Toomas Sildam: Eesti ulatas käe, Venemaa ei võtnud seda vastu

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Eva-Maria Liimets. Autor/allikas: Marko Mumm

Välisminister Eva-Maria Liimets oli söakas, et küsis telefonivestlust Vene kolleegi Sergei Lavroviga, ja see oli vajalik kõne, sest sai veelkord selgeks – Venemaa ei taha Eestiga seitse aastat tagasi sõlmitud piirilepingut ratifitseerida, kirjutab ajakirjanik Toomas Sildam.

On tore, et Eesti ja Vene välisminister lõpuks omavahel rääkisid. Seda polnud viis aastat juhtunud. Aga naabrid võiksid kasvõi telefonitsi suhelda, hoolimata erimeelsustest, nagu Eva-Maria Liimets ütles. Ja nagu üks tema varasemaid eelkäijaid, pikaaegne välisminister Urmas Paet lisas: keerulistel aegadel tuleb naabrite vahel suhelda kas või selleks, et olude muutumisel oleks lihtsam.

Olud ei muutu niipea, sai selgeks Liimetsa ja Lavrovi telefonikõnest.

See kõne toimus Eesti algatusel, sest Liimets tahtis Moskvale selgelt öelda, et Kaja Kallase valitsus on valmis Eesti-Vene piirilepingu ratifitseerimisega edasi minema.

Aga Lavrov ei öelnud, et tore uudis, tema toetab seda ning nüüd peaksid teemat edasi arutama Eesti ja Venemaa parlamendid. Ei, ta nimetas piirilepingu ratifitseerimise "kohustuslikuks eeltingimuseks", et Eesti ühemõtteliselt loobuks territoriaalsete nõudmiste esitamisest Venemaale.

Härra Lavrov, Eesti on seda juba ammu teinud, kui Urmas Paet kirjutas seitse aastat tagasi koos teiega alla piirilepingule, mis määrab Eesti-Vene piirijoone enam-vähem sinna, kus see praegu kulgeb. Pealegi ei ole viimase 30 aasta jooksul ükski Eesti valitsus rääkinud Petserimaa või Jaanilinna tagasi küsimisest.

See "kohustuslik eeltingimus" on Vene välisministri poolt otsitud ettekääne.

Lavrovi tahtmatus ratifitseerida tema enda sõlmitud piirileping vaatab varjamatult vastu ka lausest, et "Venemaal soovitakse näha naabri (s.o. Eesti – toim) valmisolekut normaalse, mittevastanduva atmosfääri tekkeks kahepoolsetes suhetes".

Muidugi tahab Eesti naabritega normaalseid, mittevastanduvaid suhteid, kes ei tahaks. Aga tõlgime, mida Lavrov praeguses asjade seisus Liimetsale ütles. Et Eesti ei peaks toetama Venemaale rahvusvaheliste sanktsioonide kehtestamist Ukraina ründamise ja seal sõjategevuse toetamise pärast, ei peaks nüüd vähemalt avalikult muretsema Venemaa relvajõudude koondumise üle Ukraina piiride lähedale, ei peaks tõstatama niinimetatud Navalnõi küsimust jne.

Ehk otse öeldes: Eesti peaks muutma enda senist välispoliitilist kurssi, loobuma Euroopa Liidu ühtse välis- ja julgeolekupoliitika toetamisest ning NATO heidutusstrateegiast, siis võib rääkida ka Eesti-Vene piirilepingu ratifitseerimisest. Võibolla, sest – nagu Lavrov mitte ainult enda pressiteate järgi, vaid ka tegelikult nende telefonikõnes Liimetsale ette luges – lisaks peab Eesti astuma konkreetseid samme, seoses massilise kodakondsusetuse, venekeelse elanikkonna diskrimineerimise, info- ja haridusruumist vene keele välja surumise ja ajaloo võltsimise katsetega.

Niisiis, me ei tohiks rääkida näiteks ühtsest koolist ega sellest, et 1940. aastal hävitas Nõukogude Liit Eesti iseseisvuse.

Väga hea, nüüd on siis teada, et nii pea pole Tallinnas põhjust piirilepingu ratifitseerimise juurde tagasi tulla.

Eesti ulatas käe, Venemaa ei võtnud seda vastu.

Urmas Paet tõmbas teemale joone diplomaatiliselt alla, öeldes, et piirilepingu enamvähem üheaegseks ratifitseerimiseks mõlema riigi parlamendis läheb veel aega.

Selleks läheb vaja ka tahet, aga mitte kõikvõimalikke lepingutesse mittepuutuvaid ettekäändeid, lisas Paet, pannes punkti lausega: "Praegune suhete pingestatus selle tahte teket aga ei toeta."

Toimetaja: Marko Tooming

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: