Marten Kokk: millist strateegilist autonoomiat Euroopa vajab?

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Marten Kokk Autor/allikas: Erakogu

Strateegiline autonoomia hõlmab tunduvalt enamaid valdkondi kui vaid kaitse ja julgeolek. Euroopa on üle vaatamas oma tööstus- ja konkurentsivõime poliitikat, mis peab arvestama globaalsete trendidega, eeskätt nendega, mis tulenevad Hiina majanduskasvust, kirjutab Marten Kokk.

Kuigi strateegilisest autonoomiast on abstraktsemal tasandil olnud juttu Euroopas juba 1990. aastate lõpust, siis jõuliselt kerkis see teema päevakorda uuesti peale 2016. aasta valimisi Ameerika Ühendriikides ja Brexitit ning peale seda kui Euroopa hakkas vaatama uue pilguga Pekingile umbes 2019. aasta alguses.

Kaitsevaldkonnast edasi

Strateegiline autonoomia oli veel paar aastat tagasi väljend, mida kuulsime peamiselt Pariisist ja mis seostus eelkõige Euroopa rolli suurendamisega kaitsevaldkonnas. Seda pole vaja kuigivõrd imeks panna, Prantsusmaa on ainus iseseisva tuumavõimekusega EL-i liige, ainus ÜRO julgeolekunõukogu alaline liige EL-ist ning Prantsusmaal on vägagi arvestatav kaitsetööstus. 

Pariis on olnud tihti Euroopa-keskse mõtlemise häll ning uudsete Euroopat tugevdavate ideede tulek sealt pole sugugi võõras. Ja nendega harjumisel on teisedki EL-i liikmesriigid tihti üles leidnud neis peituva vägagi sügava ja ratsionaalse iva.

Pandeemia on strateegilise autonoomia vajalikkuse teinud selgemaks ka paljudes teistes pealinnades, kaasa arvatud Berliinis. Kriisi algfaasis ilmnenud varustuskriis ning sõltumine kolmandatest riikidest tegi selle puust ja punaseks ette.

Kaitsevaldkonnast ongi see teema väga kiiresti väljunud ning sellest on saanud prioriteet ka Ursula von der Leyeni juhitavale Euroopa Komisjonile. Ka Euroopa Ülemkogu eesistuja Charles Michel on seda nimetanud meie põlvkonna eesmärgiks number üks, aga see ei saa olla protektsionism, vaid peab olema selle vastand.

Seda kontseptsiooni ongi poliitikud täitnud erineva sisuga. Üldiselt tähistatakse sellega ideed, et Euroopa Liit peab suurendama oma iseseisvat strateegilist otsustamist ja seda mitte ainult julgeolekupoliitikas, vaid ka kõikides muudes globaalset mõju omavates poliitikates ning nagu on kirja saanud ka olulisematesse poliitikadokumentidesse – autonoomia küll, aga avatud majanduse ja turuga.

Praeguseks hõlmab strateegiline autonoomia seega tunduvalt enamaid valdkondi kui pelgalt kaitse ja julgeolek. Sellesse kuuluvad selgelt ka poliitilised küsimused, mis puudutavad suhteid Hiinaga, tööstuspoliitika, digitaalne suveräänsus, investeeringute kaitse, energia- ja kliimapoliitika (süsiniku piirimeede), isegi idufirmade toetamine. 

Ma tegelikult soovitakski julgeolekuteemat käsitleda siin muudest küsimustest lahus, kuid ka julgeolekuvaldkonnas ei peaks seda minu arvates nägema võimekuse suurendamisena selleks, et oleks vähem vaja NATO-le ja ameeriklastele tugineda, vaid selleks, et ka USA uuel administratsioonil oleks Euroopat rohkem vaja.

Euroopa konkurentsivõime

Konkurentsivõime valdkonnas on avatud strateegiline autonoomia mõistena tulnud laiemalt kasutusse 2020. aasta kevadel puhkenud pandeemiaga just mitmete strateegiliste haavatavuste ja sõltuvuste ilmnemise tõttu. 2020. aasta oktoobri ülemkogu järeldustes tuuakse juba välja, et EL-i võtme-eesmärk on saavutada strateegiline autonoomia, säilitades samal ajal avatud majanduse.

Tööstuse kontekstis seostatakse (avatud) strateegilist autonoomiat ennekõike tehnoloogiate arendamise ja väärtusahelatega. Eesmärgiks on oluliste tehnoloogiate (nt mikroprotsessorid, vesinik, akud) ühisarendustega saavutada globaalsetel turgudel konkurentsieelis ning tarneriskide vähendamine. 

Euroopa ongi üle vaatamas oma tööstus- ja konkurentsivõime poliitikat, mis peab arvestama globaalsete trendidega, eeskätt Hiina majanduskasvust tulenevatega ning volinik Thierry Breton on üle vaatamas ka pikkade tarneahelatega seotud riske. On keeruline eeldada praeguste tööjõukulude tõttu, et ettevõtjad tooksid suures mahus tootmist Aasiast tagasi Euroopasse, aga Euroopa peab mitmekesistama oluliste kaupade tarnekohti, ei saa loota näiteks mingi ravimi tootmise osas ainult Indiale.

Avatud strateegilise autonoomia osas on Eestiga samameelsed riigid Põhja- ja Baltimaad ning Hispaania, Iirimaa, Holland, aga ka näiteks Malta.

Meie sõpruskond rõhutab vajadust tagada siseturu tõrgeteta toimimine, kiirendada digitaalseid arenguid, pidades silmas küberjulgeolekut ja -turvalisust, tugevdada kriitilisi väärtusahelaid, soodustada innovatsiooni, säilitada võrdseid tingimusi, tugevdada EL-i majanduslikku konkurentsivõimet ning seejuures hoida EL-i majandust avatuna ja läbipaistvana. Erisused ei ole tegelikult suured ka ülejäänud riikidega, kuid me rõhutame veidi tugevamalt majanduse avatuna hoidmise vajadust.

Tööstusstrateegia peaks sisaldama ka siseturu tõkete strateegilist raportit. Tegemist on siseturu samameelsetele liikmesriikidele (sh Eestile) olulise küsimusega ning ootame huviga, millised on komisjoni plaanid siseturutõkete eemaldamiseks. Muuhulgas on kavandamisel ettepanek, mille eesmärk on siseturu tõkete eemaldamise mehhanism erakorralistes olukordades, näiteks pandeemia, looduskatastroofid jne.

Euroopa konkurentsiõiguse reeglistik tuleb samuti kiiresti üle vaadata, sõnas eelmise aasta oktoobris juba ka Angela Merkel. Me peame soodustama globaalsete ettevõtete esilekerkimist Euroopast ja olema digitaalselt suveräänsed.

Eesti ühines ka digisuveräänsuse teemalise kirjaga, mille saatsid nelja riigi, Saksa, Taani, Soome ja Eesti liidrid Saksamaa algatusel komisjoni presidendile Ursula von der Leyenile eelmise kuu alguses. Selles on kesksel kohal digisuveräänsus ja Euroopa digitehnoloogiline võimekus, mis peab põhinema tugeval (digitaalsel) siseturul, ausal konkurentsil ja reeglitel ning avatud väliskaubanduspoliitikal.

Strateegilise autonoomia kontseptsiooniga kaasa tulevaid võimalusi peaks seega vaatlema neutraalselt ja seda kohe mitte ideoloogilistel kaalutlustel maha laitma. Julgeolekupoliitikaga tegelevate inimeste muresid peab kahtlemata arvestama, kuid Euroopa Liit ei hakka kunagi dubleerima NATO-t ja NATO Euroopa liikmesriikide kaitsevõimekuse tõstmine ja kaitse-eelarvete suurendamine tundub paljudele ka hea mõttena juba praegu. Ja asetatuna igasse muusse konteksti seda see ju ongi.

Euroopale on see muidugi mingil määral ka identiteediküsimus. Euroopa on olnud globaalses mastaabis vabakaubanduse toetaja ning Euroopa majandus on ilmselt suurtest majandustest kõige tihedamini läbi põimunud teiste suurte majandustega, EL-i eksport moodustas SKT-st 15,4 protsenti 2019. aastal (näiteks USA-l 12 protsenti). See on oluline vahe.

Hiina tõus on Euroopa pannud aga uuesti rohkem mõtlema protektsionismile, et tagada oma tootjatele globaalses konkurentsis võrdsed võimalused. Seni kehtinud riigiabi reeglistik oli minu vaatluse kohaselt suunatud pigem ebavõrdse konkurentsiolukorra vähendamisele Euroopa sees, nüüd peame taaskord vaatama avaramat pilti.

Kui Euroopas on suured ja tugevad ettevõtted, siis võidab sellest ka Eesti. Samal ajal me ei taha muidugi ka seda, et Eesti kui väikese ja avatud majanduse konkurentsivõime Euroopa sees kuidagi kahjustatud saaks. Ekspordist sõltub Eestis siiski otseselt või kaudselt 250 000 töökohta. Seega on vajalik leida see õhkõrn tasakaal, mis võimaldaks Euroopal globaalses konkurentsis suurte rivaalidega hakkama saada, kuid ei kahjustaks väikeriike.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: