Euroopa kodanikud! Võttes endale vabaduse otse teie poole pöörduda, ei tee ma seda mitte ainult meid ühendava ajaloo ja väärtuste nimel. Teen seda, kuna viivitada ei tohi. Veidi enam kui kahe kuu pärast toimuvad Euroopa Parlamendi valimised on Euroopa tuleviku jaoks otsustavad.

Mis üldse on Euroopa?

Pärast Teist maailmasõda pole Euroopa olnud kunagi vajalikum kui praegu. Samal ajal pole Euroopa olnud kunagi samavõrd ohustatud. Seda sümboliseerib Brexit.

Brexit sümboliseerib kriisi Euroopas, mis pole osanud leida vastuseid olukorras, kus rahvad tunnevad, et vajavad praegusaja maailma suurte vapustuste ajal kaitset. Brexit sümboliseerib lõksu, millesse Euroopa on sattunud. Lõks ei ole mitte kuulumine Euroopa Liitu, vaid valed ja vastutustundetus, mis võivad selle hävitada.

Kas keegi rääkis brittidele tõtt selle kohta, mis neid pärast Brexitit ootab? Kas keegi rääkis sellest, et nad kaotavad juurdepääsu Euroopa turule? Kas keegi rääkis sellest, et mineviku piiride juurde tagasi minnes satub ohtu rahu Iirimaal? Rahvaste enesessetõmbumisega lahendusi ei leita, see on lihtsalt loobumine proovimata. Ning see lõks ähvardab kogu Euroopat: vihatunde ärakasutajad, toetudes väärinfole, lubavad maad ja ilmad kokku.

Niisugustele manipulatsioonidele tuleb otsustavalt vastu astuda. Uhkelt ja läbinägelikult. Öeldes esmalt, mis üldse on Euroopa. See on ajaloo edulugu: laastatud kontinendi leppimine seninägematu rahu, õitsengu ja vabaduse ülesehitamise projektis. Ärgem seda kunagi unustagem.

See projekt kaitseb meid endiselt ka praegu: missugune riik suudaks tegutseda üksi suurvõimude agressiivsete strateegiate vastu? Kes võiks väita, et on suveräänne, kui ta on üksi digimaailma hiiglaste vastu? Kuidas paneksime vastu finantskapitalismi kriisidele ilma eurota, mis on kogu Euroopa Liidu tugevus?

Euroopa on ka need tuhanded igapäevased ettevõtmised, mis on muutnud meie piirkondade nägu – renoveeritud gümnaasiumihoone, uus tee, lõpuks saabuv ligipääs kiirele internetiühendusele. See võitlus tähendab igapäevast pühendumist, kuna Euroopa, nii nagu rahugi, ei ole kunagi lõplik. Mina pean katkematult seda võitlust Prantsusmaa nimel, et Euroopat edasi viia ja selle mudelit kaitsta. Näitasime, et asjad, mida peeti saavutamatuks, nagu Euroopa kaitsesüsteemi loomine või sotsiaalõiguste kaitse, olid võimalikud.

Ent teha on tarvis rohkem ning kiiremini. Sest on ka teine lõks – status quo ja resigneerumine. Suurte ülemaailmsete vapustuste valguses küsivad kodanikud meilt tihti: "Kus on Euroopa? Mida Euroopa teeb?". Nende silmis on Euroopast saanud hingetu turg. Euroopa aga on midagi rohkemat kui turg, see on projekt.

Turg on küll kasulik, kuid see ei tohiks panna unustama vajadust piiride järele, mis kaitsevad, ja väärtuste järele, mis ühendavad. Natsionalistid eksivad, väites, et Euroopast lahkumisega kaitsevad nad meie identiteeti. Ei, just Euroopa tsivilisatsioon ühendab, vabastab ja kaitseb meid. Eksivad ka need, kes ei taha midagi muuta, sest nad eitavad meie rahvaste hirme ning meie demokraatiaid õõnestavaid kahtlusi.

Praegu on meie kontinendi jaoks otsustav hetk, mil peame ühiselt nii poliitilises kui ka kultuuri mõttes ümber mõtestama oma tsivilisatsiooni eri vormid muutuvas maailmas. See on Euroopa taassünni hetk. Seega, osutades vastupanu enesessetõmbumise ja lõhestamise püüetele, teen teile ettepaneku ehitada see taassünd üles kolme püüdluse põhjal: vabadus, kaitse ja progress.

Vabaduse kaitsel

Euroopa mudel rajaneb inimese vabadusel, arvamuste ning loomingu paljususel. Meie esmane vabadus on demokraatlik vabadus valida oma juhte olukorras, kus igal valimisel püüavad võõrad suurvõimud meie hääli mõjutada.

Teen ettepaneku luua Demokraatiate kaitse Euroopa amet, mis pakuks Euroopa eksperte kõigile liikmesriikidele valimisprotsessi kaitseks küberrünnakute ja manipulatsioonide eest. Samasuguses sõltumatuse vaimus peame keelustama Euroopa poliitiliste parteide rahastamise võõrriikide poolt. Peame üleeuroopaliste reeglite abil internetist kõrvaldama igasuguse viha ja vägivalda õhutava kõne, kuna üksikisiku austamine on meie väärika tsivilisatsiooni alus.

Euroopa Liit, mille aluseks oli rahvaste leppimine, on jätnud mujal maailmas toimuva märkamata. Ükski kogukond aga ei suuda luua kuuluvustunnet, kui tal pole piire, mida ta kaitseb. Piir tähendab turvalist vabadust. Seega peame kõik Schengeni ala põhimõtted uuesti läbi vaatama ja need, kes soovivad selles osaleda, peavad täitma neile pandud vastutuse (range piirikontroll) ja solidaarsuse (sama asüülipoliitika, samad vastuvõtu- ja vastuvõtust keeldumise reeglid) kohustusi.

Me vajame ühist piirivalvet ja Euroopa varjupaigaametit, rangeid kontrollimeetmeid ja üleeuroopalist solidaarsust, millesse kõik riigid Euroopa sisejulgeoleku nõukogu juhtimisel panustavad. Ma olen veendunud, et rändega toime tulemiseks vajame Euroopat, mis kaitseb ühtaegu nii oma väärtusi kui ka piire.

Samad põhimõtted peavad kehtima kaitsevaldkonnaski. Viimasel kahel aastal on palju edusamme tehtud, kuid me peame seadma selged sihid: kaitse- ja julgeolekuleppega peaks määratlema meie möödapääsmatud kohustused NATO ja Euroopa liitlaste ees: kaitsekulutuste suurendamine, toimiv vastastikuse kaitse klausel, ühiste otsuste ettevalmistamiseks loodav Euroopa julgeolekunõukogu, millesse oleks kaasatud ka Ühendkuningriik.

Piirid peavad meile kindlustama õiglase konkurentsi. Missugune maailma riik nõustuks jätkama kaubavahetust riikidega, kes ei pea kinni ühestki reeglist? Meiegi ei tohiks sellega niisama vaikides leppida.

Peame reformima oma konkurentsipoliitikat, kujundama ümber oma kaubanduspoliitika, see tähendab karistama või keelama Euroopas niisuguseid ettevõtteid, mis kahjustavad meie strateegilisi huve ja meie alusväärtusi nagu keskkonnanormid, andmekaitse ja õiglane maksude tasumine, ning asuma strateegilistes tööstusharudes ja avalikes hangetes eelistama Euroopa ettevõtteid, nagu teevad seda meie Ameerika ja Hiina konkurendid.

Progressi vaimu taasleides

Euroopa ei ole teisejärguline tegija. Euroopa on tervikuna edumeelne ja alati osanud progressi mõõtu määratleda. Seetõttu peabki Euroopa keskenduma enam üksteisele lähenemisele kui konkurentsile. Euroopa, kus loodi sotsiaalkindlustus, peab looma iga töötaja jaoks, olgu ta idast või läänest, põhjast või lõunast, sotsiaalse kaitsekilbi, mis tagab talle samal töökohal sama palga, ning üleeuroopalise, igale riigile kohandatud miinimumpalga, milles igal aastal ühiselt kokku lepitakse.

Progressi teel jätkates tuleb ka keskkonnateemadel juhtpositsioonile asuda. Kas saame oma lastele silma vaadata, kui jätame tasumata oma kliimavõla?

Euroopa Liit peab panema paika eesmärgid – süsinikuneutraalsuse saavutamine aastaks 2050, pestitsiidide kasutamise vähendamine poole võrra aastaks 2025 – ning oma poliitika nendega kooskõlla viima. Euroopa Kliimapank rahastaks üleminekut keskkonnasäästlikule majandusele, Euroopa sanitaarkontrolli üksus tugevdaks meie toiduainete kontrolli, lobirühmade vastu kasutataks keskkonnaohtlike ja tervist kahjustavate ainete sõltumatut teaduslikku hindamist. See kindel siht peab suunama kõiki meie tegevusi, alates Euroopa Keskpangast kuni Euroopa Komisjonini, alates Euroopa Liidu eelarvest kuni Euroopa investeerimiskavani peavad kõik institutsioonid võtma kliimaküsimused oma töö keskmesse.

Progress ja vabadus tähendavad ka võimalust elatuda oma tööst ja töökohtade loomiseks peab Euroopa kaugemale tulevikku vaatama. Just seetõttu peab ühelt poolt reguleerima internetihiidude tegevust, luues üleeuroopalise suurte veebiplatvormide järelevalvesüsteemi (konkurentsiolukorra kahjustamisel kiiremad karistused, algoritmide läbipaistvus jne), kuid lisaks sellele rahastama innovatsiooni, andes uuele Euroopa Innovatsiooninõukogule USA vastava valdkonnaga võrreldava eelarve, et haarata juhtroll niisuguste uute tehnoloogiliste murrangute vallas nagu tehisintellekt.

Globaalsel tasandil mõtlev Euroopa peaks vaatama Aafrika poole, kellega tuleks sõlmida tuleviku pakt. Tõdedes, et meie saatused on ühendatud, toetades Aafrika arengut ambitsioonikalt ja mitte kaitsepositsioonilt, see tähendab läbi investeeringute, tudengite ja õppejõudude vahetuste, tütarlaste hariduse jne.

Vabadus, kaitse, progress. Nendele sammastele peame ehitama Euroopa taassünni. Me ei tohi lasta natsionalistidel, kes mingeid lahendusi ei paku, kasutada ära rahvaste pahameelt. Me ei tohi olla rammetu Euroopa tahtetud masinad. Me ei tohi jääda kinni rutiini ja soovmõtlemisse.

Euroopa humanism nõuab tegutsemist. Kodanikudki nõuavad kõikjal, et saaksid muutustes osaleda. Sellele tuginedes loomegi enne käesoleva aasta lõppu koos Euroopa institutsioonide ja liikmesriikide esindajatega Euroopa Kongressi, et selle kaudu teha avatud meelega ja aluslepinguid muutmata vajalikke poliitikamuutusi puudutavad ettepanekud.

See kongress kaasaks kodanike kolleegiume, konsulteeriks akadeemiliste ringkondade esindajate, sotsiaalpartnerite, usu- ja vaimsete juhtidega. Kongress määratleks Euroopa Liidu teekaardi, millega pannakse prioriteetide põhjal paika konkreetsed tegevused. Tõenäoliselt tuleb meil lahkarvamusi, aga kumb on siis parem, kas paigal seisev Euroopa või Euroopa, mis liigub edasi, vahel küll eri tempos, kuid jäädes siiski kõigile avatuks?

Selles Euroopas ongi rahvad oma saatuse üle päriselt uuesti kontrolli võtnud. Selles Euroopas, olen ma kindel, leiab ka Ühendkuningriik oma õige koha.

Euroopa kodanikud, Brexiti ummikseis on õppetund kõigi jaoks. Väljugem sellest lõksust, andkem tulevastele valimistele ja kogu meie projektile uue mõtte. Teie otsustate selle üle, kas Euroopa, tema progressiväärtused, on midagi rohkemat kui lihtsalt vahepala ajaloos. See ongi valik, mida teile pakun, et kujundada ühiselt Euroopa taassünni tee.

Pöördumine ilmus algselt Prantsusmaa presidendi koduleheküljel Élysée.