

"Tegevuse eest, millega avalikult on kutsutud üles vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele seoses rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste või varalise või sotsiaalse seisundiga, kui sellega on põhjustatud oht isiku elule, tervisele või varale, – karistatakse rahatrahviga kuni kolmsada trahviühikut või arestiga."

Eraldi on lisatud sanktsioonid sama teo eest, kui selle paneb toime juriidiline isik.

Peaks olema sirge ja selge. Aga justkui ei ole. Euroopa Liit ja ECRI (European Commission against Racism and Intolerance) on seda kinnitanud. Nüüd peab Eesti end parandama. Miks?

Seepärast, et täiendatult on seadus täpsem. Uue õigusmõiste "vaenukõne" teke toob seni liiga üldisse sõnavabaduse kasutamisse täpsustuse. Nimelt selle, et ei tohi halvustada ega ähvardada just grupitunnuse alusel. Jah, aga kas seda klauslit ei saaks lisada juba olemasolevasse karistusseadustikku?

Saan aru, mida on mõeldud. Kuigi normaalne inimene, arenenud isiksus ei kutsu kunagi kedagi üles kellelegi molli andma, leidub igas ühiskonnas ka neid, kes ühiskondlikust lepingust kinni ei pea.

Samal ajal arvan, et uue range seaduse ajal peaksime hakkama igapäevaelus, tavasuhtluses piinliku hirmuga iseendid jälgima. Et me jumalapärast ei laseks suust lipsata mõnel väljendil, mida võib valesti tõlgendada.

Lihtne näide: kui õpetaja ütleb ülekäte läinud noorele: "Sa oled lihtsalt võimatu!", siis see on veel kuidagi lubatud. Kui ta aga ütleb sedasama terve klassi kohta, võiks tinglikult algatada kriminaalasja: väide kehtib nüüd juba grupi kohta, ta on nimetanud õpilasi võimatuteks grupitunnuse alusel.

Ausus kaane alla!

Me kõik oleme lapsepõlves rääkinud anekdoote nii blondiinidest kui ka neegritest. Hästi, tollal olime juriidiliselt alaealised. Aga anekdootide vestmise tava on eesti seltskondades päris hästi juurdunud, sest suutäis nalja on teretulnud. Uue seaduse jõustudes jääks anekdoodivaramusse ainult loomanaljad, sest puändiga pilkeloo mõte ongi pilada välimuselt, olemuselt või mingi muu grupitunnuse alusel teistsuguseid inimesi.

Nali naljaks, elu on tõsisem. Juba tsiteeritud Eesti Vabariigi põhiseaduses on sellessamas paragrahvis 45 sõnaselgelt kirjas: "Tsensuuri ei ole." Sõna on seega vaba.

Ausus on olnud eestlase väärtus juba väga kaua aega. Mäletame, kuidas esimese ärkamisaja kirjavahetuses ei alustatud pöördumisega "lugupeetud" või "austatud", vaid kirjutati just nimelt "Aus härra!" Ausus tähendab ka, et sa ei pea olema silmakirjalik.

Kui su korteri pealmisel korrusel elavad padujoodikud, kelle pärast sa ööde kaupa magada ei saa, on sul õigus öelda, et joodikuid ei peaks olemas olema. Normaalsel juhul on kuuljad sinuga nõus, saavad aru, et öeldu oli kujund ja mitte üleskutse ja te lähete vestluses üle järgmisele teemale.

Ebanormaalsel juhul võib keegi vestluses osaleja teha avalduse, et oled õhutanud hävitama joodikuid grupitunnuse alusel. Normaalsel juhul politsei seda juhtumist menetleda ei võta.

Kuid on võimalik, et mõni järgmine inimõiguste eest võitlev ühendus nõuab ka selliste juhtumite registreerimist, riik on sellega nõus, tulemuste põhjal koostatakse raport ja leitakse, et Eesti on jälle omadega jännis ja vaenukõnet protsentuaalselt liiga palju ning kirjutatakse ette uued meetmed, vahest isegi nõutakse vaenukõne seaduse muutmist senisest rangemaks.

Joodikud ja kõurikud, aga miks mitte ka sadomasohhistid või zoofiilid võivad minna kaebama – meid vaenatakse. Niisiis, lööme aususe kaane alla, oleme igaks juhuks vait ka siis, kui meie kriitika on põhjendatud.

Eestlase sõna on kaalutud

Vaenukõne seaduse kavandamise puhul häirib mind kõige rohkem just absoluutne usaldamatus Eesti riigi kodaniku vastu. Eestlane on muistsest ajast saati teadnud oma sõna väärtust ega ole sõnu kuritarvitanud. Oleme alati uskunud, et rääkimine on hõbe, vaikimine kuld; et enne tuleb mõelda, siis öelda; et hullul on sõnad huule peal, targal hammaste taga.

Ka vaenukõne kohta on rahvatarkused olemas. Paha sõna põlegu, hää sõna elagu, arvasid meie esivanemad.

Demokraatliku ühiskonna eeldus on selle kodanike vastutusvõime. Eestlane on juba loomu poolest valmis vastutama – meest sõnast, härga sarvest. Selle tõttu kaalub eestlane oma tegusid, aga ka ütlemisi. Aegade jooksul on ta õppinud, et tihti on parem ütlemata jätta.

Praegu hakkame vaenukõnet kunstlikult õigusterminiks pingutades ja seda siis kriminaliseerides eestlast alandama. Taandama teda väeti, vastutusvõimetu lapse tasemele. Umbusaldades ja alahinnates neid inimesi, kes ei kasuta vaenukõnet. Mitte seaduskuulekusest, vaid sellepärast, et nad ei vaena. Ahjaa, need anekdoodid… neid nad vist räägivad ikka? Mida siis teha?

Variant on, et hakkame silmakirjatsema. Nagu anekdoodis, kus öeldakse, et teatud grupi kohta ei tohi enam anekdoote rääkida. Asi lahendatakse nii, et lugude sisu jääb samaks, nimed asendatakse teisest grupist pärit inimeste nimedega. Juriidiliselt on kõik korrektne, ükski kontrolliv komisjon ega vabaühendus ei saa kuskilt kinni võtta. Naljarääkijate suhtumine keelatud nimega gruppi jääb aga täpselt samaks kui enne.

On enam kui tõenäoline, et vaenukõne tulek meie ühiskonda, pealegi veel kõvade karistustega garneeritult, hakkab kasvatama kodanikes trotsi ja just sellestsamast trotsist hakatakse ütlema seda ja teist, mõtlema rohkemgi.

Kiri ja kari

Omaette küsimus on, kas ja kui, siis mil määral tuleb uue võimaliku vaenukõneseaduse puhul hakata analüüsima kirjalikke tekste ja kui palju läheb see vastuollu põhiseadusega, mis kinnitab, et tsensuuri Eestis ei ole.

Kui palju tohime näiteks ilukirjanduse puhul öelda, et mingi vaenav üleskutse on ju kirjandus, ärge seda palun menetleda võtke? Kui vabaks jääb autorite looming, mis on Eestis seni olnud päris püha ja puutumatu, mõned erandid välja arvatud? Kas ajakirjandusele kehtestatakse eeltsensuur, nagu Vene impeeriumi, Saksa okupatsiooni ja ENSV punavõimu aastatel?

Kas hakatakse läbi hekseldama ka sotsiaalmeediat (palju jaksu tegijaile, kui vastus on "jah", sest iga päev küberkosmost kammida on nagu püssiga mesilasi jahtida)? Kas vaenukõnet jälitades tohib murda lahti meie e-postkastid? Kas selleks muudetakse põhiseadust, kui jah, siis kas rahvahääletusel või tehakse enne riigipööre, et vaikiv ajastu tuule kenasti tiibadesse saaks?

Vaenuköis pole võluvits

Eraldi seadus vaenukõne ohjamiseks toob vägisi meelde Stalini-aegse, vene keelest tõlgitud pioneerijuhi käsiraamatu. Selles õpetati muude tarkuste hulgas ka suslikute nülgimist ja nende nahkade raamil kuivatamist, põhjendades, et esiteks toovad suslikud Nõukogude riigi rahvamajandusele kohutavat kahju ja teiseks on suslikunahk väärtuslik tooraine karusnahatööstusele. Tõsiasi, et suslikud Eestis ei ela, ei huvitanud kedagi.

Siin ja praegu ei ole eestlase sõnakasutuse tõeline vaenlane mitte liialt vohav vaenukõne. Hull on lugu hoopis sellega, et meie emakeel imeb endasse järjest kiiremini inglise keele sõnu, aga ka grammatikat.

Seadustega seda ohjata ei saa, pole mõtet proovidagi. Loeb ainult meie endi austus emakeele vastu ja teadmine, et väärtustades eesti keelt väärtustame iseennast. Sama kehtib meie kõne kohta: austades teisi, austame iseennast. Seepärast ei õhuta me viha ega vaenu, ei kutsu üles seadusega keelatud tegudele. Kuid võime alati ja igavesti kasutada oma põhiseaduslikku sõnavabadust – väljendada vabalt oma vaateid.

Looduses võib aeg-ajalt kohata nähtust nimetusega vaenuköis. See on vaenusääse vastsete köiesarnaseks keerdunud ahel, mis võib kasvada mitme meetri pikkuseks. Eesti rahvamütoloogias on vaenuköiel maagilised võimed. "Kalevipojas" kaotab kangelane näiteks vaenuköide takerdunud hobuse, kes komistab ja kukub sohu.

Kavandatav vaenukõneseadus on hea viis panna Eesti kodanikke jagelema, nii riigikogus kui ka mujal, ja annab tööd meediale, juhtimaks tähelepanu kõrvale teistelt, olulisematelt päevaprobleemidelt.

Vaenukõneseadusest pole kasu rohkem kui vaenuköiest. Tegelikkuses teab mõistlik eestlane, et vaenuköiel ei ole võluvõimeid. Täpselt samuti teab ta, et vaenukõneseadus ei ole võluvits, mis lahendaks kõik teatud gruppidesse ettevaatliku suhtumise probleemid. Korralikud inimesed seda õigusakti oma suutropiks ei vaja, teiste ohjeldamiseks jätkub põhiseadusest ja karistusseadustikust.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: