Marko Mihkelson: Liimetsa vestlus Lavroviga oli pigem tutvumiskontakt
Arvamus, et Venemaa justkui suruks meile peale oma põhimõtetest loobumist, on täielik nonsenss. Meid pole võimalik sellega mõjutada ega ühiskonda lõhestada, kui muidugi Eestit Euroopa Liidust välja tõmmata sooviv EKRE näiteks ise Kremli meelevalda ei kipu, kirjutab Marko Mihkelson.
Ükskõik kui keerulised ka riikidevahelised suhted ei oleks või kui habras poleks rahvusvaheline julgeolekupilt, on just välisministrite ja diplomaatide roll hoida kontakte ning püüelda pingete maandamise või olemasolevate probleemide lahendamise suunas. Seda eriti sellistes suhetes, mis mõjutavad Eesti ja kogu regiooni julgeolekut.
See, et Eesti ja Vene välisministrid ei olnud enne reedest Eva-Maria Liimetsa ja Sergei Lavrovi telefonikõnet suhelnud enam kui viis aastat, on väga kõnekas. Küsimus pole selles, et telefonikõned või kohtumised lahendaksid sügavalt juurdunud probleeme. Seda eeldada oleks naiivne. Kuid samal ajal on fakt, et ka kõige vastandlikumaid positsioone on võimalik tasandada kannatliku ja sihikindla diplomaatilise tegevuse kaudu.
Kui Jaan Poska oleks omal ajal lähtunud arvamusest, et enamlastega ei tohiks mingil juhul läbi rääkida, sest tegemist on ju terroristidega, siis poleks meil praegu Tartu rahu ega selle artikkel II tähenduslikku alust kogu Eesti-Vene suhete ajaloole.
Ministrite paarikümneminutiline kõne oli pigem tutvumiskontakt, kus pooled esitasid oma nägemuse kahepoolsetest suhetest ja rahvusvaheliselt olulistest küsimustest. Väga hea, et Liimets sai võimaluse otse Venemaa välisministrile välja öelda meie suhtumise pingete eskaleerumisest Ukraina piiridel.
Just Venemaa agressioon Ukraina vastu on põhjustanud aastatepikkuse Vene-Lääne suhete jahenemise, mis omakorda mõjutab Eesti-Vene suhteid. Meil pole vaja ennast petta – mida halvemad on suhted Venemaa ja lääneriikide vahel, seda pingelisem ja ohtlikum on ka meie julgeolekuolukord. Seda aitab maandada eeskätt meie tugev liitlassuhe NATO-s, usutav heidutus ja diplomaatiline tõsiseltvõetavus, sealhulgas ka suhetes Venemaaga.
Reedese kõne sisuküsimustes polnud midagi üllatavat. Lavrov esitas tuntud loetelu Moskva jutupunktidest, mis on otsati pärit juba 1990. aastatest. Sellele vastu esitas Liimets omad seisukohad, mis on samuti teada ja tuntud meie järjekindlast välispoliitilisest agendast suhetes Venemaaga. See, et kokkupuutepunkte napib, pole ju kellelegi üllatus.
Mis puudutab piirilepingute teemat, siis püüab Venemaa diplomaatiliselt veeretada palli Eesti poolele, kuigi teab ise suurepäraselt, et lepete ratifitseerimine on peale nende allakirjutamist 2014. aastast jäänud toppama just Kremli ja riigiduuma taha.
Lavrovi vihjed territoriaalsete nõudmiste osas pole tõsiseltvõetavad, sest see klausel juba sisaldub Lavrovi enese allkirjaga kinnitatud leppes. Jüri Ratase teise valitsuse ministrite välispoliitilistele jänesehaakidele vaatamata pidas ka endine välisminister Urmas Reinsalu territoriaalsetest nõudmistest rääkimist kohatuks.
Arvamus, et Venemaa justkui suruks meile peale oma põhimõtetest loobumist, on täielik nonsenss. Meid pole võimalik sellega mõjutada ega ühiskonda lõhestada, kui muidugi Eestit Euroopa Liidust välja tõmmata sooviv EKRE näiteks ise Kremli meelevalda ei kipu.
Kuidas siit edasi? Suhetes Venemaaga ikka tasa ja targu, sihikindlalt oma põhimõtetele ja liitlassuhetele nii NATO-s kui Euroopa Liidus toetudes. On ilmne, et igasugune sõjaline eskalatsioon Ukrainas üksnes halvendab ka meie suhete fooni Venemaaga.
Samal ajal on oluline Eesti diplomaatidel hoida töös need konsultatsioonide kanalid, mis võimaldaksid otse rääkimist olemasolevate praktiliste küsimustega tegelemisel, nagu näiteks piiriülene koostöö (kohe on avanemas uued Euroopa Liidu vahendid piiriüleste projektide tarbeks). Ka president Kersti Kaljulaidil tuleb lähiajal otsustada, milline koreograafia valida juuniks kavandatud soome-ugri maailmakongressiks.
Toimetaja: Kaupo Meiel