Toomas Sildam: Eesti ei läinud Afganistani demokraatiat viima

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Kaitseminister Jüri Luik 2018. aastal külastamas Eesti vägesid Afganistanis. Autor/allikas: Kaitseministeerium

Afganistan näitas veelkord, nagu möödunud sajandi 80. aastatel Nõukogude Liidulegi, et sõjalise jõuga võib küll riigi üle võtta, kuid võtja ei suuda ühiskonda alistada ega pöörata teda enda poole, kirjutab ajakirjanik Toomas Sildam nädalakommentaaris.

USA president Joe Biden teatas, et Ameerika sõdurid lahkuvad Afganistanist tänavu 11. septembriks. Sellega lõpeb ka Eesti kaitseväe kõige pikem, ohtlikum ja ohvriterohkem välismissioon.

Endine kaitse- ja välisminister Jüri Luik oli president Bideni otsust kommenteerides poliitiku kohta ootamatult otsekohene. Me ei ole läinud Afganistani demokraatiat viima, ütles Luik Aktuaalse Kaamera stuudios, meie jaoks oli põhiülesanne olla koos liitlastega, toetada neid eeldusel, et kui vaja, toetavad nemad ka meid.

Sellega on kõik öeldud.

Põhjus, miks Eesti valitsus saatis riigikogu nõusolekul Eesti sõdurid Afganistani, oli Eesti julgeolek. Et meie oleme eelkõige USA ja Suurbritannia, aga ka näiteks Saksamaa kõrval Afganistanis ning usume, et nemad on meie kõrval siinsamas Eestis. Kuigi, jah, kusagil mõtete sopis oli ka võibolla naiivne lootus, et aitame teha seda maad – Afganistani – paremaks.

Üheksa langenud sõdurit, 39 raskelt ja üle 60 kergelt haavatu, siis veel paljude endiste missioonisõdurite tsiviileluga kohanemise raskused – see on praeguseks ligi 20-aastase Afganistani sõja hind Eestile.

Ja teisalt ligi 2500 tegeliku lahingukogemusega sõdurit, kes teavad, kuidas on olla päriselt vastase tule all, kui sinu pihta ei tulistata paukpadrunitega ja ohvitserid, kes harjusid pärissõjas oma üksusi juhtima. Hindamatu kogemus, lisaks lahinguväljal lihvitud koostegutsemine rahvusvaheliste liitlastega.

Lojaalsus liitlastele, koostöö liitlastega, sõjaline kogemus – selle võtabki Eesti sealt kaasa.

Afganistani inimesi aga see kõik ei lohuta ega puuduta. Nemad on kaotanud sõja läbi 100 000 last, naist ja meest ning saavad ikkagi nüüd enda kanda katkise maa, mida riigiks nimetada võib vaid mööndustega. Lääneriikide lahkumine sealt ajal, kui äärmusliikumine Taliban võtab maaprovintsides järjest enam võimu üle, näeb paratamatult välja nii, nagu USA koos liitlastega jätaks Afganistani maha.

Samas on tõsi see, mida tunnistas ka Jüri Luik kaitseministrina sügisel 2019 Bagdadis, et Lääs ei peaks otsima võimalusi läbi sõja teisi ühiskondi reformida. Ehk et kui mõnest riigist tehakse rünnak NATO liitlase vastu, siis igal juhul antakse vastulöök, mis on pealesunnitud sõda ja kus valikud puuduvad, aga lõpuks ei pruugi olla võimalik seda riiki muuta.

Ka Afganistan näitas veelkord, nagu möödunud sajandi 1980. aastatel Nõukogude Liidulegi, et sõjalise jõuga võib küll riigi üle võtta, kuid võtja ei suuda ühiskonda alistada ega pöörata teda enda poole.

Tegelikult ei saa Lääs, kes viie kuu pärast oma sõdurid Afganistanist koju toob, seda maad üksi jätta või unustada. See on muidugi keeruline, sest tähendab koostööd ka Talibaniga. Ent üksi jäetud nurjunud riik võib varem või hiljem muutuda paljudele peavaluks, tegelikult ohuks.

Väikest Printsi parafraseerides – sa vastutad alati kõige eest, mida oled taltsutanud või taltsutada püüdnud.

Toimetaja: Barbara Oja

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: