Harri Tiido: Euroopa tulevikukonverentsist
Vikerraadio saatesarjas "Harri Tiido taustajutud" on seekord vaatluse all eelolevad arutelud Euroopa Liidu tuleviku üle. Kodanike tasandil peaks arutelude ettevalmistamine juba praegu käivituma, aga kardan, et suure osa võimalike arutlejate mõtted on kinni pigem koroonapildis kui tulevikus, märgib Tiido.
Ühes veebruarikuu "Taustajutus" mainisin Euroopa strateegilisest autonoomiast rääkides ka Euroopa tulevikukonverentsi. Selle käivitamine lükkus eelmisest aastast tänavusse ja nüüdseks on kolm euroliidu presidenti allkirjastanud ka ühisdeklaratsiooni konverentsi teemal. Selle start on kavandatud 9. maile elik Euroopa päevale. Vaatame pisut selle ürituse väljavaateid.
Komisjon, nõukogu ja europarlament
Kõigepealt konverentsi juhtimisest, mis lahenes lõpuks komisjoni, nõukogu ja europarlamendi presidentide kollektiivse juhtimisena. Alternatiiv, mida eriti Euroopa Parlamendis tagant tõugati, oli ühe tuntud poliitiku nimetamine projekti vedajaks. Ja oli ka konkreetne isik, keda silmas peeti – endine Belgia peaminister Guy Verhofstadt.
Asjale pühendunud isiku nimetamine olnuks kindlasti kasulik, kuid Verhofstadti puudus oli tema liiga tugev maine föderalistliku euroliidu pooldajana. Elik arvati, et ta ei oleks suutnud erapooletuks jääda.
Teisalt on aga tugevaid probleeme ka lahenduseks valitud triumviraadiga ehk kollektiivse presidentuuriga. Kõigil kolmel presidendil – komisjoni, nõukogu ja parlamendi omal – peaksid olema käed-jalad tööd täis ka ilma selle konverentsita.
Seega neil sellele üritusele väga palju tähelepanu ei jää. Järelikult läheb protsessi juhtimine valdavalt järgmisele astmele ehk juhatusele. See peaks kokku pandama parlamendi, nõukogu ja komisjoni esindajatest, igast kolm liiget ja kuni neli vaatlejat. Komisjoni hakkavad kõigi eelduste kohaselt esindama keegi sealsetest mandariinidest või mandariinikestest, kellel võivad oma päritoluriigiga sidemed juba üpris nõrgad olla ning kes esindavad eelkõige tolle mittevalitud, kuid selle võrra eneseteadlikuma hästimakstud juhtstruktuuri kollektiivseid huve.
Parlamendist tuleb sinna ilmselt valitud poliitikuid, nõukogu esindatust ei oska praegu ennustada. Parlamentide roll on vähenenud vaatlejateks liikmesmaade Euroopa asjade komisjonide ühenduse eesistujakolmiku näol. Kokkuvõtvalt võib öelda, et konverentsi juhtimisstruktuur on pisut küsitava väärtusega, kuid eks me näe.
Ajaraam
Omaette teema on konverentsi ajaraam. Praeguste plaanide kohaselt peaks foorum jõudma tulemusteni tuleva aasta kevadel. Siin tuleb mängu ühe suure liikmesriigi, nimelt Prantsusmaa huvi ajakava vastu. Kogu foorumi idee pärineb ilmselt president Emmanuel Macronilt, kes algselt tuli 2018. aastal välja mõttega käivitada kodanike arutelud mitmel Euroopa teemal. Nende hulgas oli ka vana mandri tulevik.
2019. aasta märtsis jõudis avalikkuse ette Macroni artikkel, milles ta kutsus juba Euroopa konverentsi korraldamisele ja paar kuud hiljem asus seda mõtet toetama ka komisjoni president Ursula von der Leyen.
Tegelikult on Pariis korra juba vedanud ühte tulevikuteemalist protsessi – aastatuhande algul oli president Valery Giscard d'Estaign eesistujaks Euroopa Tuleviku Konvendis, mis toimus aastatel 2002-2003. Eesmärk oli reformida euroliidu lepingulist alust ja koostada Euroopa Põhiseadus. Põhiseadus ka koostati, kuid prantslased ja hollandlased torpedeerisid selle vastuvõtmise.
Nüüd siis on Pariisi algatusel käivitatud uus tulevikku vaatav protsess. Ja tulles tagasi Pariisi huvi juurde, siis tasub meenutada, et tuleva aasta esimesel poolel on Euroopa Liidu eesistuja Prantsusmaa ja Macronil on ühtlasi ees presidendivalimised. Elik kui foorum kevadel lõpule jõuab ja midagi toodab, saab Macron selle kirjutada enese algatatud protsessi edukaks lõpuleviimiseks.
Nagu strateegilise autonoomia taustajutus juba märkisin, on konverentsile kahetsusväärselt seatud piirang, nimelt on võimalike muudatuste nimistust välja arvatud alusleping, mille avamist peetakse liiga toksiliseks.
Probleeme võib tekkida ka ajakava ja protsessi haldamisega. Maist järgmise kevadeni on vähem kui aasta. Me oleme praegu koroonaajastus, mistõttu äsja allkirjastatud ühisdeklaratsioon viitab digivõimaluste tähtsusele, kuigi toonitab samal ajal ka füüsiliste kogunemiste kaalu.
Kuna konverentsi üritused peaksid toimuma erinevatel tasanditel – Euroopa, riiklik, riikidevaheline ja regionaalne tasand, kaasates nii kodanikuühiskonda kui ka erinevaid sidusrühmi, siis peaks tegemist olema väga sündmustiheda ettevõtmisega.
Vahearutelusid või vahekokkuvõtteid on kavas korraldada konverentsi plenaaristungitel, mis peaksid toimuma vähemalt kord kuue kuu jooksul, elik selle malli kohaselt oleks neid umbes kaks, sest aega on alla 12 kuu.
Puht korralduslikult oleks ilmselt kasulik, kui asja eestvedajad Euroopa tasandist alates tuleksid välja konkreetsete küsimustega, millele vastust oodataks. Muidu võib kõik muutuda üheks üleeuroopaliseks jututoaks, mille kokkuvõtte teeksid asjapulgad täpselt sellisena nagu just nemad seda näha tahaksid.
Kui sealt ei tule konkreetsust või kui mingeid teemasid püütakse vältida, siis on rahvuslikul tasandil võimalus juba arutelude varases staadiumis vajalikke korrektiive teha. Üks koht nendeks võiks muide olla ka europarlament rahvusparlamentide pakkumiste turvil. Näiteks teema rahvusriikide rollist ja kaalust Euroopa Liidus.
See on üldiselt eraldi jutu teema, kuid markeeriksin seda vaid niipalju, et ilma rahvusriikide tekketa ei oleks tekkinud ka liberaalset maailmakorda ning rahvusriigi temaatikat ei tasuks jätta populistlike jõudude pärusmaaks.
Igal juhul peaks kodanike tasandil arutelude ettevalmistamine juba praegu käivituma, kuigi kardan, et suure osa võimalike arutlejate mõtted on kinni pigem koroonapildis kui tulevikus. Aga - lootus sureb viimasena.
Viited lugemishuvilistele
Toimetaja: Kaupo Meiel
