Põllumeeste hinnangul võiks heidutusjahile plaanitust hoopis vähem piiranguid seada.

Kui seni peletati hanelisi põldudelt plaksutamise, paugutamise, müristamise ja vehkimisega, siis kaks viimast aastat on neid tervitanud kevadine heidutusjaht. Näiteks läinud kevadel lasti Eesti põldudel kokku  664 hane ja lagle.

"Otseselt väga tugevalt seda  välja ei tulnud, et letaalne heidutus oleks kuidagiviisi paremini aidanud neid hanesid põllu pealt eemale peletada, kui mitteletaalne heidutus," võttis möödunud aastal hangitud teadmised kokku keskkonnaameti jahinduse ja vee-elustiku büroo juhataja Aimar Rakko. "Mingi väike statistiline kordaja küll näitas, et see on natukene tõhusam."

Aga hanesid pelgavad põllumehed haaravad ka vähesest kinni.

Viru-Nigula teraviljakasvatajal Olav Kreen leiab, et läinudaastane uuring ei andnudki päris õigeid tulemusi. Tema sõnul ei saa heidutusjahi mõju mõõta ainult selle järgi, kui palju laskub hanesid põllule heidutusele järgneval päeval

"Kui ühest parvest on letaalne heidutus nii-öelda üle käinud ja nad on õppinud, et see on koht, kuhu mitte minna, siis järgmised parved seda ei tea," märkis Kreen. "Läheb kuni poolteist nädalat, kuni ühel lennutrajektooril olevad parved on aru saanud, et see on koht, kuhu minna ei ole mõtet."

Aimar Rakko ütles, et läinudaastane uuring kestis kaks kuud, ehk näha oleks olnud ka heidutuse pikemaajalist mõju. Tema sõnul on igasuguse heidutuse puhul olulisem hoopis see, et hanesid hirmutataks mitu korda päevas.

Aga kui uuringud hanede kevadisel heidutusjahil suurt mõju ei näe, miks keskkonnaamet seda ikkagi lubab? Rakko ütles, et põllumehed väga soovivad seda.

"See on nende isiklik empiiriline tunnetus, et see mõjub," märkis Rakko. "Võib-olla ei olegi see mõju selline, et ta aitab kuidagi paremini neid teraviljakultuure kaitsta. See mõju võib olla hoopis psühholoogiline ja sotsiaalne. Ehk inimesel tekib parem tunne, et ta on saanud oma vara kaitsmiseks palju rohkem teha," lisas ta.

Tänavuseks heidutusjahiks oodatakse avaldusi Tartu-, Jõgeva- ja Harjumaa, samuti Lääne- ja Ida-Virumaa põllumeestelt.

Rakko sõnul on teiste maakondade hanekahjud väiksemad.

"Need samad viis maakonda tulevad teistest oluliselt tugevamalt esile. Eelmisel aastal Võrumaal anti võimalus teha letaalset heidutust ja seal tehti kokku üks jaht. Valgamaal ei tehtud mitte ühtegi korda letaalset heidutust," rääkis Rakko.

Põllumehed tahaksid leebemaid tingimusi

Põllumajandus- kaubanduskoda saatis keskkonnaametile kirja, kus märkis, et põllumeeste hinnangul võiks heidutusjahti üle Eesti lubada.

"Me ei saa piiritleda lindude tegevust ja kahjustusi maakonnapiiridega," rääkis Olav Kreen, kelle sõnul ollakse hanekahjudega hädas hulga enam kui viies maakonnas. "Räägime siis saartest, Pärnumaast või Läänemaast," lisas Kreen.

Rakko sõnul jäetakse läänerannik heidutusjahist teadlikult välja.

"Me eeldame, et rannikupiirkonnas ongi hanede looduslik peatuspaik." ütles Rakko. "Seal ei tohiks me neid mitte mingil juhul häirida ja peaksime võimaldama neil rahulikult toituda, et nad saaks sealt edasi lennata."

Hiiumaal peatub Rakko sõnul aga väike-laukhani. "Seda haneliiki on Euroopas alles alla saja isendi ja me peame olema väga ettevaatlikud, et me seda haneliiki kuidagi ei kahjustaks."

Hanesid lubatakse lasta ainult külvatud kultuuriga põldudel, kusjuures rohumaal heidutusjahti pidada ei tohi. Kreeni sõnul on ka see piirang liiast. Ta märkis, et kui linnud mujalt ära aetakse, võivad nad just rohumaale lennata.

"Ka rohumaadele tekitatavad kahjud on väga suure mõjuga ja sealt edasi on mõju juba loomakasvatusele," rääkis Kreen. "Kui see lind taliviljapõllult üles tuleb, hakkab ta otsima rohumaid. Ja seetõttu seal surve oluliselt suureneb."

Rakko aga ütles, et rohumaadel on linnukahjud ikkagi oluliselt väiksemad kui teraviljapõllul. Pealegi peab kusagil lubama lindudel ka maanduda.

"Küll aga jääb nendel rohumaadel alati alles võimalus mitteletaalseks heidutuseks. Me ei võta seal ära kõiki heidutuse võimalusi, ainult letaalse heidutuse," rääkis Rakko.

Kolmas küsimus, mille üle elavalt arutletakse, on see, keda üldse tohib tulistada.

Keskkonnaamet lubab tänavu kevadel lasta ainult kõige enamlevinud hanelisi, ehk suur-laukhane ja valgepõsk-lagle.

Rakko selgitas, et hallhani peatub ainult rannikupiirkonnas, rabahane laskmine on keelatud, et tundra-rabahane pähe kogemata taiga-rabahane ei kütitaks. "Nendest viimane on selline hääbuva asurkonnaga alaliik. Väliste tunnuste järgi ei ole võimalik teha vahet neil kahel alaliigil. Selleks tuleks lind eelnevalt kinni püüda või ära küttida," selgitas Rakko.

Heidutusjaht populatsiooni ei mõjuta, kuid võib muuta tulevasi rändeteid

Olav Kreen märgib, et niikuinii lubatakse heidutusjahi käigus lasta vaid üksikuid linde ning võimalus, et kogemata saaks pihta mõni ohustatud suleline, on kaduvväike. Igast linnuparvest tohib põllu peal lasta ainult ühe hane, äärmisel juhul võib pihta saada kaks hanelist.

Aimar Rakko lisas, et  ülejäänud piirarvud alles lepitakse kokku, kuid tõenäoliselt tohib ühe põllu peal ööpäevas lasta umbes viis lindu. Plaanis on ka üleriigiline piirang, ehk kogu heidutusjahi käigus võib lasta maksimaalselt tuhat hanelist.

Kreen avaldas lootust, et heidutusjahil on ka pikaajaline mõju.

Ehkki üha kasvava hanepopulatsiooni kohta on tuhat lindu üsna marginaalne hulk, siis võib heidutusjaht populatsiooni ikkagi piirata, märkis Kreen.

"Selleks, et lindude sigimine oleks edukas, on neil vaja head söödabaasi. Kui me korrektse heidutamisega suudame linnud suunata rannaniitudele, poldrialadele, kus rohi ei ole nii toitainete rikas, siis ka see lindude arvukus tulenevalt natuke halvemast toituvusest jääb väiksemaks," sõnas Kreen.

Eestit külastab aastas sadu tuhandeid hanelisi. Rakko sellesse, et heidutus nende populatsiooni oluliselt mõjutaks, ei usu. Ta märkis, et haned ei lenda edasi enne, kui oma kõhu täis saavad. Ehk kui lindudel on toiduotsimine keerulisem, võivad nad Eestis lihtsalt kauem ringi lennata.

Küll aga on teooriaid, et kui letaalset heidutust aastast aastasse korrata, valivad linnud uue rändetee.

"Üks võimalus on tõesti, et haned eelistavad sellisel juhul rohkem rännata rannikupiirkonnas, kus on olemas looduslikud rohumaad ja ka vesi," sõnas Rakko.