Piret Rospu: vaktsineerimine on muutunud olelusvõitluseks

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Piret Rospu Autor/allikas: Helin Loik-Tomson

Riiklikust vaktsineerimisprogrammist on koos selle mõistlikult sõnastatud eesmärkidega saanud riiulis vedelev formaalne koltunud paber. Tegelikkuses on vaktsineerimine muutunud olelusvõitluseks, kus omavahel on pandud võistlema nii vaktsineerijad kui ka vaktsineeritavad, kirjutab perearst Piret Rospu.

Vaktsineerimise ümber on viimastel nädalatel antud vasturääkivaid sõnumeid ja õhutatud inimestes asjatuid ootusi olukorras, kus vaktsiini on riigis vaid sõrmkübaratäite kaupa ja kõikidele paratamatult ei jagu.

Praeguses segases olukorras peavad olema selged kokkulepped, keda ja kuidas vaktsineeritakse, ja kokkulepetest tuleb ka kinni pidada. Vastupidine käitumine tekitab nördimust nii vaktsineerijates kui ka vaktsineeritavates ja õõnestab usaldust riigi toimimise suhtes.

Vaktsiini on vähe

Vaatame esmalt otsa arvudele. Jätan jaanuari kõrvale, sest siis vaktsineeriti alles meedikuid ja hooldekodusid. Veebruari algusest praeguseni on Eestisse tulnud pisut üle 62 000 doosi Pfizeri vaktsiini (st 31 000 inimese vaktsineerimiseks), 15 600 doosi Moderna vaktsiini (st 7800 inimese vaktsineerimiseks) ning AstraZeneca vaktsiini 72 000 doosi pluss 12. märtsil lisanduv 12 000 doosi. Kokku seega nii palju, et saaks vaktsineerida 110 800 inimest.

Riskigruppidesse kuulub 360 000 inimest ja arstliku otsusega on perearstidel lubatud riskigruppidesse lisada veel inimesi, näiteks kelle haruldasem diagnoos riskigruppide loetelust välja on jäänud.

Seni kehtis AstraZeneca vaktsiini kasutamiseks vanuse ülempiir 70 aastat – seega on meil olnud eakate jaoks vaktsiini vaid 38 800 inimese jagu. Ainuüksi üle 80-aastaseid inimesi on 80 000 ja koos kõrge riski haigustega 70-aastaste inimestega juba kokku üle 147 000. Mitte kuidagi ei mängi välja, ükskõik kuidas jagada.

AstraZeneca vaktsiini oleks justkui rohkem

Otsus, et AstraZeneca vaktsiini kasutamisele tuleb ealine ülempiir, sundis vaktsineerimise korraldust kiiresti ümber orienteerima. Väga arukalt otsustati vaktsiini kasutada eesliinitöötajate ning mõne aja pärast paralleelselt ka alla 70-aastaste riskigruppidesse kuuluvate inimeste vaktsineerimiseks. Mitmed erinevad vaktsineeritavad grupid ja mitmed erinevad vaktsineerivad asutused läbisegi on aga osutunud logistiliseks katastroofiks.

Juba varemgi on räägitud sellest, kuidas perearstid ei saa vaktsiinide tellimiskeskkonda sisse logida või saavad suvaliselt teisele asutusele tellida; kuidas nad võivad saada ühe ja sama vaktsiinitellimuse kohta ühe päeva jooksul neli erineva sisuga vastust; et tellimuste kinnitus on arusaamatu tekstiga ("Teie tellimus on kinnitatud. Sõltuvalt vaktsiini kättesaadavusest võib tarnitav kogus olla väiksem tellitud kogusest"); kuidas vaktsiini saamiseks peab postkasti pingsalt jälgima ka nädalavahetustel, sest teavitus tellimise võimalusest võib saabuda ka nädalavahetusel ja tellimise "aken" on korduvalt olnud suurusjärgus üks-kaks päeva.

Aprilli algusest planeeritakse perearstidele esitleda kolmandat(!) vaktsiinide tellimise e-keskkonda.

Ja ma pole veel jõudnudki selleni, et 72 000 + 12 000 doosi vaktsiini ei saa mingil viisil ära katta üle 200 000 riskigrupi patsienti pluss õpetajad, päästjad ja teised riigi toimimiseks oluliste ametite pidajad.

Riskigrupid peavad olema prioriteetsed

Olukorras, kus vaktsiini on imevähe, peame tegema valikuid arukalt, toetudes parimale olemasolevale teaduslikule tõendusele. Selliste väikeste kogustega pole lootustki mingit kogukonnaimmuunsust saavutada, seega tuleb vaktsineerimise teravik suunata sinna, kus sellest kõige rohkem kasu on.

Riiklikus vaktsineerimisprogrammis on väga täpselt sõnastatud vaktsineerimise eesmärgid: kaitsta riskirühmi, vähendada COVID-19 haigus- ja surmajuhtumeid, vähendada koormust tervishoiusüsteemile ja majandusele jm. Suuremat osa neist eesmärkidest aitab täita riskigruppidesse kuuluvate inimeste vaktsineerimine.

Riskigruppidesse kuuluvad inimesed on tavaelanikkonnaga võrreldes vanemaealised, kehvema digivõimekusega ja transpordi osas tihti teistest inimestest sõltuvad. Need on inimesed, kellel on vaktsineerimisega seoses sageli küsimusi vaktsineerimise sobivuse kohta nende isiklike diagnooside, ravimite ja tehtud või planeeritud operatsioonidega.

Mõne patsiendi osas me teame, millise pereliikmega ühendust võtta, et transpordiks sobiv päev kokku leppida. Mõnel on vaja vaktsineerimise ajastamiseks laveerida ajaliselt silmaarsti või haavaravikabineti külastuse, bioloogilise või keemiaravi päevade vahel.

Seega on need inimesed, kelle vaktsineerimist ei saa korraldada kirvemeetodil massvaktsineerimiskeskustes ja kelle vaktsineerima saamine nõuab teiste elanikkonna gruppidega võrreldes rohkem nõustamist ja planeerimist.

Ja mis kõige valusam – riskigruppide patsiendid ei ole need, kes avalikkuses oma õigusi valjuhäälselt nõuavad. See on suuresti märkamatu grupp ühiskonnast, kes tuleb meelde vaid valimiseelseid lubadusi kokku kirjutades. Need inimesed on kannatlikult terve aasta oodanud, et oma lapselastega kohtuda, hooldekodus elavaid sõpru külastada või rahuliku südamega ise poes käia, et mitte pereliikmetest sõltuda.

Reeglite murdmine lõhub usaldust

Ühiskonnas on tekkinud justkui võistlus, et kes suudab ärevust rohkem üles kütta. Iga päev loetakse kollektiivselt kokku õlavartesse jõudnud doose ja kappides omakorda ootavaid viaale. Närvilise õhkkonna tõttu on vaktsineerimise korraldajad hakanud logistika süstemaatilise paikapanemise asemel tegelema meeleheitliku rapsimisega.

Ükskõik millise hinnaga, aga igal nädalal peab raporteerima eelmisest suuremaid numbreid. Nädalavahetustel lihtsalt peab vaktsineerima, et saaks ajalehes edulugusid rääkida, mis sellest, et vaktsiini on nii vähe, et perearstikeskustes saaks sama töö ära tehtud nädala sees.

Sihitu rähklemise tagajärjeks on usalduse kadumine. Riiklik vaktsineerimisprogramm oma mõistlikult sõnastatud eesmärkidega on muutnud formaalseks koltunud paberiks riiulis. Tegelikkuses on vaktsineerimine muutunud olelusvõitluseks, kus omavahel on pandud võistlema nii perearstid (vaktsiine saavad need, kes satuvad õigel ajal e-kirju lugema või kes oma tühistatud tellimuste pärast rohkem lärmi löövad) kui ka teised inimesed (digivõimekamad ja õigel ajal ajalehte lugevad inimesed jõuavad riskigruppidest ette).

Paraku on tagajärjeks ka üha teravam ebaõigluse tajumine ühiskonnas. Minu käest on küsinud nii tuttavad kui ka võõrad inimesed, et kuidas on võimalik, et nende eakad emad või vanaisad on ikka veel vaktsineerimata, samas kui massimeedia kaudu kutsutakse vaktsineerima juba terveid inimesi.

Pereõed peavad pareerima vaprate ja ilusate nõudmisi, et kui nende kogu sõpruskond on vaktsineeritud, siis peaks ju ometi nendel ka olema õigus oma süst kätte saada. Ja paljud perearstid on täiesti raevus, lugedes ajalehest reibast kutset tervete inimeste "nobedate näppude vooru", olles ise saanud just keelduva vastuse oma vaktsiinitellimusele.

Ettepanekud

10. märtsil kaotas immunoprofülaktika ekspertkomisjon AstraZeneca vaktsiinilt vanuse ülempiiri. Kõige loogilisem järeldus on, et vaktsiinist suurem osa tuleb suunata riskigruppide vaktsineerimiseks ja osaliselt jätkata elutähtsate teenuste osutajate vaktsineerimisega.

Tundub mõistlik, et väike osa vaktsiinidest jääb massvaktsineerimise lahenduste testimiseks. Massvaktsineerimine suurtes vaktsineerimiskeskustes kiirelt 24 tunni jooksul pärast vaktsiini Eestisse jõudmist on võimalik alles siis, kui massvaktsineerimine on tagatud masstarnetega. Me peame selleks valmis olema ja nende lahenduste toimimine peab olema testitud veel nüüd, mil vaktsiini on vähe ja tempo võib olla rahulikum.

Vaktsineerimine ei ole sprint, vaid maraton. Meile ühiskonnana tuleks ka kasuks, kui hüsteerilise vaktsiinide pudelikaupa kokku lugemisega tagasi tõmmata. Ebausaldusväärsete tarnete ja lappava logistika tõttu pole perearstid nõus patsiente vaktsineerimisele registreerima enne, kui vaktsiin arstikeskuse külmkappi on jõudnud.

Pandeemia seljatamise mõttes pole vahet, kas mõnisada vaktsiinisüsti on tehtud neli päeva varem või hiljem. Vaktsineerijate mitte ära kurnamise ja ühiskonna usalduse säilitamise mõttes aga on nendel päevadel ülioluline roll.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: