Meie avalikus ruumis toimuv ja Euroopa Liidu algatatud järelevalvemenetlus Eesti suhtes suunab analüüsima mis ja miks toimub.

Meie mõtlemine ja hoiakud, sealt edasi ütlemised ja teod, algavad selgusest kasutatavates mõistetes. Vähemalt osaliselt on praegused arusaamatused vihakõne teemal, kus osapooled üksteisest üle ja mööda räägivad, tulenevad mõistete mittetundmisest ja ebatäpsest kasutamisest. Aga mõistagi ka suhtlemiskultuurist või selle puudumisest.

Ebaõnnestunud otsetõlge

Segadus vihase kõnepruugi ümber on suuresti alguse saanud ebaõnnestunud otsetõlkest inglise keelest. "Hate speech" on eesti keelde tõlgitud ja levima läinud kui "vihakõne". Nii on saanud vihakõne sildi iga vihane ütlemine, sildistamine või lame räuskamine. Nii üksikisikute kui ka avaliku elu tegelaste verbaalses suhtlemises ei tehta vahet, mis on mis, kas tegu on eraisikute vahelise suhtlemisega või mitte.

Kui vaadata lähemalt, mida nii Euroopa Nõukogu kui ka Euroopa Liit on vihakõnena silmas pidanud ja seda sanktsioneerimist nõudes mõelnud, siis on see eesti keeli pigem vaenukõne, kui vihakõne. Kui neid eristada, saavad mitmed asjad selgemaks.

Viha on lühiajaline emotsionaalne reaktsioon, mille võib põhjustada jonniv laps, mühakas taksojuht või "pruuni löga" suust ajav poliitik. Või ka olmeline ülekohus, konflikt, ebaviisakus, lihtne suhtlemismatslus segatuna harimatusega vmt. Mõistetavalt toob sedalaadi käitumine kaasa ärrituse ja negatiivseid emotsioone, solvumise ja neist johtuva vihase ütlemise või ka vihakõne.

Kuigi sedalaadi eneseväljendus on ebameeldiv ja häiriv, ei ole see ei ole veel automaatselt vihakõne selles tähenduses, mida Euroopa Liit oma järelevalveotsuses silmas peab. Pigem on see meie kehva käitumiskultuuri ja talitsematuse, koduse kasvatuse, üldise komberuumi ja avaliku elu tegelaste eeskuju küsimus.

Kahetsusväärselt on sotsiaalmeedia näiline anonüümsus loonud kõigele sellele sooduspinna, andnud välja inimloomuse tumeda poole vabaks vohamiseks ja karistamatuse tundeks. Lihtsaim viis sellest vabaneda on sotsiaalmeediat lihtsalt ignoreerida.

Vihakõne sobivamaks eestikeelseks vasteks vaenukõne. Vaen on Eesti keele seletava sõnaraamatu kohaselt äge sallimatus, vihkamine, leppimatu vaen kellegi vastu. Seda mõistet on soovitanud ka justiitsministeerium.

Vihane kõne võib olla psüühilise vägivalla tunnustega, kuid ei pruugi seda olla. Sõltub asjaoludest ja osapoolte käitumisest. Vaenamine kui viha raskem vorm sisaldab aga selgelt psüühilist rünnakut, vägivalda või sellele üleskutset. Iga vägivald, nii füüsiline kui ka vaimne, peab olema karistatav selleks, et heastada ohvri kannatused ja suruda maha edasised võimalikud analoogsed ründed ja neist tekkida võivad tagajärjed.

Teotamine on tõsisem tegu kui solvamine

Õiguslik reaktsioon kohatule eneseväljendusele, seal hulgas vihasele kõnele, võib olla erinev. Kui see leiab aset eraisikute vahel, siis lahendatakse see tsiviilvaidluste lahendamise korras Võlaõigusseaduse alusel.

Siiski tasub silmas pidada, et vastutus au ja väärikuse verbaalse ründe puhul peab ulatuma teotamise tasemele (põhiseaduse § 12 sätestab, et kellegi au ega head nime ei tohi teotada ning § 25 annab igaühele õiguse õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele). Teotamine aga on tükk tõsisem tegu või tegevus kui lihtsalt solvamine või negatiivse arvamuse avaldamine.

Et vaenamine oleks hukkamõistetav ja karistatav, peab sellel olema kvalifitseerivad tunnused. Karistatavaks EL-i arusaamiste kohaselt saab vaenukõne siis, kui ta on rassistlik, ksenofoobne (võõravihal põhinev) ehk siis isiku- või grupivastane ja vägivallale kutsuv lähtuvalt mitte kellegi isikuomadustest, vaid lähtuvalt rünnatava grupikuuluvusest, so tema rahvusest, nahavärvist, soost, usutunnistusest, puudest või seksuaalsest orientatsioonist - kvaliteetidest, mis ei ole isiku enda valik, vaid on sünnipärased või kuuluvusest tulenevad.

Vaenukõne näitlikustamiseks: kuidas tunneksime end, kui mõnes meie lähiriigis võtaks maad avalik üleskutse ja sealt lähtuv hoiak, et peksame eestlasi ja saadame nad kõik riigist välja, sest nad varastavad meie paadimootoreid, tööriistu, sõidavad purjus peaga, võtavad meilt töökohad ära ja üldse nad ei sobi meie komberuumi?

Miks on Euroopa nii tundlik?

Miks on Euroopa, mille osaliseks ju meiegi oleme, nii tundlik vaenukõne suhtes ? Väga lihtsal, lähiajaloo natsismi ja totalitarismi kogemusest tulenevail põhjustel ning nüüdsel pühendumisel inimväärikuse, rahu ja demokraatia kui euroopa alusväärtuste kaitsmisele.

Juutide ning teiste vähemuste vaenamine ja massihukkamine ei toimunud isikupõhiselt, vaid just grupikuuluvuse alusel. Vaenati ja vägivallatseti inimgruppe, lisaks juutidele ka mustlasi, puudega inimesi, homoseksuaale, kommuniste.

Vähe sellest, alles mõnikümmend aastat tagasi hukati Euroopa südames endises Jugoslaavias sadu ja tuhandeid moslemeist bosnialasi ainult nende rahvus- ja usukuuluvuse põhjal. Kõik see hakkas peale avalikust vaenamisest, mis kasvas üle tegudeks ning siis oli juba hilja vägivalda tagasi hoida või kontrolli alla saada.

Sestap on eluliselt oluline hoida sedalaadi arenguid vaos juba alguses. Ja mitte ainult karistusõiguslike vahenditega. Vaenamise ärahoidmine algab kaugelt enne, kui karistusõiguslikud meetmed mängu tulevad. Need reageerivad juba olemasolevale, nende ärahoidev toime on olemas, kuid selgelt ebapiisav.

Väärtegu või kuritegu

Vaenamist saab karistada väärteona või kuriteona. Mõlemad karistusvormid võivad olla asjakohased, sõltub teo raskusest ja asjaoludest. Raskemad-räigemad avaldused nõuavad ka kriminaalõiguslikke sunnivahendeid ning selle ebapiisavat ettenägemist on osundanud ka EL. Meie karistusõiguses on regulatsioone ette nähtud, kuid tõsi on see, et saab paremini, täpsemalt.

Mõistagi on vihasel kõnel otseseos sõnavabadusega. Kuid siiski, neid saab ja tuleb selgelt eristada. Väljendus ehk sõnavabadus on demokraatia olemuslik osa, igaühe õigus osaleda, arvamust omada ja seda väljendada, vaenukõne on humanismi, inimväärikust alandav ja demokraatiat kahjustav, inimgruppe vaenav ja lõhestav, vägivallale viiv.

Ka mõiste "sõnavabadus" ei ole keeleliselt täpne, vähemalt selles kontekstis mitte. Õigem oleks kasutada sõna "väljendusvabadus"(i.k - freedom of expression), sest sõna kasutamine, rääkimine/kirjutamine on ainult üks eneseväljenduse vorme. End saab väljendada, sealhulgas ka vaenata, ka muul viisil nagu pildi, video, kujundi, installatsiooni või muu taolisega.

Strasbourgis väljendusvabaduse kohtuasju lahendades oli kohtu üheks lähtemaksiimiks arusaamine, et õiguste ja vabaduste konflikti korral on esmane väljenduvabadus (i.k. - in case of conflict of rights and freedoms, the freedom of expression goes first).

Seda ei tule kaugeltki mõista, et väljendusvabadus on suurem või teiste üle domineeriv vabadus. Lihtsalt ilma väljendus (sõna)vabaduseta ei saa me täielikult mõista ka teiste õiguste ja vabaduste sisu, vabalt rääkida nende kasutamisest, väidetavast riivest või rikkumisest. Hindajale on see tihtilugu keeruline tegurite analüüsi ja huvide tasakaalustamise küsimus.

Euroopa Inimõiguste Kohus on aastakümneid tagasi kujundanud seisukoha, et väljendusvabadus on demokraatliku ühiskonna ja selle arengu, samuti iga isiku eneseteostuse põhialus ning kehtib ka teabe ja ideede suhtes, mis on solvavad, šokeerivad või häirivad, sest demokraatliku ühiskonna eelduseks on mitmekesisus, sallivus ja eelarvamuste puudumine (Lingensi, Handyside jpt kohtuasjad).

Väljendusvabaduse põhiparadigmad on kujundatud kaugelt enne internetti ja sotsiaalmeediat. Ei internet ega sotsiaalmeedia ole aga muutnud inimeseks olemise, kultuuri ja sotsiaalse käitumise põhisisu.

Tänapäev on lisanud ainult ühe uue eneseväljenduse tehnilise viisi, mis aga vähimalgi määral ei vabasta meid põhiseaduse § 19 teise lõike kohustusest selles, et "igaüks peab oma õiguste ja vabadust ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust".

Euroopa Liit on seisukohal, et tagamaks isikutele kaitse online-jälgimise eest ning informatsiooni ja ideede levitamise vabadus, peavad liikmesriigid austama internetikasutajate soovi oma isikut mitte avaldada.

See ei takista liikmesriikidel meetmete võtmist ega koostöö tegemist, et tuvastada kuritegude eest vastutavad isikud kooskõlas riigisisese õiguse, inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ning muude rahvusvaheliste lepingutega õigusemõistmise ja järelevalve valdkonnas.